Kameeleonlik „Antigone” Iraanis

Kristiina Reidolv

„Antigone” siire Iraani kultuuriruumi keset demonstratsioone Teherani tänavail avas uusi tähendustasandeid.      Projektiteater R.A.A.A.M osales iraani  lavastaja Homayoun Ghanizadeh’ lavastusega „Antigone” 5. – 20. II Teheranis toimunud XXIX rahvusvahelisel teatrifestivalil „Koit” („Fadjr”). Elina Reinold võitis nimitegelase rolli eest festivali parima naisnäitleja auhinna. Kokku esitati „Antigone” viiele auhinnanominatsioonile: parim naisnäitleja (Elina Reinold ja Külli Reinumägi), parim meesnäitleja (Raimo Pass), parim lavastaja (Homayoun  Ghanizadeh) ja parim tekst (Homayoun Ghanizadeh). Võistlusprogrammi kuulus 14 lavastust 11 riigist.         

Teherani teatrifestivali külastamine paljastas üllatuslikult Homayoun Ghanizadeh’ lavastuse „Antigone” kameeleonliku kesta – vastavalt kontekstile muudab see oma tähendusvarjundeid. Lääneliku liberalismi tingimustes kõneleb  lavastus olemise paratamatust absurdsusest; Iraani totalitarismis, sotsiaalse draama konfliktsituatsioonis pakub aga tuge võitlevale opositsioonile. Artikli eesmärk on võrrelda „Antigone” retseptsiooni erinevust Eestis ja Iraanis, tuua välja tähendusmuutused, mida tingib teistsugune kultuuriruum. Iraani Islamivabariik tähistab islamirevolutsiooni aastapäeva kaunite kunstide festivalitsükliga: Gregoriuse kalendri järgi aasta esimesel  kolmel kuul toimuvad nii teatri-, filmi-, visuaalsete kunstide kui ka muusikafestivalid sümboolse ühisnimetaja „Koit” all. Tänavuaastane festivalide tsükkel asetus Lähis-Ida rahutuste konteksti. Teatrifestivaliga samaaegselt toimus Teherani tänavatel suurim protestiaktsioon 2009. aasta presidendivalimistest saadik. Läbi teooriaprisma vaadates võib väita, et tegemist oli sotsiaalse draamaga briti antropoloogi Victor Turneri* mõistes ja selles oli oma  roll täita ka Homayoun Ghanizadeh’ lavastusel „Antigone”.   

Ghanizadeh’ „Antigone”   

Enne kui kirjeldada Iraani kultuuriruumi, sotsiaalset draamat ja festivalisündmusi, iseloomustan Ghanizadeh’ lavastajakäekirja ja „Antigone” lavastust. Homayoun Ghanizadeh on üks kuulsamaid iraani noori lavastajaid, tema senised neli lavastust („Godot’d oodates”, „Daidalos ja Ikaros”, „Agamemnon” ja „Caligula”) on pälvinud Iraanis oma jõulise sõnumi ja omapärase kujundirikka lavamaailmaga suurt tähelepanu.  Juba oma teise lavastustega „Daidalos ja Ikaros” võitis ta 2007. aastal parima iraani lavastaja tiitli. 

Ghanizadeh’ lavastajakäekirja iseloomustavad tugev kontseptsioon ja poeetilised kujundid. Lugu ja sõnumit edastab ta pigem visuaalselt kui verbaalselt. Tegelaskujude loomisel lähtub näitlejate individuaalsest omapärast ning tekst valmib alles proovide käigus. „Antigones” destilleerib Ghanizadeh müüdi struktuuri – selle tegelased ja sündmused – ning sünteesib arhailise kontsentraadi modernsusega. Ta modelleerib müüdi vastavalt  nüüdisajale ja näitlejatele ning loob selle ümber absurdihõngulise maailma. Antigone astub oma südametunnistust järgides vastu valitsevale võimule – Kreoni türanlikele reeglitele. Ismene (Antigone õde) ning Haimoni (Antigone tulevane abikaasa ja Kreoni poeg) palvetele vaatamata kumbki konflikti osapool, ei Antigone ega Kreon, ei tagane oma põhimõtetest. Vastuhakk saab karistatud ning Kreon tapab Antigone. Pärast Antigone surma teevad  enesetapu nii Haimon kui ka Kreoni abikaasa Euridike, Ismene aga emigreerub New Yorki. Ghanizadehi lavastuse tegelaskujud on pigem tänapäevased: Kreon (Andrus Vaarik) kui totalitaarne valitseja, kes väljub konfliktist Pyrrhose võiduga; Antigone (Elina Reinold) kui tuline ja põhimõttekindel opositsionäär; pime prohvet Tereisias (Raimo Pass) annab oma kõiketeadmises lavastusele metafüüsilise dimensiooni; Ismene (Külli Reinumägi) kui elu apologeet  kannab endas nüüdisaja noorsoo kärsitut vaimu ja Ameerika unelmat (tänapäeva Iraanis laialt levinud tendents); Haimon (Ago Anderson) kui hedonist esindab „kaotajate põlvkonda”; suitsidaalsel Euridikel (Eestis Ragne Pekarev, Iraanis Ülle Lichtfeldt) on lavastuses hullu roll. Tavapäraselt on iraani teatris hullu ülesandeks kaose tekitamine ning naerutamine, kuid Ghanizadeh’ lavastuses meenutab Euridike pigem morfiinisõltlasest ema Mary  Tyrone’i Eugene O’Neilli näidendis „Pikk päevatee kaob öösse”. Näitlejatööd on tugeva isikupäraga ning ansamblimäng väga hea. 

Ghanizadeh kasutab lavastuses absurditeatri teemasid, elemente ja lavastuslikke võtteid. 

• Solipsism: lavastuse alguses esitatakse küsimus,  kas inimesed on kujutlused Tereisiase peas või päriselt olemas, ning järeldatakse, et vahet polegi. Une (või kujutluse) ja reaalsuse vahekorra küsimusele viitavad ka tegelaste veidrad kostüümid, mis kõige enam sarnanevad ööriiete ja öömütsikestega.       

• Enesetapp: lavastuse üks domineerivaid  dekoratsioonielemente on laest rippuv poomisnöör.       

• Vägivald ja piinamine. 

• Akommunikatiivne dialoog – pigem on tegu üksteisega mitte haakuvate monoloogide kui dialoogidega. Osa sõnu eristub tekstist ja on esitatud lauleldes: „hull”, „rõve”, „muna”, „isa”, „ema”, „nutan”, „miks?”. 

• Ühe stseeni mitmekordne läbimängimine (déja-vu ja soovunelmad).   

• Tegelaste ebarealistlik liikumisjoonis: liikumine mööda kujutletavat ruudustikku, sirgjooni ja teravnurki pidi on reeglite järgmise kujund („nööri mööda käimine”). Igal tegelasel on isikupärane kõnnak: kes mõõdab aeglaselt samme, kes hüpleb kärsitult. Nimitegelane Antigone liigub närviliselt ja determineeritult,  vahepeal kui katkiläinud masin fraase korrates või lühiühendusse sattudes. Lavastuse vorm on kui meisterlik mosaiik, mis koosneb erinevatest rütmidest, ruutudest ja puhastest värvidest. 

Sobitumine islamiga   

„Antigone” mõjus suvises Tallinna Püha Katariina kirikus eheda absurditeatri näitena: raskepärane, roiskunud ja degenereerunud maailm kärbeste ja pealetungiva praemunahaisuga oma viimases agooniatõmbluses; maailm, kus  valitseb pimeda prohveti Tereisiase kõikehõlmav fatalism. Vastuhakk, veendumused ja kättemaks polnud publiku silme all sündinud moraalsed valikud, vaid kõigile teada mängureeglid, millele vastavalt ettureid, s.o tegelasi, lõpu poole suunati. Lavastus oli kui klaasistunud pilguga olemise tuuma, kummastavasse ja paratamatusse absurdi vaatamine, publik jäeti ilma lootusest ja usust (valiku)vabadusse. Ghanizadeh’ „Antigone” üleviimine Iraani  kultuuriruumi tingis lavastuses mõningate muudatuste tegemise. Eelkõige tuli muuta meeste-naiste suhteid: naistegelased olid üleni kaetud, embused laval asendati tinglike embustega distantsilt, intiimseid stseene mängiti sordiini all, tantsimisel kasutati kehalise kontakti vältimiseks golfikeppi, samal põhjusel ka Antigone surnukeha kohvrisse pakkimisel kummikindaid. Kontseptuaalse muudatusena tõi lavastaja sisse arhailise elemendi – naise  piitsutamise pahade vaimude väljaajamiseks. Muutus ka lavaruum: dominiiklaste kloostri kiriku müüride asemel paigaldati lavale islami traditsioonile vastavad teravkaarekujulised aknad, toolid, kapid jne. Kui Tallinnas kasutati peamiselt must-valges kujunduses punast värvi aktsendina, siis Teheranis oli kogu lavakujundus dominantselt punane, sümboliseerides märterlust. Kui Tallinnas rippus Ikarose ja Oidipuse portree kõrval müstiline tegelane  Imheos (viide produtsent Meosele?), siis Teheranis asendati viimane Attilaga – Ghanizadeh’ õpetajaga, kellele lavastus oli pühendatud.     

Opositsioon tänavail ja laval       

„Antigone” siire Iraani kultuuriruumi keset  poliitilist võimuvõitlust ja opositsiooni demonstratsioone Teherani tänavatel avas lavastuses peituva terava poliitilise dimensiooni ja uued tähendustasandid. Kameeleonlik lavastus hakkas eksistentsiaalse absurdi asemel peegeldama Iraani totalitaristlikku ühiskonda. Esiplaanile kerkis Kreoni ja Antigone konflikt – Antigonest sai Iraani opositsiooni sümbol – ning lavastuses peituv absurd osutus eelkõige totalitaarse režiimi absurdiks.       

Teatrifestivali aegu toimusid Teherani linnatänavatel demonstratsioonid Egiptuse ja Tuneesia islamistide toetuseks. Surma sai kaks inimest, opositsiooni väitel peeti kinni umbes 1500, võimude sõnul 150 inimest, nende hulgas ka meie oma trupi kolm liiget. Festivalikülalised  olid kõrgendatud tähelepanu all. Ghanizadeh’ lavastust mängiti Teherani Linnateatri (Shahr) pealaval 16. ja 17. veebruaril ühtekokku neljal korral, kusjuures 700kohaline saal oli puupüsti välja müüdud. Iraanlastele oli „Antigone” kindlasti rahvusvahelises võistlusprogrammi üks intrigeerivamaid lavastusi: ühelt poolt pakkus huvi lavastuse aines, Iraani ühiskonda vägagi kõnetav VanaKreeka müüt Antigonest, teiselt poolt iraani  lavastaja töö „vabas maailmas”, kus tsensuuri reeglid ei kehti.   

„Antigone” esimene etendus tühistati ja tükk mängiti ette kuueliikmelisele islami komisjonile. Tsensuur puudutas nii meeste-naiste vahelisi suhteid kui ka poliitilist  allteksti. Huvitaval kombel jäi vihje prohvet Muhamedi pilapiltidele Taani ajakirjanduses tsensoritel märkamata. Esimese publikule antud etenduse lõpus kuulutas Ghanizadeh lavalt: „Kas taganeb tsensuur oma nõuetest või „Antigonet” rohkem ei mängita.” Läbirääkimiste tulemus: etendused võivad toimuda tingimusel, et subtiitrites tehakse muudatusi. Lavastaja kustutas küll keelatud subtiitrid, kuid õpetas näitlejatele osa tsenseeritud  teksti pärsia keeles selgeks. Eestlaste omaalgatusliku täiendusena kummardas Elina Reinold lavastuse lõpus publikule, roheline rätt peas (opositsiooni sümboolika). Publik oli ülitundlik, hingas näitlejatega ühes rütmis ning luges erakordselt osavalt ridadevahelisi sõnumeid. Nii mõnigi pealtvaataja tunnistas omavahelises vestluses, et nad said Antigone vastuhakust vaimset ja emotsionaalset tuge.         

Peale poliitilise dimensiooni väljajoonistumise andis Iraani kultuuriruum tähenduse ka  mitmetele sümbolitele, mida Ghanizadeh on „Antigones” kasutanud. Muna – peale selle, et lavastuses käib ohjeldamatu munasöömine, kannab iga tegelane oma mütsi all muna ning selle eemaldamine tähendab surma. Eeskätt assotsieerub muna küll peakoore ja ajuga, kuid iraani mütoloogia järgi on universum muna – keskel Maa kui munarebu. Lavastuses munade arv väheneb, kuni pole enam ühtki.       

Pea katmine – islami reeglite järgi peab naise pea olema kaetud. Naine on kui pärl,  mida tuleb hoida suletud karbis, pea paljastamine on seotud avaliku häbiga. Lavastuses kannavad kõik tegelased mütse ning mütsi kaotamine on võrdsustatud surmaga. Vesi – lavastuse läbivaks jooneks on vee puudumine. Veel on Iraanis oluline tähendus, kuna enamik maast on kuiv. Mütoloogias on neil nii vee kui ka vihma jumalused, kelle auks on püstitatud pühakodasid ja peetud festivale. Vesi on kui õnnistus, seda oodatakse ja  kummardatakse.   

Mõlemad on umbteed   

Milline võiks olla lavastuse sõnum pärast seda, kui see on kameeleonina peegeldanud eri kultuurikontekstides oma tähendustasandeid? Vaadakem lavastuse lõppu. Pärast protagonisti mõrva ja kollektiivset suitsiidi on elus vaid Ismene, kes lahkub Ameerikasse, kohvris tapetud opositsiooniliider Antigone, Kreon (opositsioonist vabanemisega on ta  kaotanud ka oma ligimesed) lustib ameerika lauljanna Gloria Gaynori laulu „I will survive” saatel vannis lõpuks ometi (grande finale!) saabunud veega ning Tereisias oma vanade harjumustega (suitsetamine aknal ja koristustööd). Munad (universumi sümbol) on aga otsas. Lavastuse lõpp on morbiidne ja erakordselt irooniline eelkõige totalitaarse ühiskonna Pyrrhose võidu, kuid tundub, et ka Ameerika unelma osas. Mõlemad on umbteed ja oma  lõpule määratud. Kuid ega ka universumile ole teab mis lootust jäetud – mune ju pole. Ning nagu nuga südamesse, kõlab prohvet Tereisiase kokkuvõte: lõpp hea, kõik hea.         

  * Avalikel sündmustel nagu demonstratsioonid, miitingud, valimised jne on performatiivne iseloom. Victor Turner nimetab neid sotsiaalseteks draamadeks ning analüüsib neid draamateooria võtmes. Mõlemal juhul on keskseks elemendiks konflikt ning eristuvad kindlad faasid. Sotsiaalsete draamade eesmärk on saavutada muutus ühiskonnas esitusliku akti kaudu. (Victor Turner, Social Dramas and Stories  about Them. Rmt: From Ritual to Theatre. The Human Seriousness of Play. Performing Arts Journal Publications New York, 1982).

Eesti publikul on võimalus vaadata R.A.A.A.Mi lavastust „Antigone“ 17.-19. IV teatris N099.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming