“Karges meres” napib hülgerasva ja meresoola lõhna

Jaanus Kulli

Hästi mängitud tõeline eesti lugu on ju see, mida teatrist otsima tullakse.  

 

“Karge meri”: Matt Ruhve – Indrek Taalmaa,

 Epp Loona – Carmen Mikiver.ANTS LIIGUS

 

August Gailit, “Karge meri”. Dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu. Kunstnik Andrus Jõhvik, kostüümikunstnik Aime Unt.

Osades Indrek Taalma, Karin Tammaru, Mart Avandi, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Marika Vaarik, Jaan Rekkor jt.

Esietendus Endla Küünis 2. III.

 

Tunnistan, et viimati sai “Karget merd” loetud kuskil keskkooli päevil. See pole kindlasti Gailiti kõige parem romaan ja sestap polegi seda hiljem kätte võtnud. Hiljem sai ära vaadatud ka Kruusemendi samanimeline film, aga ega suuremat meeles ikka pole, kui et tegemist on looga meretagusest karmist elust, kus elatakse kogukonna ja mereseaduste järgi, kus võõraid väga omaks ei võeta ning kus armastusel on küljes meresoolase tuule ja hülgerasva maik.

Küllap on dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu mitmed romaanitegelased üle parda heitnud, aga ka nüüd on laval 17 tegelaskuju, kes kogukonna mõõdu kenasti välja annavad ning kelle seast hülgeküti Matt Ruhve ja tema mandrilt toodud naise Katrina loo kõrval tõuseb lavastuse keskmesse postivedaja Tehve Lamme (Arvi Hallik) poja Eerik Lamme (Märt Avandi) ning pastor Joosep Lundi (Madis Kalmet) tütre Kelli (Piret Laurimaa) õnnetu lõpuga armastuslugu. Need kaks suhteliini on selles mõttes märgilised, et kannavad kõige selgemalt pingeid, mis tekivad kiindumusele ja armastusele vaatamata põlissaarlaste (Matt ja Eerik) ning sinna hiljem saabunute (Katrina ja Kelli) vahel.

Kunstnik Andrus Jõhvik on mahutanud oskuslikult Endla Küüni pikaks venitatud lavale kolme pere elamise, pastoraadi kui ka jõuka laevade omaniku Toora Jookuse laeva fassaadi. Kujunduse keskmes on suur kaluripaat. Selle paadiga käiakse hülgejahil ning käivitub ka lugu, kui Matt Ruhve (Indrek Taalmaa) toob endale mandrilt naise Katrina (Karin Tammaru), kelle kummalisel kombel võtab ennekõike omaks endine Matt Ruhve pruut ja tema poja ema Epp Loona (Carmen Mikiver).

Epp Loona on selles mõttes huvitav, põnev ja erandlik kuju, et ta nagu ei kuulukski saaretegelaste galeriisse. Ta ei lase ennast kammitseda saare tõenäoliselt sajandeid valitsenud kogukondlikest ja paljuski kitsarinnalistest tavadest. Ta on vabameelne oma tunnetes ja eelistab abieluköiele vabadust. Epp Loona on uhke, aga mitte ülbe. Just sellisena, nappide vahenditega, aga väga täpselt  mängituna, mõõdetud sammudega üle lava astudes, silmis iseteadlik, ent ometi soe pilk, toob Carmen Mikiver oma tegelaskuju publiku ette. Ja just tema tolerantsus, vabameelsus ja avar silmavaade lubab tal ka mandrilt saabunud Katrina otsekohe omaks võtta. Epp Loonale sekundeerib Toora Jookus (Marika Vaarik), rikas laevaomanik, samuti üksik ja vallaline naisterahvas, kellel mõttes kunagi kirev elu maha matta ning saarel päriselt maanduda. Tuulest, veest ja viskist räsitud Toora Jookus Marika Vaariku kehastuses on taas üks nendest naistest, keda Vaarik varemgi mänginud: iseteadlik, tugev, isegi räme ja mehelik natuur. Mehed tavaliselt selliseid naisi pelgavad. Veel üks teistest saarenaistest eristuv tegelane justkui hõljuks aeg-ajalt üle lava – elutarkust õpetav ja pime (?) nõiakuulsusega Vana Lööne (Helle Kuningas), kes pulmaundrukuid selga ajavale Katrinale oma kurjakuulutava repliigiga: “Kiired pulmad, kiired lõpud” toob lavastuse sisse pinget ja lööb õhustiku korraks ka värelema. Etteruttavalt olgu lisatud, et vaatamata hilisematele hülgeretke stseenidele, mille ohtlikkust on võimendatud suurepäraste heliefektidega, või siis Matti-Katrina abieluõnne varjutava ahtra Katrina lugu ning Eeriku-Kelli teineteisest möödarääkimise ja -vaatamise suhe ei too sisse oodatud pinget, ei tekita piisavalt resonantsi. Küsimus pole näitlejate mängus, vaid just selles metatasandis, kus napib jõudu, kirge ja higi. Kasterpalu lavastus on väga korralik, aga just hülgerasva ja meresoola lõhna oleks tahtnud selles rohkem tunda. Tõsi, üks ilus koht oli selle korrastatud lavastuse juures ja nimelt Eeriku unenäostseen, kui virmalised värelevad ning Kelli ja Eerik oma armastusest räägivad, kuigi sedagi unenäolisust võinuks veelgi enam rõhutada, kas või valgusega ebamaisemaks muuta. Ka näiteks Eeriku hülgejahi loitsu võinuks veelgi rohkem välja mängida.

Piret Laurimaa ja Märt Avandi teevad ometi mõlemad meeldejäävad rollid. Laurimaa Kelli on noor, ilus, kahtlemata armunud Eerikusse, ent maailma näinuna püüab ka poisi silmi natukenegi avada. Selles mõttes on Kelli justkui Gailiti nais-Nipernaadi. Liialt erinev on Kelli ja Eeriku maailm. Kui üks näeb imesid vaid seal kaugel horisondi taga, siis teine näeb imet selles, et eile tõi Tuiska perenaise emis kolmteist põrsast. Nii ei saagi need kaks maailma üheks tervikuks saada. Pealegi on natuke ära hellitatud Kelli meel muutlik kui sügisilm, samas kui Eerik on osav hülgeid jahtima, ei oska ta Kellil isegi ümber õlgade kinni võtta.

On arusaadav, et Andres Noormetsa kehastatud Amadeus Lokk peab saare elanikest millegagi eristuma, kas aga peab Ameerika professorist ikkagi sellise dändi tegema, on siiski küsitav. Suisa koomiliseks kisub asi, kui professor leiab paadi veerest kaks plastmassist tigu ja eksponeerib neid siis suures valguses, lõhkudes nõnda hapra tegelikkuse illusiooni, mis lavastuses mitmel korral siiski tekib. Lavastuslikult usutavad on hülgejää ning Toora Jookuse laevastseenid, koguni torm merel mängitakse välja napilt, kuid usutavalt ning atmosfääri loovalt.

Ülemäärasele korralikkusele vaatamata on see Kasterpalu esimene mastaapne, vaat et eepiline lavastus õnnestunud ning arvatavasti ka publikumenukas. Hästi mängitud paljude tegelastega tõeline eesti lugu on ju see, mida teatrist otsima tullakse.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming