Kas pimedus on normaalne?

Elika Kiilo

Näiliselt õnnelikest mittenägijatest noortest saavad etenduse lõpuks eluga rahulolematud ja segadusse viidud pimedad.  

 

 

Näitlejad (Carita Vaikjärv, Priit Võigemast, Meelis Rämmeld) peavad vaatama ja nägema. Tegelased tihtipeale mitte.tarvo vridolin

 

Antonio Buero Vallejo “Lõõmav pimedus”. Tõlkija Tatjana Hallap, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Meelis Rämmeld, Priit Võigemast, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Maria Soomets, Kata-Riina Luide, Ott Aardam, Tanel Ingi, Aarne Soro, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Vilma Luik, Arvi Mägi. Esietendus 24. IX Ugala teatris.

Turvalises õppeasutuses elab üheksa noort inimest. Nad paistavad õnnelikud ja rõõmsad, nad usaldavad ja armastavad teineteist. Jääb mulje, et tegu on tavaliste noorte inimestega, kes teevad aktiivselt sporti, käivad õhtuti sõpradega baaris ja tunnevad lihtsalt elust rõõmu. Ühel hetkel aga selgub, et nad ei näe. Pole kunagi näinud. Tekib küsimus, kas see on oluline, Tundub, et nendele mitte, nad ei räägi sellest, nad on oma mittenägemisega leppinud, nad ei unista nägemisest, vähemalt mitte senikaua, kuni saabub üks noormees väljastpoolt seda  pehmet ja kaitstut maailma, milles nemad elavad, inimene reaalsusest. Ta sarnaneb teiste tegelastega vaid ühes osas, ta on samuti pime, kuid suurim erinevus on see, et tema ei lepi sellega, vaid püüdleb valguse poole, unistades imest.

Keskendumine näitlejale

 

“Lõõmav pimedus” räägibki väga mõjuval ning traagilisel kujul pimedusest, nii füüsilisest kui vaimsest, selle normaalsusest või ebanormaalsusest ning paneb mõtlema, kas kergem on leppida olemasolevate olukordadega ja teeselda normaalsust või olla rahulolematu ning unistada kõige kiuste siiski paremast elust ja imedest. Siiski ei jõua pea kolmetunnise etenduse jooksul lõplikult selgeks mõelda, kas pime inimene, või nagu lavastuses rõhutatakse – mittenägija – on “normaalne” või mitte. Kas talle kehtivad elus samad reeglid mis nägijatele ja kas tal on õigus elada hirmudeta ning tunda samasugust rõõmu armastusest kui need, kes on nii-öelda normaalsed ja selgelt nägijad. Antud loo seisukohast pole siiski oluline näidata seda, kuidas pimedad hakkama peaksid saama, vaid kas lepitakse eluga enda ümber, kas julgetakse midagi muuta.

Tundub, et lavastaja Peeter Tammearu on keskendunud eeskätt näitlejatele. Nende psühholoogilis-realistlik mängustiil toob vaatajani tegelaste elutraagika pisemadki varjundid. Priit Võigemasti Carlos elab läbi liigutava hingelise kriisi, kuid jääb kindlaks enesele ning koolist saadud kahtlasele eluõpetustele, samal ajal kui kõik tema sõbrad on meelt muutmas. Meelis Rämmeldi sõda alustav Ignacio roll on oma segaduses veenev, temast saab kaaslaste seas iidol ja ihaldusobjekt, olgugi et ta hävitab kaasõpilaste enesekindluse ning paneb nad kahtlema oma seniste vaadete õigsuses. Vaatamata tegelase omamoodi negatiivsusele, mõjub Rämmeldi Ignacio siiski positiivselt – ta lihtsalt tahab oma soove ja unistusi maksma panna. Nende kahe vahele jääv Carita Vaikjärve Juana mõistab mõlema noormehe eluvaateid, kuid kahtleb, kumma armastus valida. Tegelaste esialgne kindlus, vabadus ja julgus liikumises ning omavahelistes suhetes asendub etenduse arenedes ettevaatliku kompamise ja komistustega. Enam ei tunta üksteise vaikivat kohalolu. 

 

Tekitab vastakaid tundeid

 

Lavakujundus toetab tegelasi, illustreerides nende sisemisi muutusi. Esialgsest rõõmsameelsest ja rahulikust, valgete lilledega täidetud mänguruumist saab järk-järgult närbunud lillede ja segaste meeloludega  paik, kus tegelased muutuvad ebakindlaks ja komistavad sea, kus varem oli asunud kindel teadmine. Enesekindlatest ja näiliselt õnnelikest mittenägijatest noortest saavad etenduse lõpuks eluga rahulolematud ja segadusse viidud pimedad. Nad ei tea enam, mis on õigem, kas leppida oma puudusega või jääda lootma imele, et saabub kord aeg, mil nemadki näevad taevatähtede imelist valgust. Ignacio sõnad, et pimedust ei saa ignoreerida ja normaalsust pole olemas, tunduvad hetkeks olevat õiged, kuid kas see on põhjus mitte olla õnnelik ja eluga rahul.

Kuna näidendi tekst on suhteliselt mahukas ja intensiivselt kõlama pandud, tekitab küsimusi ega anna lõplikke vastuseid, siis jäävad lavastusest kõlama vastandlikud tunded unistuse ja reaalsuse ning armastamise ja vihkamise vahel. Hääbuv valgus vaatuste lõpus annab mõista, et keegi pole millegi eest kaitstud.

Kuigi psühholoogiline teater võib tihti olla igav (vähemalt siinkirjutaja jaoks), ei saa seda selle lavastuse kohta väita. Antud juhul oli tegu äärmiselt pingelise ja kaasamõtlemist nõudva lavastusega. Kohati oli näitlejate mängus küll tunda mõningast paatoslikkust, kuid üldplaanis see ei häirinud.

Pimedus, mittenägemine on midagi sellist, millele nägijad inimesed tavaliselt ei mõtle, sellised asjad lihtsalt ei tule meelde. Nägijad ei kujuta ette, mida tähendab olla pime. Võib ju tule kustutada, silmad kinni pigistada ning siis teeselda, et ollakse pimedad, kuid samas jääb ju ikkagi teadmine, et kui silmad avame, on meie ees taas kogu maailm, kõigi oma värvide ja valgusega, mida pime inimene mitte kunagi näha ei saa.

Kolmanda vaatuse lõpupoole kustutatakse paariks minutiks valgus, jääb ainult tegelaste hääl, nende jutt valguse igatsusest. Vaataja tehakse pimedaks ning saadetakse koju mõtlema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming