Kõivu ja Pedajase rõõmupäevad ehk Vassel ja Kusta Draamateatri tagahoovis

Anneli Saro

Kusta (Andrus Vaarik) ja Vassel (Ain Lutsep). Madis Kõivu pika nimega näidend ?Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta? (edaspidi ?Moondsund?) on autori loomingus erakordne üsna mitmes mõttes. Kõige rohkem paistab ta silma oma koomilise dominandiga, mis näib Kõivule üldiselt võõras olevat. Kuna tekst sündis tellimustööna Priit Pedajasele, kelle Kõivu-lavastustes teksti koomikat delikaatselt võimendatud on, siis peaks see pealkirjas loodud paarisrakend ennast õigustama. Teine esiletõstmist vääriv aspekt on muidugi teose kaasajaainelisus, millest tekkinud laiemat sotsiaalset kõlapinda lavastuse kriitikas korduvalt rõhutati. Erandlik on ?Moondsund? Kõivu loomingus ka naistegelaste emantsipeerumisastme ning varjamatu erootilisusega.  

Kriitikas paistab silma ka Kõivu näidendite lavastuste suur assotsiatsioonide genereerimise potentsiaal. ?Moondsundi? arhetüüpsed tekstid on minu arvates eelkõige Oskar Lutsu ?Tagahoovis? ning Samuel Becketti ?Godot?d oodates?. Värvikate tüüpide galerii ja olustik, mis peaksid kujutama eesti külaelu, võiksid sotsiaalsel tasandil sama hästi representeerida ka agulit, kuhu progressituuled ulatuvad vaid üksikute nõrkade puhangutena. Pille Jänese kitsukesele lavale seatud suur paigal tiirlev puitkoloss ainult võimendas paralleeli kunagise kuulsa Vanemuise ?Tagahooviga?. Vasseli (Ain Lutsepp) ja Kusta (Andrus Vaarik) eksistentsiaalne põhisituatsioon aga pole midagi muud kui Estragon ja Vladimir ostjat/päästjat/Godot?d ootamas. Teised tegelased ?Moondsundis? vaid laiendavad seda ootamise põhiteemat. Lucky funktsiooni täidab mingil määral Anton (Rein Oja) ja Pozzo rolli Ida (Ita Ever) kogu naispere eesotsas. Mõlema teose dünaamika põhineb peamiselt keelelisel olmeabsurdil, mitte aga klassikalisel narratiivi dünaamikal. Siit võrsub aga ka Samuel Becketti ja Madis Kõivu käekirja oluline erinevus: kui esimene kasutab teadlikult lapidaarset ja lakoonilist keelt, siis teine paneb tööle oma generatiivse keelemasina, mis antud juhul lähtub kirderanniku murde maatriksist.

1999. aastal Eesti Draamateatris esietendunud ?Moondsund…? kujutas endast mitmetasandilist, üldistusjõulist ja vaimukat lavateost, milles hulgaliselt suurepäraseid värvikaid rolle, kuid mille vastuvõtt osutus ometi vastuoluliseks. Ühelt poolt tekkis teose ja nn Kõivu-kaanoni (Kõivu nimi kui teatud tüüpi kõrgkultuuri märk) konflikt: Kõivu loomingu austajad (peamiselt just kriitikud) pidasid ?Moondsundi? liiga kergemeelseks ja pealiskaudseks. Teiselt poolt pettis lavastus ka laia publiku ootusi. Kuigi kaasajal on erinevate draamatekstide paljususe juures keeruline rääkida mingist uudsusest, siis omal moel see tekst siiski õõnestas klassikalisi dramaatikareegleid, kuigi Kõivu teiste näidenditega võrreldes kõige varjatumalt: tegelaste aktiivne lavategevus ei muuda olukorda, kõik sündmused libisevad tegelastest pea jälgi jätmata mööda, tähendusi varjatakse koomika ja lobaga, lavastuses veel ka jõulise performatiivsusega. Ehk siis kolmetunnine lavateos kulgeb ilma selge lõpplahenduse ning moraalita, ka kõike nähtut seletav Vasseli epiloog lõputust ootamisest ei kasva eelnevast orgaaniliselt välja. Vastuvõtuhäiretest saalis andsid märku nii vaatlus kui ka publikuküsitlus. Paludes vaatajatel etendust hinnata viie palli skaalal, pani pool neist hindeks neli, veerand vastajatest koguni kolme ning ainult viiendik viie. Lavastusele heideti ette ka liigset abstraktsust ja unenäolisust ning naljavähesust.  

Kuigi komöödiad lähevad harva teatrilukku üksmeelsete kunstiliste tippsaavutustena, sündis ?Moondsundiga.? täiesti eripärane, postmodernistlikult heterogeenne omamaine teatri?anr, mille vastakas vastuvõtt tõi esile teose esteetilise (üllatus)väärtuse.