Kadunud Pinterit otsimas

Peeter Raudsepa „Vanades aegades“ on pingestatud ja jõhkra sõnalahingu asemel melodeklamatsioon ja teksti ülevärvimine. Pinteri nõtkus, täpsus, pöörded jäävad välja mängimata.

KADI HERKÜL

Eesti Draamateatri „Vanad ajad“, autor Harold Pinter, tõlkija Triin Tael, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Hilje Murel, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk. Esietendus 13. X Eesti Draamateatri väikeses saalis.

„Ma pole kunagi kuulnud räägitavat ühestki lavastusest ega näinud ühtki sellist nagu see siin, mis on täiesti ükskõikne autori kavatsuste suhtes või mis sisaldab sedavõrd räigeid ja šokeerivaid moonutusi, et muutub minu silmis paroodiaks. Ma ei kirjutanud näidendit kahest lesbist, kes teineteist vahetpidamata hellitavad. Ma ei kirjutanud stseeni, milles naine paljastab end mehe ees. Mitte miski tekstis ei viita sellele, et abikaasa ja sõbranna puuderdavad laval naise paljaid rindu. Ja ma ei kirjutanud ka muusikali. Tegelased laulavad, aga ma ei öelnud, et kõige jaburamalt ebatõenäolistes kohtades peaks ilmuma klaverisaade.“

Nii ütles Harold Pinter pressikonverentsil, mille ta kutsus kokku pärast „Vanade aegade“ esietendust Roomas, kus lavastuse tegevus oli kantud poksiringi ning pause ja vaikusi märkisid gongilöögid. Aasta oli 1973. Pühadust teotav lavastaja oli Luchino Visconti. Pinteri protest jäi pigem vinjetiks teatriloo annaalides. Itaalia meedia ja publik toetas Viscontit ning „Vanu aegu“ mängiti edasi.

Me ei saa kunagi teada, kuidas mõjuks toonane tõlgendus tänapäeval. Või mida arvaks sellest Pinter praegu.

Pinterlikkuse Excel. Peeter Raudsepa lavastus Eesti Draamateatris piire ei lõhu. On tuba, diivanid, tugitool, kohvilaud. Aknad ja kaks ust tagalaval. Just nii, nagu Pinter remarkides kirjutab. Mängupinna kohal diagonaalselt jooksvad massiivsed puittalad markeerivad vana maamaja. Väliselt silmatorkavaimad lavastajapoolsed lisandused on Kate’i (Hilje Murel) ja Anna (Kersti Heinloo) sensuaalne ninade kokkuhõõrumine esimese vaatuse lõpus ning Kate’i veider diivanilt mahaväänlemine kollaka videoprojektsiooni taustal, kui kaks naist meenutavad üht ammust tüdrukuteõhtut Londonis.

Nii et … kui võtta ette kujuteldav pinterlikkuse Excel, saab linnuke kirja õige paljudes lahtrites. Pausid ja vaikused – olemas. Vanad šlaagrid a cappella – samuti. On ka pitoreskset sünkroonsust – kaks vaikivat naist, mõlemal jalg üle põlve ja käed sõrmseongus; kolm tegelast täpselt ühes rütmis kohvitassi suule tõstmas. Ning elegantselt seatud visuaale. Näiteks finaalipilt: lava vasakus servas Tiit Suka Deeley, suur kössitav kogu tugitoolis; paremal ¬ äraoleva pilguga kaugusse vaatav valges hommikumantlis Kate. Ja kesklaval troonival voodil Anna: erkoranž juuksepahmakas, veinpunane kleit, rinnale surutud käed – nagu primadonna surivoodil. Taustaks raskesti määratletav mühin või kõmin ning aeglaselt pulseeriv valgus.

Ent kummatigi tundub, et välisest autoritruudusest hoolimata libiseb Pinter lavastajal peost.

Õrn hirveke Kate (Hilje Murel) on nutu piiril, Anna (Kersti Heinloo) läheb aga püstipäi läbi halli kivi ja kas või üle laipade.

Mats Õun

Mälestuste lahinguväli. 1971. aastal kirjutatud „Vanad ajad“ („Old Times“) asetub Pinteri loomingus umbes-täpselt keskele. See on tema 29 näidendist viieteistkümnes. Selleks ajaks on Pinter ja pinterlikkus teatrimaailmas juba iseseisvad märksõnad. Tema ettevõtmised on kolinal läbi kukkunud („Sünnipäevapeo“ esmalavastus peab Londonis vastu kuus päeva) ja vaimustavalt õnnestunud (1960. aastal esietendunud „Majahoidjat“ mängitakse West Endis 444 korda). Nobeli auhinnani on 35 aastat, aga Cannes’i Kuldlõvi on peos.

Ja Pinter tegeleb mäluga, mäletamisega, mälestustega. Ta lavastab James Joyce’i ainsa näitemängu „Pagulased“ ja kirjutab filmistsenaariumi Marcel Prousti mammutromaanist „Kadunud aega otsimas“.

Siis tulevad „Vanad ajad“, veel üks mälestuste lahinguväli. Abielupaar mugavas maamajas. Ja üks ootamatu võõras, naise endine toakaaslane Londoni näguripäevilt. Käima läheb mälestuste võidujooks. Kas me mäletame seda, mis juhtus? Või ainult ennast hetkel, kui juhtus? Kas ühed mälestused on õigemad kui teised? Kas tõde on olemas või on kõik üksnes erisugused mälestused?

1970. aastal kirjutab Pinter: „Ma olen aina enam ja enam veendunud, et minevik ei ole minevik, et see pole kunagi minevik olnud. See on olevik.“ Sama mõtte laseb ta Annal „Vanades aegades“ ümber öelda: „On asju, mida sa mäletad, kuigi neid pole võib-olla kunagi juhtunud. On asju, mida ma mäletan, kuigi neid pole võib-olla kunagi juhtunud, aga kui ma neid meenutan, siis nad juhtuvad.“

Ühel hetkel saab mälestustest relv. Kes teab rohkem? Kes teab intiimsemalt? Kes on osavam ja julmem mälestusi välja mängima? „Vanad ajad“ on pingpong abikaasa ja noorpõlvesõbranna vahel. Alguses ettevaatlikult kompav, siis ohtlikult piiril kõndiv, lõpuks va banque ärapanemine. Toores ja seksikas võitlus. Kes tunneb minu naist paremini, kelle looming ta on, kelle oma ta on?! Ning siis keerab Pinter vindi peale. Ja too kõige vaguram tegelane, eemalolevalt unistustes uitav Kate, salvab vaikima nii abikaasa kui ka sõbranna.

Kuid Eesti Draamateatri laval on selle nõtke ja ohtliku duelli asemel monotoonselt ühes helistikus kulgev teatriõhtu, kus suurt midagi ei juhtu ja suurt keegi ei muutu. Abikaasa Deeley liigub ilkuva ja tigeda registri vahel. Õrn hirveke Kate on nutu piiril. Ning Anna läheb püstipäi läbi halli kivi ja kas või üle laipade.

Nuuksuv mees. Kolm inimfiguuri hämaras toas. Nuuksuv mees naise süles … Millal iganes Pinterilt küsiti, kuidas tema näitemängud sünnivad, oli vastus alati üks: alguses on pilt. Selliseid visuaale, mälupilte on täis ka Pinteri näidendid. Need on kohati seosetud, ülehüpetega, aukudega, tagasipõrgetega. Nagu unenäod ja mälestused ikka.

„Öö otsa sabas, vihm, mäletad? oh jumal, Albert Hall, Covent Garden, mida me sõime? kui tagasi mõelda, poole ööni, kohtades, mis meile meeldisid, me olime siis noored, muidugi, aga milline sitkus, ja hommikul tööle, ja kontserdile või ooperisse või balletti, sel ööl, mäletad? ja siis bussi ülakorrusel mööda Kensington High Streeti, ja bussikonduktorid, ja siis ummisjalu tikkudeni ja gaasiahju juurde ja siis vist munapuder, või midagi muud? kes kokkas? …“

Ja siis ühtäkki ilmuvad teksti mingid katkestused, kõrvalõikavalt võltsid sõna- või mõtteseosed, karjuvad dissonantsid: „Ma kasutan sõna „maakera“, sest sõnaga „maailm“ kaasnevad emotsionaalsed, poliitilised, sotsioloogilised ja psühholoogilised pretensioonid ja assotsiatsioonid, mida ma eelistan taotluslikult vältida, või oleks parem öelda, nendest hoiduda, või kui soovite, neid eitada. Kuidas jahiga on?“

Pinteri lausestus, rütm, sõnavalik on nagu gurmeelaud. Kord napp, siis ülevoolav, kord suus sulav, siis brutaalne, kord täidlane, siis mõrkjas. Nagu kõigest juhuslikust puhastatud sõnade maagiline tants. Laused, mida maitsta, mida keeleotsal keerutada. Kord lühikesed ja sünkoopidega, siis ühtäkki räigelt liiased ja viimseni kunstlikud. Sõnavahtu täis laused, mis otse röögivad iseenesele vastu: ei! See pole üldse see, mida ma öelda tahan! Ei-ei! Saa ometi aru!

Peeter Raudsepa „Vanades aegades“ on pingestatud ja jõhkra sõnalahingu asemel melodeklamatsioon ja teksti ülevärvimine. Pinteri nõtkus, täpsus, pöörded jäävad välja mängimata. Enamik võtmemonolooge esitatakse vilaval pilgul, unenäolises ekstaasis kuhugi publiku taha või peade kohale … Ja kogu etenduse vasardab peas küsimus: miks nad ometi üksteisega ei suhtle?

Absurd. Estonia teatri ja Solarise keskuse hirmpika tsükliga valgusfoori juures ohkab naine mu selja taga: „Tead, ega ma ikka aru ei saanud, mis seal juhtus.“ Kaaslane lohutab: „No aga see ju oligi absurd …“

Veel mõni aasta tagasi oleksin selle seletusega leppinud. Et mul lihtsalt ei ole absurdisoolikat. Aga siis sattusin nägema Peter Brooki lavastatud Becketti lühinäidendeid. Too kogemus raputas lahti ja paika: absurd ei ole arusaamatus, seletamatus, suhtumise ja suhtlemise puudumine. Absurd on argipäev. Poolikud laused, poolikud mõtted, poolikud käitumised. Inimene ongi absurdne. Loogiline ja ebaloogiline, korraga ja vaheldumisi. Siin ja sellised me ju täpselt olemegi. Kui see inimlik Pinterist üles leida, loksub kõik paika.

„Vahel küsib lavastaja minult proovis: „Miks naine seda ütleb?“ Ma vastan: „Oota korraks, las ma vaatan teksti.“ Vaatan ja vastan võib-olla: „Kas ta ei ütle seda sellepärast, et mees ütles kaks lehekülge tagasi toda?“ Või siis: „Sest ta tunneb nii.“ Või: „Sest ta tunneb midagi muud ja seetõttu ütleb nii.“ Või: „Mul pole õrna aimugi. Aga me peame selle kuidagi välja selgitama.““

Nii ütles Harold Pinter 1970. aastal Hamburgis Shakespeare’i auhinna kätteandmisel peetud kõnes. Eesti Draamateatri „Vanades aegades“ jääb vastus kahjuks lahti hammustamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming