Kas nad ikka jõudsid taevasse?

PAUL KASS

Muljed esietenduselt, mis saabus kardetavasti liiga vara Hannes Kaljujärve Zobar jalutab läbi tüki kui tahumatu talumees ja Claudia ðevtðenko temperamentsele Raddale ta partneriks justkui ei passikski. Viimane on aga tõepoolest lavastuses mustlaste kroonijuveel.  PEETER PAASMÄE

?Mustlaslaager läheb taevasse? Emajõe Suveteatris 23. juulil Jaama 14 pargis. Lavastaja ja teksti autor Andres Noormets, kunstnik Riina Degtjarenko, tantsujuht Claudia ðevtðenko. Mängisid Hannes Kaljujärv, Claudia ðevtðenko, Lembit Eelmäe, Helen Hansberg, Maarika Barabanðtðikova, Andres Dvinjaninov, Meelis Hansing, Alina Karmazina, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Leino Rei, Inga Salurand, Taavi Tõnisson, ansambel Lindpriid.

Mustlased on vähemalt tavakujutluses kahtlane rahvas. Nagu kavalehel kirjas, peaksid mustlaste ja meie maailmad olema umbes niisama erinevad nagu tuli ja vesi. Tõepoolest, mustlased on nii mõnel poolgi pool Euroopas probleem, ehkki mitte meil. Neid ei sallita, nende eest on hoiatatud turiste ja suletud riigipiire. Kehvad katsed mustlasi ?korralikuks? tsiviliseerida pole olnud eriti tulemuslikud. (Et ka tsiviliseerijate tahe on kesine, pole saladus.)

Olgem ausad, meiegi ühiskonna nägemuses on mustlased seotud kuritegevuse, räpasuse ja harimatusega. Nad kõnnivad ühiskonna äärealadel. Kuid öeldul ei ole asja Jaama tänava etendusega. Tegelased, kes kunagise lasteteatri pargipuude all ringi jalutasid, on tsiviliseeritud ja rahumeelne seltskond: filosofeerisid, hoidsid omavahel kokku ning laulsid väga ilusasti. Laulsid nii, et sellest sai etenduse kõige vaimustavam osa. Kui aga peatuti pikemalt rääkima, puudus sellel kate.

27. VII Postimehes ütleb Andres Keil, et lavastuse küsitavused saavad alguse juba dramaturgilisest materjalist. Lõpptulemus on tõepoolest kuidagi kesine, kuigi tekstiallikaid õige mitu. Esietendusel jäid karakterid välja joonistamata visandeiks. ?Valged? ei salli mustlasi, kuid mustlaste leebe olek selleks justkui põhjust ei anna. Zobari ja Radda armuliin ei jõua õieti tekkidagi, kui üks peategelastest teise tapab. Millest selline vägivaldsus, kui Zobar näib algusest peale olevat vana väsinud mees, vanemgi kui ta isa ja kõvast häälest hoolimata vaimselt murtud. Hannes Kaljujärve Zobar jalutab läbi tüki kui tahumatu talumees ja Claudia ðevtðenko temperamentsele Raddale ta partneriks justkui ei passikski. Viimane on aga tõepoolest lavastuses mustlaste kroonijuveel. Mitte näitleja- või lauluoskustega. Ka mitte tantsudega, mida lõppkokkuvõttes vähe näha antakse. Vaid mingi seletamatu sarmi ja lavalise lummusega, millest kiirgab eneseteadlikku jõudu.

Valged kontra mustlased

Peaosalistest huvitavamad on kõrvaltegelased. Lavalist pinget hoidsid rohkem ?valged? ehk venelased, kelle rollide negatiivsus mõjus veenvamalt, kuigi mustlaste süütus andis neilegi kuidagi patoloogilise ilme. Jäi küsitavaks, mis võinuks heaolus olesklevail laulu- ja ilulembestel kaupmehehärradel olla nii kena musikaalse rahva vastu? Pealegi oli Jüri Lumiste Antal konkurendist Zobarist ðarmantsem ning tarmukam ja see tekitas ebakõla. Kavalehel lubatud mustlase tulihingelisust oli enam Zobari õdedes ning üldse naisliinis. Helen Hansbergi Rusalina ja Alina Karmazina Nonka olid ägeduse ja hea lauluhäälega võluvad. Kui aga ilus noor inimene Marika Barabanðtðikova peab mängima vana jõledat mustlaseite, siis ei saa tulemus hirmuäratav olla. Tuli leppida toreda aktsendi ja kergelt antud tekstiga. Selge, et see ei tule traagilisele mõõtmele kasuks.

Seevastu meestest kõige enam mustlase mõõtu andva Meelis Hansingu Butða koomika väärib esiletoomist. Taavi Tõnissoni Babulja mõjus puhta ja ilmsüütuna. Kuigi ehk polegi õige rääkida pea- ja kõrvalosalistest, sest kõik tegelased jooksevad läbi etenduse kaootiliselt ja juhuslikult ning tegevusliinidest on võimalik aru saada seetõttu, et need on äärmuseni lihtsad. Ausalt öeldes ei kerkinud üksikuna esile mitte keegi. Üheskoos lauldes mööda parki kõndivad mustlased mõjusid aga romantiliste ja salapärastena. Võib-olla oleks kogu lõpptulemus olnud tugevam, kui selle asemel, et rääkida (eba)tavalist armulugu, oleksime näinud mustlasõhtut, milles lauludel, tantsudel, lõkketulel, ennustamisel ja muuseas ka lugude jutustamisel oleks olnud võrdne koht?

Paeluv atmosfäär

Andres Noormetsa viimaste aastate mängud on tegelikult väga põnevad ja paljutõotavad. Eelmine suveteatris tehtud töö ?Teisel pool? oli väike ðedööver. Et praegune katsetus mõjus poolikult, ei tähenda suuremat. (Ongi hea, kui lavastaja saab katsetada piiride laiendamist.) Etenduses on ilu, mis oma lihtsuses on rabav. Võtame või lavastuse alguse, kui alles koguneva publiku silme all süüdatakse lõkkeid. Taamal kõnnivad mustlased ja ümisevad vaikselt laulda. Ei sünni justkui midagi, ometi on tekkinud atmosfäär, mis paelub. Puude põlemise pragin vanade puude all mõjub seletamatult ja on kahju, kui see päädib liialt ?tavalise? looga, mille etteaimatav traagika mõjule ei pääse.

Riina Degtjarenko kujundus kasutab nagu ?Nipernaadis? hästi ära koha võimalused. Erinevalt ?Nipernaadi? ühte või teise punkti kontsentreeritud mängust hajub see siin rohkem. Kuna rõhutud on romantikale, jäi kahjuks olemata mustus ja räpasus, mis rändurielu paratamatult saadab. ?Nipernaadi? lavaruumis imetlesin just, kuidas esmapilgul pargi kõige vähem atraktiivne ja argisem osa paeluvaks mänguplatsiks muudeti.

Ei tasu vist rõhutama hakatagi, et enim tõuseb etenduses esile muusika ja tants, emotsionaalne, kirglik ja eksootiline. (Just muusika ja tantsuga ongi mustlased jätnud Euroopa kultuuri kõige mõjuvamad jäljed ? hispaanlaste flamenco, venelaste romansid, Bizet ?Carmen?, Django Reinhardt, Balkani mustlaste pasunakoorid jne.) Jaama tänaval mängitakse kahte peamist mustlaste muusikalisele kuulsusele aluse pannud instrumenti ? kitarri ja viiulit. Muidugi võib aru saada, et mängijad ei ole mustlased. Puudub hõõgus, mis hinge põletaks, kuigi energiat jagub. Aga lauljate temperamentsus teeb vajakajäämise tasa. Kahjuks ei ole tehtud midagi selleks, et kurbade ja kirglike mustlaslaulude sisust midagi vaatajateni jõuaks. Ja et esikohale püütakse seada jutustatav lugu, siis on laulud taandatud saatefunktsiooni, kust nad paratamatult tahavad ikka ja jälle esile tükkida.

Selleks et heitliku saatusega Jaama 14 säiliks teatritegemise paigana, on Emajõe Suveteater teinud rohkem kui ambitsioonikalt sündinud, kuid kiirelt hääbunud Teatrilabor, Tartu linna kultuuriosakond või Jaama 14 rahastuse pärinud Margus Kasterpalu seltskond. Teatrilabor rohkem lagastas maja ja Kasterpalu on lastele teatritegemiseks mõeldud rahad suunanud draamafestivali korraldamisse. Ootan suveteatrilt ja võluvalt etenduspaigalt innukalt uusi tükke. Jaama tänava park lausa hüüab teatri- ja tivolitulede, pasunakoori ning maailmalõpumeeleolude järele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming