Kaduviku teater Rakveres

Margot Visnap

Justkui saatuse irooniana langevad majanduskriisi aega üsna mitme teatri ümmargused sünnipäevad. Ega peod jää seepärast pidamata. Mis veelgi olulisem, teatrid ei põlista oma tähtpäevi ainult sünnipäevatordi lahtilõikamisega. Juubeliaasta ärgitab otsima sisuliselt tähtsat ja tähenduslikku – teatrisaalis ja väljaspool sedagi.

 

Aasta alguses tähistas 90. sünnipäeva Ugala teater, kelle juubeliaasta programmist  ehk kõige vähem kuulda olnud. Nädal tagasi jõudis viienda aasta verstapostini teater NO99, otsustades edasi minna vaimselt rikkama ja puhtamana („Pecha Kucha”), loobudes vanast taagast rituaalse enesepuhastumise teel („Potlatch”). Jaanikuul peetakse Taaralinnas Vanemuise sõnateatri 140. sünnipäeva, mis märgib ühtlasi ka eesti rahvusliku teatri sündi. Oktoobris lööb 90 aastat ette Eesti Draamateatril, aprillis jõuab samas teatris lavale  Andrus Kiviräha näitemäng „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, meenutamaks, et eesti kõige vanemal säilinud teatrimajal täitub 100 aastat. Nii sünnipäevaliselt pidulik aasta, et võinuks jällegi välja kuulutada Eesti Teatri Aasta. Vabariigi aastapäeval 1940 avatud, toona vägagi uhke teatrimaja seinad Rakveres on näinud vett ja vilet, vaeva ja viletsust, mõõnu ja tuhast tõusmisi.

Ehkki pealinnast vaid 98 kilomeetri kaugusel, on geograafiline asend ja  linna väiksus (teatri asutamisel 1940 oli Rakveres elanikke pisut üle kümne tuhande) asetanud teatri ette sundvalikud, millega leppimiseks peab olema kas väga noor, energiline, vastupidav, oma teatrit väga armastama või kõike seda kokku. Kunagi meenutas Aarne Üksküla seika aastast 1961, kui käis enne Rakvere teatrisse minekut seal maad kuulamas. Väljas teatri ukse juures istunud seitse aastat peanäitejuhi  ametit pidanud pisut vindine Kulno Süvalep ja hakanud noort näitlejat kohalike oludega kurssi viima. „Ma räägin nüüd sulle, kuidas siin on. Vaata, siin linnas on viisteist tuhat elanikku. Viis tuhat neist on venelased ja ülejäänud kümnest tuhandest käib viis tuhat ka teatris.” Süvalep hindas üsna adekvaatselt olukorda, mis tegelikkuses tähendas näiteks seda, et seitsme Rakvere teatris töötatud aasta jooksul  jõudis Aarne Üksküla mängida 280 eri paigas, anda 1300 etendust ja neist ainult 113 Rakveres. Oma kodulinnas andis teater 60ndatel etendusi ainult pühapäeviti. Rakvere peanäitejuhid – Kulno Süvalep, Heino Kulvere, Mai Mering, Ilmar Tammur, Raivo Trass, Madis Kalmet, Arvi Mägi, Peeter Jalakas, Üllar Saaremäe – on pidanud 70 aasta jooksul tõestama, olgu publikule, parteile, ministeeriumiametnikele, teatrile või iseendalegi,  et Rakveres saab ja tuleb teatrit teha. On olnud aegu, mil räägitud võimalusest Rakveres üldse teater ära kaotada, kõlanud ettepanekuid muuta teater poolprofessionaalseks või jätta päris amatööride mängumaaks. Oma teisel peanäitejuhiperioodil (1971-1972) üritas Mai Mering teha teater ümber komöödiateatriks (toona täitsa vaimukas idee!), õnneks ebaõnnestunult. Peeter Jalakas (1994 – 1996) lõi teatris platsi puhtaks ja üritas viljeleda  avangardset projektiteatrit, ka mitte väga õnnestunult. Aga teater on jäänud. Võib-olla ka seetõttu, et läbi aegade on Rakvere teater olnud kõige rohkem ringi reisiv teater Eestis, olgu nõukogude ajal kui ka taasiseseisvunud Eestis. Muidugi ei reisita praegu enam pooltki nii palju, kui nõuka-ajal, mil tuli mängida „iga pütikaane peal”.

Vist ainukesena meie teatritest on Rakvere teatritempli kodulehel mängukavas kaks  alajaotust: „teater kodus” ja „teater mujal”: etendusi antakse lisaks „suurtele” linnadele ka näiteks Kuimetsa, Märjamaa, Kolgaküla, Pilistvere, Järvakandi, Aruküla, Rannu, Oisu, Sadala, Mäetaguse rahvamajades, Lihula, Valga, Rapla, Rakke, Rae, Paide kultuurikeskustes. On olnud aegu, kus Rakvere teatrisse tööle minekut on võetud kui asumisele saatmist. Samas on hulgakesi teatrisse tulijad teatrisse värsket energiat, ideid ja jõudu toonud  (lavakunstikateedrist suunati teatrisse noori näitlejaid aastatel 1961, 1980 ja 1984). Kui 17. lennu tudengitel sündis 1996. aastal idee Rakvere vallutada, oli teater huvitatud vaid neljast lõpetanust. Noored (Karin Tammaru, Ain Prosa, Peeter Raudsepp, Indrek Saar, Tarvo Sõmer, Ardo Ran Varres, Velvo Väli) surusid läbi seitse kohta ja kui samal aastal liitus nendega ka peanäitejuhina Üllar Saaremäe Ugalast, võis alata Rakvere teatris kaduviku aeg, mis kestab  siiani. Üllar Saaremäe tundub olevat parandamatu optimist. Ei kõigutanud teda see, kui sõber-seltsimees-kolleeg Indrek Saar 2006. aastal teatrisse NO99 ja sealt edasi poliitikasse pages. Uus tandem, teatrijuht Joonas Tartu ja Saaremäe, näib tegutsevat sama jõuliselt, aga uutes värvides, teistsuguse ärksusega. Rutiinitolmul pole ruumi kuskile ladestuda, kaduvik lihtsalt ei võimalda seda. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht