Kais Adlas 10. X 1945 – 27. VIII 2016

Meie hulgast on lahkunud Kais Adlas, rohkem kui pool sajandit Vanemuise teatris töötanud näitleja.

Sündinud Tartus nimekate teatritegijate Epp Kaidu ja Kaarel Irdi tütrena, viis tema tee koolipingist loomulikku rada pidi vastavatud Vanemuise teatri õppestuudiosse. Lõpetanud stuudio I lennu 1965. aastal, võeti ta kohe ka Vanemuise teatri draamatruppi, mis jäi tema koduteatriks enam kui viiekümneks aastaks.

1960. aastate lõpp ja 1970. aastate algus oli Vanemuises erakordselt soodus aeg alustavale näitlejale: kohe oli käes eeskätt Evald Hermaküla ja Jaan Toominga nimega seotud Eesti teatriuuendus, samal ajal kandis Tartus oma parimaid vilju ka Epp Kaidu ja Kaarel Irdi viljeldav olustikupsühholoogiline teater. Kais Adlase nõudlikumad rollid paigutusid pigem viimati mainitud suunda (Josephine, „Mee maik“, 1969; Aquilina, „Los Caprichos“, 1973), kuid kindlasti ei saa alahinnata ka värskeimate teatriotsingute mõjuvälja olulisust. Uuenduse legendaarsetest lavastustest õnnestus tal kaasa teha näiteks Hermaküla „Tuhkatriinumängus“ (1969). Neil aastail lisandus tema pagasisse nii rahvalikke karakterrolle (Fenja, „Tagahoovis“, 1974) kui ka dramaatiliselt ülinõudlikke osatäitmisi (Kattrin, „Ema Courage ja tema lapsed“, 1975).

Kõige töö- ja õnnestumisrohkemaks kujunesid Kais Adlasele 1980. aastad. Käes oli loomingulise täisküpsuse ja vastutusrikaste peaosade aeg: Anni, „Ülem-Austria“ (1980); Klara, „Maja pilvedel“ (1983); Anna Fjodorovna, „Barbarid“ (1985); Vargamäe Mari, „Aeg tulla, aeg minna“ (1986); Hella Wuolijoki, „Tol kevadel Tartus“ (1986). Põhilavastajateks olid toona Ago-Endrik Kerge ja Raivo Adlas.

Järgmine kümnend oli loominguliselt mõnevõrra kitsim, nimetamisväärt on aga Gunhild Borkmani osa „John Gabriel Borkmanis“ (1996), üks väheseid koostöid Jaan Toomingaga. Pikk ja viljakas loominguline partnerlus hakkas sellel perioodil arenema Mati Undiga, kelle käe all sündis rida Vanemuise lähimineviku tipplavastusi. Mitmeski lavastuses leidis Kais Adlase anne uusi värve, tihti põikega julgesse groteski (Ida Langerbrunn, „Taevane ja maine armastus“, 1995; Stravinskaja, „Meister ja Margarita“, 2000; Dunjaša, „Kirsiaed“, 2001; külalisena Rakvere teatri lavastuses „Suvekool“ mängitud Elviira roll, 2004). Samuti oli Kais Adlas mitmes lavastuses Undi kõrval kui hinnatud lavastaja assistent.

Viimased aastad lisasid tema loomingusse eeskätt eredaid karakterrolle, nimetagem siinkohal Yorki hertsoginnat („Kuningas Richard Kolmas“, 2009) ning Melie’d („Härra Amilcar“, 2011). Tema viimaseks jäi vanaema roll eelmisel aastal esietendunud „Punamütsikeses“, mida Teatri Kodu saalis on jõudnud vaatamas käia juba õige mitukümmend saalitäit väikseid teatrisõpru. Veel suurem auditoorium jääb aga mäletama Kais Adlase tuntuimat koomilist rolli ETV seriaalis „Hakkab jälle pihta“ (2013–2014).

Kolleegide hulgas oli hästi teada tema suur kultuurihuvi, kirg kaugete maade ja reisimise vastu. Oma igapäevaprobleeme ja tervisemuresid hoidus ta teatrisse toomast. Uueks hooajaks planeeritud rollid jäävad aga juba teiste mängida … Koduteatri kolleegid langetavad pea.

Kais Adlase ärasaatmine on pühapäeval, 4. septembril kell 11 Vanemuise väikeses majas, uksed avatakse kell 10. Pärgi palutakse mitte tuua.

Teater Vanemuine

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar