Kas sellel on mõtet?

 

ANNELI SARO, ?Teatrielu 2004? Milleks ?Teatrielu? hea on? Meil on ju päevalehed, Sirp ja TMK?

?Teatrielu? on hea ja vajalik selleks, et eesti keeles saaks rääkida teatrist pisut süvenenumalt ja samas üldistavamalt, kui seda võimaldab ajaleheformaat või ühe etenduse arvustus. See viimane on ju meil kõige levinum, peaaegu ainuvalitsev teatrikirjutise ?anr. Eesti kirjandus- ja kunstiteadlastel on mitmesuguseid oma väljaandeid, kus areneb teoreetiline mõte ja sünnib diskussioon. Ma usun, eesti teater väärib ka üht kohati keeruliselt rääkivat väljaannet, mis ei ripuks läbimüüginumbrite küljes.

?Teatrielu? toimetajad vahetuvad igal teisel aastal ning see annab võimaluse koostada oma ideaalne teatriraamat, mida ise lugeda tahaksid. Näiteks tundsime kaastoimetaja Sven Karjaga puudust eesti teatri hetkeseisu üldistavatest artiklitest ning püüdsime seda auku mitmel viisil täita. Meid huvitab teater ja teatraalsus ka väljaspool teatrit ? tellisime artiklid poliitikateatrist ja häppeningidest jne. Suurem osa tekste keerleb siiski näitleja ja näitlemise ümber. ?Teatrielu 2003? on nagu rahvaraamat, sisaldab eri teemadel, eri stiilis ja pikkusega teatrikirjutisi, lootuses, et näiteks ajaloohuviline saab juhuslikult valgustatud teooriast, teoreetik leiab sädeleva stseenikirjelduse, oma nime otsiv praktik leiab mõttekaaslase või teatritegemise mõtte.

Kuidas hindate teatriteadlasena ?Teatrielu?  kaalukust ja adekvaatsust?

Kas see, mis seal sees, on ka ajaloos sees ja vastupidi?

Püüdsime koostada raamatu, mis oleks hariv ja põnev lugemine kultuurihuvilisele ning esimese ringi ajalookirjutus. Kindlasti hinnatakse mõned meie autorite teatriloolised rõhuasetused hiljem ümber, kuid see on juba tagantjäreletarkus, tõde, millel pole rohkem kaalu kui ühel vahetul üldistatud kogemusel. Teatriajalugu pole ju lavastuste kirjelduste rida, vaid eelkõige vastus küsimusele, millest ja kuidas rääkis teater oma publikuga ühel või teisel ajal, ühes või teises kohas.

MADIS KOLK, TMK

Kas teie väljaande teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Tulevased ajaloolased peavad nägema oma algmaterjalina tänast kultuurikajastust tervikuna, igal väljaandel on selles tervikpildis oma roll ja ?anrilised ning stiililised eripärad. Ka TMK peab suhestuma sellega, kui palju kajastavad teatrit teised väljaanded. Kui muu meedia on teatrisõbralikum, võiks ehk TMK lubada endale rohkem ka eksperimente metateksti ?anrikülluse huvides, kui aga päevalehtede kultuuriküljed on kokku surutud, tuleb rohkem hoolitseda jooksva teatrielu jäädvustamise eest. Lisaks sellele tahaks aga ruumi leida ka teooriale, esseistikale ja praktikule suunatud õppeotstarbelistele materjalidele. See tasakaalu otsimine on pidev protsess, milles tuleb iga päev uuesti üle hinnata oma väljaande asend ja funktsioon üldises kultuuripildis. Artiklid saavad olla adekvaatsed just neid kriteeriume silmas pidades. Aga kui nüüd konkreetselt vastata, siis, jah, põhisuund on ikka pragmaatiline ja loodetavasti sobilik teatriajaloolaste jaoks. Eriliseks kultuurisnobismiks ei anna tänane päev põhjust.

MARGOT VISNAP, Sirp

Milline on teie väljaande teatrikriitika sihtgrupp? Kas arvestate ka võimaliku lugejaga teatri siseringist või tegelete peamiselt nn teatrikunsti populariseerimisega?

Sirbi teatriarvustuste ja teatriteemaliste kirjutiste lugeja on loodetavasti eelkõige teatrivaataja ? aktiivne, aga miks mitte ka passiivne teatrisõber (kes ise alati või enam teatrisse ei jõua, aga tahab toimuvaga kursis olla). Usun, et nende aktiivsete ja passiivsete teatrisõprade hulka kuuluvad ka teatritegijad.

Populariseerimisega pole vahest Sirbi veergudel õnneks vaja veel tegelda. Ei alahinda meie päevalehtedegi lugejaid, mistap arvan, et ka nende väljaannete veergudel pole vaja teatrikunsti populariseerida. Nii et, hää küsija, mulle on arusaamatu küsimuses sisalduv polaarsus ? sisering versus teatrikunsti populariseerimine? Kui mõelda, et aastas käib teatris üle miljoni vaataja (külastuste arv), siis mida ja kellele on vaja populariseerida?

Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Tegin oma diplomitöö aastatel 1934 ? 40 ilmunud Eesti esimesest ja kahjuks ka viimasest teatriajakirjast Teater. Lugesin selle tarvis palju tolle ajastu teatrikriitikat (lisaks Teatrile ka päevalehtedest, ajakirjast Looming, Varamu jt). Kõik mõjus lugedes ehe, usutav ja äärmiselt põnev. Kas ka adekvaatne? Jah, tundus tookord, 80ndatel raamatukogu erifondis ?keelatud? ajakirjandust neelates. Aga ei saa ju lõpuni kindel olla. Ent selles olen kindel, et noil 30ndatel ilmus teatrialaseid kirjutisi tunduvalt rohkem kui täna (muuseas, Teatri ilmumisaastal, s.o 1934 ilmus Eestis 101 ajalehte ja 194 ajakirja).

Samas: kui keegi 50 aasta pärast võtab lugeda tänaste väljaannete teatrikülgi (sh ka Sirpi), küllap on see tema jaoks samamoodi piisavalt adekvaatne.

MARGIT ADORF, Eesti Ekspress

Kas teatrikriitikal on üldse mõtet ? keegi selle järgi ju lavastust ei muuda?

Kui seda lavastust ei muuda, siis ehk järgmisi. Kriitika ei olegi ju mõeldud konkreetse lavastuse muutmiseks, ega siis kirjanduskriitika pärast raamatuid ümber ei kirjutata ja filmikriitika pärast filme ümber ei monteerita…

Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Mis mõttes ? adekvaatsed? Kriitika on alati subjektiivne. See on alati konkreetse inimese isiklik arvamus ? ja kas saab seda arvamust tembeldada adekvaatseks või mitte? Ühe kriitilise artikli põhjal ei kirjuta keegi teatriajalugu, selleks kogutakse siiski kokku kõikides väljaannetes ilmunud kriitilised artiklid ja sellesse mosaiiki lisatuna on tulevikus teatriajaloo koostamise seisukohalt iga artikkel adekvaatne, ükskõik, kus see ka ilmunud poleks.

ANDRES KEIL, Postimees

Kas teatrikriitikal on üldse mõtet ? keegi selle järgi ju lavastust ei muuda?

Noh, ma ei oleks selles nii kindel, et teatrikriitika ei muuda lavastusi. Jah, kindlasti mitte seda konkreetset tööd, kuid mingil määral lavastaja tulevasi ettevõtmisi. Ma ei taha öelda, et ma peaksin teatrikriitikut kunniks, kes nautleb oma võimus looja otsuseid mõjutada. See ei ole ju nii. Vaid ? teatrikriitik on ideaalis lavastajale ja näitlejale heaks partneriks. Me ajame ju üht ja sama asja. Ning usutavasti, või mis, kindlasti, selline partnerlussuhe ka toimub. Parimatel hetkedel. Samas on kindel ka see, et nii nagu iga lavastaja iga lavastus pole kuldmuna, pole seda ka iga kirjatükk. Kuid siiski ütleb kõhutunne, et kuldmunad saavad omavahel tavaliselt kokku. Väärtuslikule lavastusele sekundeerib väärtuslik ja asjalik kriitika. Ja vastupidi, mõttelagedus laval sünnitab mõttelagedat juttu. Sest polegi ju nagu midagi ütelda. Tahan veel lisada ühe isikliku veendumuse: nimelt peab kriitika, selle väljendusvahendid, vorm ja keel ühtima arvustatava tükiga. Vähemalt mingit nurka pidi kokku puutuma. Nad peavad teineteist kõditama.

Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Kahe otsaga asi. Millist ajalookirjutamise viisi me mõtleme? Kindlasti ei saa viiekümne aasta pärast teada, mismoodi näitlejad mängisid. Aga, kui kontekstis vaadata, siis näeb päris kindlasti, mismoodi teater mõtles. Anno Domini 2005.

MIHKEL RAUD, Eesti Päevaleht

Kas teatrikriitikal on üldse mõtet ? keegi selle järgi ju lavastust ei muuda?

Teatrikriitika, nagu mis tahes muu kunstikriitika, on suveräänne kunstivorm ja loomulikult on tal sellisena mõtet (eeldusel, et kunstil üleüldse mingit mõtet on ? see on aga eraldi arutlusteema). Kunstikriitika eesmärk ei ole mitte loojaga kõnelemine, vaid nähtuste suuremasse konteksti paigutamine.

Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Mis on adekvaatne ajalugu?

EGLE RÄÄSK, kirjastus Atlex

Mis on raamatu ?Seitse? seeria raamideks?

Sari tutvustab oma vallas hinnatud tegelasi, keda üldsus aga ei pruugi nii hästi tunda. Ka esimese raamatu seitse meesnäitlejat on oma koduteatris ühed hõivatumad, olles igal õhtul laval. Kuid kas kõik teavad, kes on näiteks Suuman või Tommingas?

Kes on sihtgrupp? Arvestades ülepakkuvat värvilisust ja ?pehmet? lähenemist ?eriti laiad lugejahulgad??

Sarja värvide valik tuleb seitsmest vikerkaarevärvist. Inimesed ja erialad, millest juttu tehakse, on värvikirevad ja elavad. Arvestades teisi valdkondi, on eesmärgiks tõesti laiemale lugejaskonnale kohati ka tundmatute-kaugemate erialainimeste tutvustamine. Viidates esimesele raamatule, arvan, et Eesti Teatriliidu tegevust arvestades on teatritegemist tõsiselt analüüsivad inimesed vastava kirjandusega varustatud, kuid tagaplaanile on jäänud inimesed, kellele teater lihtsalt meeldib.

JAANUS KULLI, SL Õhtuleht

Mis põhimõtete järgi valite, mis lavastused peavad saama kajastatud (ja kelle poolt arvustatud) ning mis mitte?

Arvestades SL Õhtulehe kui tabloidlehe ülesehitust, strateegiat, põhimõtteid ja mida kõike veel, siis arvustusi Õhtuleht ei avalda. Küll aga on elu osakonna üheks ülesandeks jagada oma lugejatele informatsiooni ja teavet muu hulgas ka Eesti teatris toimuva kohta. Seda ennekõike intervjuude, aga ka olemuslugude või reportaa?ide vormis.

Püüame kajastada ennekõike lavastusi, mis tunduvad märkimisväärsed ja huvitavad kas dramaturgi (näiteks endale juba nime teinud ja justkui publiku huvi kindlustava Kiviräha), mõne näitleja (staari), näiteks Ita Everi kaasategemise pärast, või kui näiteks on lavastusega seotud perekond (Kaljusted, Ever ? Roman Baskin). Ühesõnaga, see lavastus peab üldises teatripildis ühe või teise nurga alt eristuma.

Milline on teie väljaande teatrikriitika sihtgrupp? Arvestate ka võimaliku lugejaga teatri siseringist või tegelete peamiselt nn teatrikunsti populariseerimisega?

Eelnevast vastusest lähtuvalt tegeleb SL Õhtuleht ennekõike teatrikunsti populariseerimisega, kuigi samas näitab tagasiside, et SL Õhtulehe lugeja on suuresti ka teatriga otseselt seotud inimene (SL Õhtuleht käib vist peaaegu igasse teatrisse).

Kas teie lehe teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Ma loodan, et teatriajaloo kirjutajal on taipu SL Õhtulehes ilmunud teatrit puudutavate artiklite põhjal välja sõtkuda teatriloo seisukohast oluline info või seik ning hinnata adekvaatselt materjali, mis kuulub tabloidlehe juurde.

MEELIS KAPSTAS, Kroonika

Kas teie väljaande teatrikülgedel ilmunud artiklid on tulevikus teatriajaloo kirjutamise algmaterjalina adekvaatsed?

Mida saab siin tähendada sõna ?adekvaatne?? Peegelduse peegeldus on teatri arvustamine, kirjeldamine või mõtestamine nii ehk nii…

Küll saab ajakirjandus adekvaatselt vahendada näitleja/lavastaja mõtteid intervjuus.

Näiteja/lavastaja on samasugune lihtsalt inimene nagu mis tahes teine loovtegelane. Seegi on teatriajalugu. Eeldusel, et rollid sünnivad ikka näitleja enda elust-kogemustest, reisidest, loetud raamatutest, nähtud etendustest-filmidest, pole kõrvaline, millist elu näitleja/lavastaja ise elab, mida ilmaelust mõtleb.

Teatriajakirjanikuna ? olgu üheksa aastat päevalehe kultuurikülgedel või nüüd Kroonika n-ö kultuuritoimetajana ? olen püüdnud vahendada näitleja ühisosa tema (populaarsete) rollidega. Usun, et ka lugejale-vaatajale toob see teatri lähemale, kui ta näeb, et see, mida laval mängitakse, puudutab tegijaid lähedalt ka elus.

Olles kogunud teatrikorüfeede juubeliteks, sünniaastapäevadeks nende kolleegide mälestusi, olen täheldanud, et rohkem räägitakse ikka neist, kes ka väljaspool lava meenuvad värvikate legendidena. Need tähed, kelle elu märgistavad ainult lavastused/rollid, ununevad kiiremini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming