Kae ahve!

Kairi Prints

Päär Pärensoni ja Cabaret Rhizome’i „Ürgne kutse” lavastab teistsugususe süüdlaseks.Cabaret Rhizome’i väikesest hubasest blackbox’ist on saanud mitmesuguseid kahtlasi masinaid tulvil tehas. Suur konveierimasin, millel sõitmas kaks käru või vagonetti, hiigelkraana, nõukaaegne arvutisüsteem, kaamerasondiga asjandus seinal, suur metallalus, mille peal saab uurida tähtsaid plekitükke ja ohtlikke jäätmeid. Ja palju muud. Kujutan ette, kuidas Cabaret’ poisid, kes kõik koos on ka lavastuse kunstnikud, nautisid selle võimsa kolapargi  ehitamist – läbinisti poiste mängumaa. Ja nüüd tuleb mingi plika seda mängu arvustama.

Rääkisin lavastaja Päär Pärensoniga. Hulga rumalate küsimuste peale („Mis tehas see oli? Mis plekitükid need olid? Mis asi oli Tolikul käes? Kuidas seda suurt asja nimetatakse, millega tõsteti? Mis toru kastist välja tuli?”) sai pildi veidi selgemaks, ja kui juba mingigi mõistevõrgustiku luua saab, läheb libedamalt. Kuigi ega sellel lavastuse kontekstis suurt tähtsust  olegi, mis riistapuu üks või teine täpselt oli. See pole ka lõplikult kindlaks määratud, pigem on tõmmatud üldjooned. Sellest ka edaspidi mõningane suvalisus asjade nimetamisel. Miks ma üldse räägin oma tööprotsessist, kui peaks arvustama? Sest ma usun: seekord sobib. Ka teatrisse pole me kutsutud vaatama üksnes tulemust, vaid aimama ka seda, kuidas kõik sündis. Cabaret Rhizome’i trupp on nii mõnusa sünergiaga, funktsioneerib nii hästi  ühe organismina, et selles, kuidas näitlejad laval mängivad, on tunda ka töö, mis viis nad lõpptulemuseni. Igas produktis sisaldub ju ka protsess ja vähemalt eesti uues teatris pööratakse sellele aina rohkem tähelepanu. Ei ole enam maailma lõpp, kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud. Pigem hoopis maailma algus, kasvulava teatrile, mis sünnib kohapeal koos publikuga.

„Ürgse kutse” naerma pahvatav laip on hoopis sisukam ja inspireerivam kui niisama  maas vedelev ja püüdlikult surnut mängiv näitleja. Nagu teada, teeb Cabaret Rhizome oma kunsti liigsete sõnadeta, üldse ilma sõnadeta. Siiamaani pole nende etendusi vaadates jutustamisest puudust küll tundnud. Need näod, kust mõtteid lugeda tuleb, kaotaksid sõnade moodustamiseks vajalike grimasside tõttu ilmselt poole oma väljendusrikkusest. See väike trupp on niši leidnud ja õigustab oma  sõnatut kunsti iga lavastusega. Sest, jah, mida sellises tehases üldse rääkida olekski. Algab lugu sellega, et kombinesoonis Anatoli (Tafitšuk) tuleb aparaadiga, mille otsas on ampermeeter või midagi selletaolist. Igatahes seadeldise ots vilgub. Selline nägu peas, et jubedalt on vaja midagi mõõta. Aga kui saab selgeks, et ruumis rohkem kedagi pole, on töömees kohe kompuutri juures ürgse arvutimängu ja lahtiriietuvate naiste seltsis  mõnusalt aega veetmas. Kohe nii mõnusalt, et ehmatab kringliks, kui tähtsad teadusdoktorid Joonas (Parve) ja Johannes (Veski) uksest sisse marsivad. Härra professoritel muidugi tavalise tehniku jaoks silmi ei jätkugi. Neil on prillid peas, mapid käes ja töövalmidus näos säramas. Enne veel, kui tähtis uurimistöö pihta hakkab, kuulatakse raadiost ära tootmisvõimlemine. Kes siis ei teaks, et võimlemine aitab paremini toota! On ikka ülinaljakas, kuidas  Joonas ja Johannes teevad üksteise selja taga täiesti sünkroonselt jaburaid sõrmeharjutusi. Nüüd ollakse tööks valmis. Seina peal on kast, kust robotkäsi (mida kehastab noore mustkunstniku Fred-E rik Johansoni päriskäsi) plekitükke alla vagonetile suristab ja see siis sõidutab jublakad mööda linti kraana juurde.

Elektromagnetiga tõstetakse plekinäss suurele alusele ja järgnevad kõikvõimalikud – vähemalt minule  üsna absurdsena näivad – protseduurid. Kogu tegevust sooritatakse lausa religioosse pühendumise ja tõsidusega. Üks-kaks-kolm-neli-ükskakskolm-neli. Kordus-kordus-kordus. Kordust on nii kaua, kuni hakkab juba imelik – ja siis natuke veel. Siis algab öö. Kuid veel enne seda on noori teadlasi külastanud tähtis ülevaataja Ajjar (Ausma). Marssinud sisse kui noor jumal – USA presidendi hümn „Heil to the Chief” kõrvu paitamas  – , vaadanud üle plekitükid, sobranud paberites ja olnud muidu tähtis. Muuhulgas libistanud ka Joonasele midagi toredat pihku. Nüüd, hämaruse kaitsvas varjus, ongi Joonas tõmbunud tehaseruumi nurka ja süvenenud ennastunustavalt sellesse toredusse. Aga Johannese haarab oma embusse romantika. Mängima hakkab mingi lugu, mida žanriliselt tuntakse nimetuse relaxation music all ning mille peamisteks tunnusjoonteks on mahedad  saundid, unelev meloodia, loodushääled ja fakt, et ühtki sellist lugu hiljem elu sees enam ära ei tunne. Johannese romantilise unelma peaosades tantsivad aeglast linditantsu päeval plekikolakaid transportinud vagonetid. Oma osa on ka üksikul lilleõiel ja Johannese igatseval ilmel. See reaalsus erineb täiesti tehaseruumi päevasest robotlikust üks-kaks-kolmneljast. Ilus. Tundlikum natuur võib siinkohal silmagi veidi märjaks saada. 

Ent peagi koidab uus päev. Romantika on läbi, tervitagem taas tööd! Sel päeval tehakse vapustavaid avastusi, lahendatakse mõistatusi, tuuakse inimohvreid – ühesõnaga kõlab ülistuslaul teadusele. Juuakse veidi julgust ja valmib … mingi asi. On see siis aatomipomm või mõni muu massihävitusrelv, tuumalõhkepeaga rakett või lihtsalt plekkämbritest ja muust kolast kokku keevitatud raketikujuline moodustis – mine võta kinni. Ülesanne on täidetud,  mehed poevad kondoomkombinesoonidesse ja maailm on jälle parem paik. Nii võiks lühidalt kirjeldada „Ürgse kutse” reaalset sisu. Absurdne, naljakas, totter, nostalgiline, hüsteeriliselt ülemängitud klišeed, sama hüsteeriliselt alamängitud tehnoloogia. Kuid lavastus räägib veel millestki. Ahvid! Täiesti tähelepanuta on jäänud ahvid. Lavastuse tutvustus räägib ahvidest: et ahvid on süüdi. Ma ei mõtlegi neid süüst vabastada.  Alati on midagi valesti, aga süüdi pole meie, vaid ahvid. Mina pole süüdi, keegi teine hoopis. Meie teeme kõike õigesti, aga teised ei oska üldse. Rikuvad kõik ära. „Ürgse kutse” tehase metallijublakatelt mõõdetakse vahepeal anduritega ahve välja. Siis on küll jama. Tuleb uuesti mõõta. Aga kui ikka ahv, siis ahv. „Inimese ürgne kutse on süüdistada ahve”, ütleb Päär Pärenson. Ja tõesti, meie ürgseks kutseks peetakse mida tahes – süüa liha, otsida lihalist  naudingut, juurduda juurte juures –, aga tegelikult on põhiline ikkagi süüdistada ahve. Cabaret Rhizome’i lavastuses on ahvsus relatiivne. Kas ahvid on need, kes segavad teadusdoktorite tähtsat tööd? Või on ahvid tähtsad professorid ise? Või istub hoopis pehmetel diivanitel, näoga lava poole, seltskond šimpanse? Kas näitleja on ahv? Kas näideldav on ahv? Kas publik on kari ahve? Ahv sümboliseerib siin mitte-inimest. Inimese  vastandit. Õigemini: liigilt võib ta ju inimene olla, aga normaalse inimese vastand. Ahviküsimus taandubki küsimusele, kes või mis on normaalne. Kas on normaalne olla normaalne?

Kui defineerida normaalset kui traditsioonilist ja turvalist, siis „Ürgne kutse” pole kindlasti normaalne teatrilavastus. Cabaret Rhizome’i meetod pole ka normaalne, näitlejad seetõttu loomulikult ka mitte. Ka selle tugitooliteatri külastajad pole kõige normaalsem  teatripublik. Normaalsus ei mahu lihtsalt alati diivanile. Aga kui pole normaalsed, kas siis on ahvid? Nii jõuamegi küsimuse juurde, kas Cabaret Rhizome ja „Ürgne kutse” on süüdi. Selles, et elekter läks ära, et kõik patareid on tühjaks saanud, et mobiilid ei levi (kui tsiteerida jälle lavastuse tutvustust). Jah, muidugi süüdi. Peale selle on nad süüdi veel selles, et nad midagi teevad, sest selle kaudu tuleb välja, et teised midagi ei tee. Nii lihtlabane ongi see  ürgne kutse: vastandada ja lihtsustada teistsugusus valeks, et ennast õigena tunda. Võiks öelda, et Päär Pärenson lavastab teistsugususe süüdlaseks. Et panna niipidi, ülima lihtsustamise kaudu inimene mõtlema oma olemuse üle. See pole muidugi kohustus: see ring ei pruugi üldse täis saada, etendust võib vaadata ka kui lõbusat absurdisketšide seeriat nõukaaegse töökultuuri ja -eetika teemadel, kuid sisse toodud ahvid viitavad, kui huvi on, ka millelegi  sügavamale. Tõlgendusruum on lai nagu tubli inimese tööpõld. Seltsimehed teadlased siiski ei kiida sellist fantaseerimist heaks. Töö ajal tuleb teha tööd ja ulmad lasta vabaks öisel unistusteretkel koos relaxation music’uga. Mida asjalikku siis veel? Ühtki näitlejatööd sellest kambast esile tõsta ei saa, mehed mängivad nii koos, et polegi alati kindel, kust algab üks ja lõpeb teine. Etendusel jälgid pigem sünergiat kui  kindlat tegelast oma rida ajamas. Cabaret Rhizome’i näitlejatel lihtsalt ei paistagi olevat eraldi ridu, konkurentsi ega tüüprolle. Võibolla üks on natuke nohikum kui teine, aga see on ka kõik. Veab, kui selline seltskond on kokku saanud. Arvata võib, et jube mõnus on nii tööd teha.

Teisest küljest: ega selline homogeensus pruugi olla alati pluss. Võib-olla mingil hetkel läheb asi juba liiga inside’iks, sõbrad mängivad sõpradele ja autsaiderid ei saa enam üldse aru,  mis teema on. Kuid praegu küll ei tundu, et seda teed liigutakse. Pigem on „Ürgne kutse” mõistetavam kui mõni eelmine etüüdipõhine lavastus. Ja miks peaks üldse igalt teatrilt Shakespeare’i või Tšehhovit nõudma. Cabaret Rhizome teeb nagunii ainult auteur’i ja ma küll loodan, et sealt tuleb veel rohkem kisa ja veel rohkem villa. Kuid siiski peab mainima, et oleks ikka jube põnev näha, milline on nende esituses näiteks „Hamlet” või „Romeo ja Julia”.  Kui see nüüd tundub olevat Cabaret Rhizome’i suhtes liiga pühadustteotav mõte, siis tuhat vabandust, ahvil ahvi aru. „Ürgne kutse” jätab eesti teatrimaastikule jälje suurest tegemisrõõmust, mis õnnelikul kombel ühtib ka suure vaatamisrõõmuga. Olgugi et Cabaret Rhizome on süüdi selles, et kui mõni teine teater oma asju rõõmuga ei tee. Või ka selles, kui kellelegi mõni etendus üldse ei meeldi. Või kui raha pole ja armastust  ka mitte. Aga üht-teist on Cabaret’l siiski pakkuda ja kui ei kõlba, saab edasi ahv olla. Või on nemad edasi ahvid. Peaasi, et lõpuks rõõmustada saab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming