Kõva kest, mage sisu

Rait Avestik

Kas lavastaja, koordinaator või kohanäitaja või midagi muud?

“aaron: juuni”. Helgur Rosental ja Renate Valme. ALAN PROOSA

Hans Nordbergi “aaron: juuni”. Lavastaja Peeter Rästas, koreograaf Renate Valme, kostüümikunstnik Triinu Pungits, videokunstnik Taavi Varm (Miisu), operaator Peeter Rästas. Osades Üllar Saaremäe, Renate Valme, Helgur Rosental, Marge Niller. Esietendus Rakvere teatris 27. I.

 

Peeter Rästase debüütlavastust “aaron: juuni” võib paljude tunnuste alusel rahuga nimetada postmodernistlikuks teatriks. Eks seesugune liigitus leiab tihtipeale kasutust ka siis, kui mingi kunstiakt või selle idee eelkõige vormi tõttu segaseks või täiesti arusaamatuks jääb või kui arvustaja ei oska nagu midagi öelda. Rästase teatritööst võib siiski rääkida selles kontekstis kartmatult, sest Hans Nordbergi nime taha varjuva teatrimehe näidend on lavale seatud just selliste võtetega, mis on juba aastakümneid postmodernistlikule teatrile iseloomulikud. Selle postmodernismiga keerutan siin ka ainult sellepärast, et vähemalt nii-öelda stiilinäitena on Rästase lavastus eeskujulik.

 

Postmodernistlik teater

 

Milles siis tunneme ära kultuuriepohhi, mille algus jääb 1960ndatesse aastatesse, haripunkt 70ndatesse-80ndatesse ja mis järjest uute tunnuste lisandudes kestab tänase päevani, ehk mida märkab “aaroni: juuni” vaataja ja ka näidendi lugeja kõigepealt? Postmodernistlikus teoorias ei rõhutata mitte lõpetatuse ja teose terviklikkuse ideed, vaid toonitatakse avatust ja kaasalöömist. Postmodernistliku teatriga seoses räägitakse häppeningidest, performance’itest, kaasaegsest tantsuteatrist ja teistest radikaalset väljenduskeelt viljelevatest vormidest. Sellise teatri praktikud ja teoreetikud on loobunud traditsioonilise teatri ideest ja mõistest ning on üha enam sellelaadseid eksperimente nimetanud performance’iks. Kui tavaliselt mõistame me teatrina jäljendust, psühholoogiat ja narratiivi, siis performance’i-kultuuris asendub see kolmikjaotus uuega: interdistsiplinaarsus, ajalis-ruumiline sõltumatus ja keha. Ühesõnaga, ka kõnealune lavastus on kombineeritud tantsust, laulust, popmuusikast, luulest ja kujutava kunsti elementidest, mida omakorda toetavad televiisorid või suured videoekraanid, videomontaaž, digitaalne helitehnika, valgusefektid, filmi- ja arvutitehnoloogia jms. Teksti vähesus ja hõredus on samuti iseloomulik. Sellise teatri puhul kerkib alati õigustatult üles ka lavastaja olemasolu küsimus – kas Rästas on “aaroni: juuni” puhul lavastaja või koordinaator või kohanäitaja või midagi muud? Vastuse leiame siis, kui hakkame tunnetama nelja videoekraani vahel toimuvat kui lavastajakontseptsiooni ning adume selles sisalduvaid ideid. Jah, kuigi mööndustega, võis siiski tunda noorlavastaja-tegevuskunstniku olemasolu.

 

Pealtvaate õnn ja õnnetus

 

Küllap on paelunud lavastajat (tegelikult ka teksti autorit) oma tehniliste võimaluste ning reaalsusega hämamise poolest kogu see televisiooni ja multimeedia värk. Samavõrra tunnevad nad muret telekaamera tungimise pärast inimeste vahele ja ellu ehk siis tunnete muutmise pärast massimeelelahutuseks. Tahtmatult hakkad otsima-leiutama lavastaja taotlusi (kui kõik oleks klaar, siis sellele eraldi ei mõtleks): kas lavastaja on radikaalsema teatrivormiga katsetanud vormi enda pärast või on esteetika tinginud sõnum ja idee. Tundub, et nii üht kui teist, ka näidend on kirjutatud postmodernistlikku teatrit toetavalt või isegi eeldavalt. See ei tähenda, et tekst ise kuuluks postmodernistlikku kirjandusse.

Vaatajad on paigutatud näitlejatest meetreid kõrgemale, lavatorni, nii on tekitatud mingi salaja piiluja tunne või kohustus. Tantsijad-näitlejad Renate Valme Juunina, Helgur Rosental Aaronina ja Üllar Saaremäe võõra ehk telemehena kulgevad tõesti nagu mingis poksiringis või ahvipuuris. Iseenesest on lahendus põnev, kardan aga, et selle kasutegur siiski väike.

Kui tahame ikkagi publikut mõtlema panna tõsielutelevisiooni nõmeduse ja kahjulike tagajärgede üle, no siis ei ole teatris seda televisiooni enda vahenditega eriti otstarbekas teha. Seega jäigi ettevõtmine sotsiaalse teravuse poolest pisut nüriks ning vaataja tähelepanu ja ka lavastaja auru pälvis pigem vilkuv-häälitsev-rabelev vorm. Silma torkab see, et tehniliselt on lavakujundus kirev; ideedest loobuda pole kellelgi muidugi kerge, aga mingi küllasus kummitab küll. Siiski pole ei lavastaja ega näitlejad küllasuse mõttes vinti üle keeranud. Seda õnneks või kahjuks. Samas on sümpaatne see, et kohati (taotluslikult?) triviaalne ja naiivne lavapilt koos dialoogi ja koreograafiaga jäi ikkagi maitsekaks ja kohati kogesid pealtvaatajad kunstitaotluse realiseerumistki!

Skeemi peamisi liikuvaid osakesi Renate Valmet ja Helgur Rosentali tavapäraste näitlejatöid kirjeldavate sõnadega mõõta ei saa. Aga ega roll polnudki ju eesmärk ning näitlejate-tantsijate liikumine skeemis läbiti performance’i loogikat järgides. Kogu selles tehnilises ja helendavas “puuris” mõjusid kummastavalt Valme ja Rosentali dialoogijupid – just selles kontekstis, et kuidas tekst kõlab keset piksleid ja detsibelle. Kõlas julgustavalt. Lavastuses kujuneski oluliseks just kontrastiprintsiibil tegutsemine: tehnikaga tehtud hääl versus inimese hääl. Selles mõttes on see lavastus kasvatuslik küll ja paneb mõtlema!

Rakvere teater loodab, et iseenesest julge ja tervitamist väärt ettevõtmine toob teatrisse noori. No vahest toobki, aga arvan, et noortele peaks teater pakkuma just sellist teatrit, mis koondab, mitte ei lõhu. Selliseid postmodernistide katsetusi julgeksin ikkagi soovitada väljakujunenud inimestele. Aga see selleks. Veel tahan retooriliselt ohata, et oh postmodernistid, miks mängite lastemänge. Poliitikud paisuvad riigi rahast,  Tallinna kesklinnas müristab ilutulestik uue hotelli ehituse algust, läbu käib igal pool, samal ajal mereriigi linnud surevad – kui olete muidu ikka karmid vennad, siis olge seda ka teatris.