Kas surm on aus?

Lavastuses „Kas kalad magavad?“ on saanud kokku targalt komponeeritud materjal, mõõdutundega lavastaja ning krambivaba noor näitleja.

ANNEMARI PARMAKSON

VAT-teatri „Kas kalad magavad?“, autor Jens Raschke, tõlkija Eili Heinmets, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar, muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Mängib Liisa Saaremäel. Esietendus 30. I rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Näitlejatööd on hea hinnata siis, kui ei pea midagi õigustama: võtma arvesse, et tegelane ongi juba autoril loodud mingi inimpsüühikaga vähe haakuva programmi jooksutamiseks või et lavastuse kontseptsioon on üleüldse tobe. Võib ka väita, et kui näitleja suudab sellistes piiratud tingimustes mängida tegelase elavaks, on tema tehtud töö seda enam kiiduväärt.

Sellegipoolest ei pääse näitleja sellises keskkonnas mõjule päris nii nagu peaks ja võiks ning tema esilekangutamiseks tuleb teha kirjeldatud mööndustööd. Seejuures kerkib küsimus, mida ikkagi tõestada püütakse: kas seda, et näitleja mängis olusid arvestades hästi või et näitleja ei mänginud kuigi hästi, ent pole selles ise süüdi? Igatahes on sellise segaduse vältimiseks tore, kui ei pea ühte silma kinni pigistama, vaid saab täie tähelepanuga jälgida näitlejatööd. Eriti saab sellest rõõmu tunda mono­lavastuse puhul.

Lavastuses „Kas kalad magavad?“ on saanud kokku targalt komponeeritud materjal, täpne, ent mitte ülemõtlev, mõõdutundega lavastaja ning krambivaba noor näitleja. Loos räägitakse sellest, mismoodi on siis, kui sureb väike laps, ning sellest, kuidas kogeb ja mõtestab neid sündmusi minajutustaja, tema 10aastane õde Juta. Küllap ei saagi selline teema jätta kedagi puudutamata (kui ehk eriti paadunud küünikud välja arvata, aga nemad ei tule sellist lavastust nagunii vaatama). Siiski on lavastuse mõjus määrav osa ka sellel, kuidas tegijad on osanud Juta mõttekäikudes peituvad ängi kompenseerivad momendid välja tuua ning hoiduda kunstlikust sibulate hakkimisest.

Liisa Saaremäeli mängitud Juta on ehk isegi liiga läbinisti hea ja mõistlik laps.

Siim Vahur

Juta tegelase lähteks on õigupoolest üpris klassikaline nn lapse vaatepunkt. Ta õpib tundma elu paratamatusi ja veidrusi, täiskasvanute maailma korraldust ja hoiakuid, pinnib kombeka vaikimise ja eufemismide kihi alla varjuvaid vanemaid uudishimulike küsimustega ning paljastab oma lapseliku otsese mõtlemise ja seejuures sügavama arusaamise püüuga täiskasvanute ebamugavustunde.

Sümpaatne on, et Juta loo teiste tegelaste edasiandmine on usaldatud vaid näitlejavahenditele. Nii on alati tunda, et jutustaja kogemus on siiski loo telg, kiuslikul koolikaaslasel ja pedagoogilise hoiakuga õpetajal on just sellised ilmekad, ent seejuures mitte karikatuursed maneerid seetõttu, et neid näidatakse Juta pilgu läbi. See on üks viis luua lavastuses isiklik tasand, millega vaataja saab hõlpsalt suhestuda. Liisa Saaremäeli rolli füüsiline lahendus on läbivalt leidlik ja üksikasjalik, seejuures mõjub ta lihtsalt, kergelt, heas mõttes mugavalt, on tegelase loogikaga täielikus ühenduses.

Lihtsus ja mitmekülgne rakendus on määravad ka lavakujunduse puhul. Näib, et mis muud seal pidanukski olema kui pargipink – rahulik mõtlemise koht, millesarnaseid jääb ikka igapäevastele käiguteedele. Puukoorelaastud maas on mõnus soe kujunduselement, aga ka mängu osa ja viide sellele, milleks me kõik lõpuks saame, ükskõik, kas surrakse vaala kõhus või oma kodus köögilaual. Surma ees pole keegi võitmatu superkangelane, isegi mitte Superpitsapoiss, mille Juta vennale meisterdab.

Juta pöörab trööstitutest olukordadest rääkides tähelepanu ka detailidele, mis ratsionaalsete täiskasvanute seisukohalt on ebaolulised ja oma proosalisuses sobimatud, kuid Jutale spetsiifilised ja kõnekad (nt mida võib leida surnuaia prügikastist). Need asjaolud toovad loosse omajagu vaimukust ja kergust, ent osutavad koos muude aspektidega ka surmale kui argisele nähtusele.

Lavastuses kogetakse surma ja leinaga kaasnevaid tundeid, nagu hirm, süütunne, teadmatus, viha, ning need ei sõltu kuigivõrd east. Kui Saaremäeli Juta küsib, kas surm on aus, on selles küsimuses peituv tunne arusaadav nii etendust vaatavale lapsele kui ka täiskasvanule. Lavastuse emotsionaalselt kõige teravam moment on Juta kirjeldus venna matustest, kus elu või õigemini vihm tegi südamlikule plaanile omad korrektiivid. Juta kogeb, et nõmedad asjad lihtsalt juhtuvad ega allu mingile õigluse printsiibile – mõnikord ongi kõik täiesti hall ja kohutavalt kurb. Imetlusväärne, kuidas eriti esimesel nähtud etendusel, kui saalitäis publikut oli iseäranis tugevalt kaasas, suutis Saaremäel seda hetke koos hoida ja juhtida.

„Kas kalad magavad?“ pole siiski katastroofilugu. Kujutatakse leinava perekonna rasket aega, lihtsa ja tabava kujundiga – alati käed näo ees – osutatakse ema kriisile ja raskustele märgata neid, kes alles. Ent kõlama jääb mõte, et vaev on siiski arusaadav ja loomulik. Juta loo ja seega ka vaatamiskogemuse mõttes jääb toetav helgemat tooni pind ikka lõpuks kandma: juhtunut ei maeta vaikusse, vaid leitakse ajapikku viise, kuidas oma mõtteid ja mälestusi jagada, ning armastav pere jääb kokku.

Juta lugu pole kahtlemata universaalne. Kõigist võimalikest on see stsenaarium ikkagi väga positiivne variant. Saaremäeli tegelane on ehk isegi liiga läbinisti hea ja mõistlik laps: väga empaatiline, jääb õela kiusajagi vastu viisakaks ning elab end välja vihapilvi joonistades. Nii võttes on loos tõesti mõningast idealismi, kuid et teemakäsitlus on (kohati valusalt) elu- ja tundetäpne, seejuures väikeste omapäraste kiiksudega, siis on seda raske pahaks panna. Kõige tüütum ja nüristavam on vaadata teatrit, kui jäädki otsima põhjust, miks või kellel on seda vaja. „Kas kalad magavad?“ puhul seda muret ei ole. Vastuse saab kas introspektiivselt või lavastuse sõnumeid analüüsides või näitleja ja saali vahelist pidet tajudes, kui nimetada mõned võimalused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht