Kajut

Auri J?

Kuidas üks kõikuv tuba tugevaid, nõrku mehi tapab.

Nagu igal kogenud näitlejal on tajutav rollislepp, on ka igal teatril lavastuste slepp, oma ajalugu, taust ja ilme. Tallinna Linnateatril on, julgen pakkuda, üks äratuntavamaid käekirju eesti teatris, seda muidugi parimas võimalikus mõttes. Kuid väheldase kogemustepagasiga noore kriitiku jaoks võib liiga selge ja väljajoonistunud kuju muutuda ohtlikuks – tuleb end pidevalt jälgida, et mitte laskuda kulunud tõdemustesse stiilis „Linnateater oma tuntud headuses”. Mõttetu oleks hakata heietama juttu sellest, et trupp on tugev ja ansamblimäng nauditav, mängukohad ajaloolisest hõngust ja kultuurkihist tiined ning saalid välja müüdud. Eesti teatripublik teab seda. Ja Tallinna Linnateater teab seda ka. Seetõttu saabki Jaanus Rohumaa „Murdlainetuse” lavastust hinnata eelkõige omas keskkonnas, teiste Linnateatri lavastustega kõrvutades. Selles eesrindlikus seltskonnas jääb aga uustulnuk kahvatuks.

 

Islandi hõng

Esmalt paar sõna Jón Atli Jónassoni näidendist. Puht kirjanduslikku lugemisrõõmu see ei paku ja ega teatrile mõeldud tekstina tingimata peagi, kuid juba esimestest lehekülgedest jäävad silma lavastajale mõeldud tihedad pausid ja lüngad ning mõned väga kõnekad remargid (näiteks esimese vaatuse esimeses stseenis: „Nad vaatavad kurvalt enda ette. Otsekui vajaksid nad arusaamist vaatajatelt või seda, et kapten nende olukorda mõistaks. Mingit häält, mis neid päästaks. Seda nad ootavad, aga häält ei kosta.”). Ridade ja repliikide vahele on Jónasson jätnud näitlejatele, lavastajale ja kunstnikule õige palju ruumi, et oleks võimalik luua õige meeleolu ja õhustik. Tähelepanelikult lugedes on võimalik sõnade taga tajuda painajalikku vaikust, hirmutavat isolatsiooni, lainete ja mootori loksuvat rütmi, mis kõik kokku tekitavad hüplikele ja peaaegu tühistele jututeemadele hoopis süngemaid tähendusi.

Intervjuus Margit Tõnsonile (20. III 2008, Eesti Ekspress) ütles autor, et „Murdlainetuse” eesmärgiks ei olnud näidata islandi kalurite sünkrasket elu (nagu seda oli interpreteeritud Soome lavaversioonis), vaid teha selle kulul veidi kibedat ja eneseiroonilist nalja. Siin aga tekibki vastuolu: „Murdlainetus” on tekstina lihtne ja avatud, vastuvõtlik erinevatele tõlgendustele ja tähendustele, lavastuslikele alltekstidele, ning selle interpreteerimine sügavalt sotsiaalproblemaatilise ja müstiliselt sünge loona on kerge tulema. Kui seda aga võtta naljana, jääb midagi justkui vajaka. Komöödia – olgugi et põhjamaiselt irooniline ja vaoshoitud – nõuab eluks rohkem kui jaburad karakterid, tabav situatsioonihuumor ja muhelev publik, eriti kõnealuses süžees. See on seisundidraama, pinev ootamine, otsimine, mõtlemine üksikute sündmuse sähvatuste ümber – nali aga paigalseisu ei salli. Kui autori naljataotlus olnuks ka kuhugi sügavale teksti ja tegevusse peidetud, leidnuks eesti huumoritaju selle siiski üles. Hobuveski kalalaevalt lörtsisesse vanalinna astudes hajus mõrkjas nali aga õhku ja püsima jäi midagi kriipivnukrat.

Veel üks tekstist tulenev mõte: stereotüüpide põhjal otsustades võiksid eestlased ja islandlased üksteist päris hästi mõista või vähemalt tajuda, umbes samamoodi nagu Linnateater on aastate jooksul õppinud tajuma iiri mõttelaadi. „Murdlainetusest” levis aga islandi hõngu nõrgalt – võib olla oli seda juba tekstis vähe, aga võib olla nõuab islandlaste siseilm hoopis teistsugust lähenemist, mida harjumuspäraste iiri-silmadega ei näe.

 

Loksuv isolatsioon

„Kajut. Ruum laeva peal.” – neid sõnu kuuleb lavastuses kokku seitsmel korral, muu hulgas neljas monoloogis (Jónas, Masinist, Jón Geir ja Tüdruk). See on mõttekatke, mis nii esimese kui ka teise tähenduskihiga ühendab tegelasi ning kuigi edasi arenevad kõik monoloogid eri suunas, on nende esitatavad emotsioonid – hirm ja üksindus – identsed. „Murdlainetuse” kuus tegelast on absurdselt erinäolised, kohati liigagi šabloonsed karakterid, kuid nende vastumeelselt ühine kajuti-isolatsioon loob hea draama sünniks sobiva pinnase. Igaüks, kes on pikemat aega väikesel laeval veetnud, võib oma kogemust kümnega korrutades ähmaselt aimata, miks väljapääsuta tegevusetuses mõned asjad oma tähenduse kaotavad ja mõned selle saavad, milliseks muutuvad unenäod ja reaalsus, ning kuidas üks kõikuv tuba tugevaid, nõrku mehi tapab. Ähmast aimdust pakub ka Hobuveski, mis oma ringja suletuse ja naksuva põrandaga osa kunstniku tööst ära teeb. Aime Undi aimeundilik kujundus, mis mängupaiga loomulikke iseärasusi sujuvalt edasi arendab, on põnev, leidlik ja rahulik, justkui romantilisest illustratiivsusest veidi vettinud ja roostetav. Ja kuigi kogu kujundus ja rekvisiidid on omal moel põhjendatud ja funktsionaalsed, oleks siin-seal soovinud rohkem tinglikkust, vaikust ja loksumist, puhast isolatsiooni imeheas valguses.  Samad sõnad – nii sujuvuse ja sobivuse kiitus kui ka suurema tinglikkuse soov – käivad muusikalise kujunduse kohta (Veiko Tubin). Natuke liiga palju häid ideid ühes kohas koos, natuke liiga otseseid näpuganäitamisi niigi selgete tunnete kohta.

Näitlejatele ei saa ühtegi suuremat pattu ette heita. Peaaegu nii lihtne ongi. Võib arvata, et selles on „süüdi” just eelnevalt mainitud selged ja šabloonsed karakterid ning Rohumaa rollijaotus. Eraldi võiks välja tuua Veiko Tubina, keda laval teistest vähem näha on, kuid kes oma hirmutav-optimistliku Bennina meelde jääb. Seda enam, et Tubin ei keeranud vinti üle ega rõhutanud liigselt oma tegelase madalat IQ-d.

Ühe rolli puhul pikem mõttepaus siiski tekkis. Jónase (Tõnn Lamp) tegelaskuju võiks pidada kesksemaks kui teised (peategelaseks ei julge pakkuda – kahtlen, kas kõnealuses tükis seda üldse on), kuid tema olemust ja motiive on vähekõnekate repliikide tõttu keerukas dešifreerida. Ülesande teeb raskemaks Lambi esitus, mis on karmidele sõnadele kontrastiks peaaegu isalikult kaitsev ja leebelt range. Jónassoni tekstis sellist hellust ei leidu, pigem on autor näidanud Jónast kui karmikäelist, tõsist ja ebaseltskondlikku introverti. Iseenesest sobiks Lambi tasakaalustav stabiilsus teiste argiselt hullumeelsete tegelaste vahele küll, kuid lünk sõna ja oleku vahel vajab sellegipoolest selgitamist.

 

Paar sõna publikule

Nüüd aga kasutan järelejäänud leheruumi omavoliliselt ning kõnetan lugupeetud publikut, kelle hulka isegi kuulun. Sajandivanune kutseline teater ja hulga noorem teatrikriitika on pakkunud pidevalt arenevat dialoogi tegijate ja analüüsijate vahel, kuid publik on sellesse diskussiooni pikemate sõnavõttudega harva sekkunud. Samas on kasvanud publiku iseteadvus, eriti viimasel kümnendil, mil interaktiivne avalik sõna võimust võtab. Ja, kurb tõdeda, kasvanud on ka teatav üleolekutunne, mingi kahetsusväärne „mina-ostja, sina-meelelahutaja” suhtumine, mille tarbimisühiskond endaga kaasa on toonud. Aina harvem on saalides ja teatrikohvikutes tunda pidulikkust, aupaklikkust, südamlikku tänulikkust. Traditsioonilise kolme-kummarduse-aplausi saab enamik etendusi, suuremad žestid jäävad reeglina tegijate sõprade-sugulaste või patoloogilisemat laadi teatriarmastajate hooleks. See ei ole muidugi veel koht etteheiteks, kuid üleolekuga on kaasnenud mugavus, harjumus ja, andke andeks, ebaviisakus. Mobiiltelefonide väljalülitamine etenduse ajaks ei ole ammu enam kombeks, hea, kui vaiksele režiimilegi lülitutakse, aga ebamugavam kui ignoreerida telefonihelinaid on jälgida rõdult parteris sinavaid ekraane, suruda end kahe paari lobisevate dressipükste vahele või tunda piinlikkust liigvaraste garderoobi järjekordade pärast. Meie, publik, loodame, et tegijad teeksid teatrit, sest süda sunnib nii – las siis tegijad loodavad (ja mitte ilmaasjata), et publik on samal põhjusel saalis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming