Kas teatrilaulude kontsert teatris on teater?

Jaan J. Leppik

“Eesti teatri laulud” Tallinna Linnateatris, muusikaline kujundaja Riina Roose. Kontsert 21. X Taevalaval.  

Miks ei võiks üks sõnateater lubada endale lusti laulukava koostada? Kui Linnateater seda tegi, mõtlesin – kae, sääl ju traditsioon olemas, kandjaks viimasel ajal Tätte ja Matvere laulude õhtud. Lisaks sellele kallutas minu arvamist positiivsele poolele teadmine, et tegu on valimiga Eesti lavastustest pärit lauludest (kuigi hiljem selgus, et päris nii ka ei olnud), mis kõditas teatriaasta närvi. Kõige tähtsamaks sai aga olm, et laulukaval polnud õnneks mingit kavatsust teha sammukesi lähemale muusikateatri žanridele ja selle eest maksab nimetet kontserdi korraldajaid kiita.

Esimene märksõna, mis mulle kaheosalist vaheajaga kontserti jälgides pähe turgatas, oli “sundimatus”. See olek saab ainult siis olla loomulik, kui lauljad-muusikud on muusikalisest materjalist nõnda üle, et ei pea pingsalt mõtlema tehnilistele lava- või vokaalprobleemidele. Mu arvates on Tallinna Linnateatril selline musikaalne kapatsiteet, mida pole varem nähtud. Küsimus ei ole ainult näitlejate musikaalsuses kui sellises – sääl saab ka asjakesi ette heita –, vaid näitlejate tahtes hallata eri muusikalisi, vokaalseid žanre ning kanda neid ette mängleva kergusega. Riina Roose on teinud ära tänuväärse töö, juhatades uue Ehala-põlvkonna nende muusikaliste juurteni ja hästi sügavale. Roose on tuntud töörügaja ning pragaja. Ta nõuab noortelt ja nõuab endalt ning tulemus on käes. Et Hele Kõre, Evelin Pang, Indrek Ojari, Mart Toome, Andero Ermel ja Argo Aadli püünele toodi, näitas ka Roose nutikat valikut tüpaažide osas, mis puudutas tema arhiividest välja tuhnitud materjali kui Linnateatri lavastuste oma (mida oligi vahest liig palju, sest seda muusikat on nõnda palju mängitud).

Kuigi kontserdil (Riina Roose nimetas seda ise etenduseks… hmm) kanti ette eri ajastute originaalset lavastusmuusikat, ja lavastajat ei olnud, siis toonitan siinjuures iga laulu puhul uut suhtumist, uut tekitatud atmosfääri. Selles mõttes võib ju öelda, et lavastuslik moment ei puudunud. Oli kohal. Laval olid ka vaid toolid ja pillid – minimalism. Küll aga on allakirjutanu seda meelt, et laulukavasse kuuluvate laulude suurem lavastamine oleks olnud kurjast ja nihutanud Linnateatri kui tugeva sõnateatri profiili. Muusikal “Kaotajad” oligi mu meelest Linnateatrile liig. Ja mitte keegi ei suuda mind ümber veenda, et “Kaotajad”, kust oli ka Eesti teatri laulude kavas üks lugu, ei olnud muusikal.

Kindlasti oli hulk selliseid teatrisõpru-vaatajaid, kes oleksid oodanud hoopis teistsugust lähenemist, aga mu arvates ei peaks Linnateater hakkama mõne teise teatri eeskujul lavale tooma muusikateatrisse kuuluvat, mis tavapäraselt on ühiskonna- ja inimsuhete lahkamisel kerglasem ja predestineeritud emotsionaalsusele. Las olla ikka näitlejate kontserdid. Sellised, nagu “Eesti teatri laulud”. Ja sõnateater jääb selleks, mis ta oli, toob juurde aga lisaväärtuse, kus näitlejail on võimalik väljendada oma andeid, mis jäävad draamatükkide kütkes avanemata.

Esiteks on näitlejatel suurepärane häälematerjal, ja kuigi mõni neist suudab seda kasutada paremini kui teine, loob musikaalsus siiski terviku, kus erilisi väljakõlamisi ei olnud. Näitlejad ei ole profilauljad, võidakse öelda. Ent kui teater annab kontserdi, mis eeldab professionaalset lähenemist, siis ei saa ebaõnnestumist  vabandada sellega, et tegu on vaid näitlejatega ning neile ei tuleks läheneda kui profilauljaile. Kui juba sellise pretensioonika kavaga välja tuldi, siis peab ka vastutus olema kõrgtasemel.

On klaar, et näitlejail laulu ettekandmisel näitlejameisterlikkusest puudu ei tule. Kui Riina Roose, Indrek Tiisel ning Jaak Jürisson pille mängivad ja taustaharmoonia kuulda, siis nopivad lavategelased kenasti oma hääle ka üles.

Lahendamist nõuavad mu meelest a cappella lauldud lugude täpsus, dünaamika ja puhtus. Fraaside algus on väga tihti must, veel enam aga fraasilõpud. Eriti siis, kui üks häältest peab kandma lõpuni. Kuna suur osa laulusätungeist eeldas sekundakordide laulmist, siis oli sääl ka omajagu udu. Kuna Ehala kasutab kauniskõlalist harmooniat (tegelikult ka Tamberg ja mõnikord Ardo-Ran Varres), siis vajaksid keerulised ja kiired harmooniavahetused kindlasti lihvimist. Et ei tuleks “sissevenimist” puhtasse kolmkõlasse, mis siis küll õnneks klaarub.

Riina Roose tunnustuseks tuleb öelda, et tema valitud laulud on väga eripalgelised ja püüavad avada näitlejate musikaalsete võimaluste kanonaadi. Helistikud olid hääleulatuste puhul optimaalsed, registreid kasutati vabalt. Andero Ermel oleks võinud mõningat aega õppida kuskil Inglismaal – saanuks Eestisse hea kontratenori juurde. Ja mõne loo puhul oleks võinud mikritest loobuda. Vägagi tihti jäid dünaamilised otsingud millegi taha ning kõlas nii tuttav püsiv metsoforte. Aga ühetabasus on teatrilaulu surm.

Hea, et pille vähe oli. Veelgi parem see, et akadeemilise klaverisaundi asemel kasutati sünti ja elektriklaverit. Nood tegid laulud intiimsemaks. Indrek Tiisel saab suupilli käsitsemise ning sooloarenduste eest palju punkte. Täpselt sama palju võtan Argo Aadlilt maha, sest ega maksa iga kord korrutada, et näe – jälle Indrek Tiisel pilli mängimas. Ühest korrast küll. Aadli saab aga punktid tagasi tänu osatäitmisele pedagoogilises mängus “teatrilaulude viktoriin publikule”. Arvasin alguses, et tuleb selline piinlik TV-mälušõude laadis asi. Tuli aga hoopis väga koolilik, sest tundsin end kui auditooriumis muusikaajaloo loengus. Ja tõsi, pea töötas läbi hulga andmeid. Ja sain ka targemaks. Ja sundimatul loengul omandabki materjali kiiremini.

Aga kas see kõik on teater? On küll. Minimaalsete vahenditega toodi vaataja silme ette killukesed eri ajastute teatrimõttest ja sellest, milline oli neis lavastusis muusika roll. Sest muusika on alati lavastuse üks osatäitjatest. Olgu Jannseni, Irdi või Rohumaa ajal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming