Kõik, mis hiilgab, pole kuld

Margot Visnap

Tänavune suvi ja selle teater, mille lõppu pole ikka veel näha, näib pretendeerivat publiku heatahtlikkusele – soovile teatripaika reisides Eestimaa kaunist loodust avastada-imetleda, informaalses õhkkonnas teatrimeelelahutusest osa saada. Üpris vähe jagub sellesse suvesse lavastusi, mida kolleegide-tuttavate sõnutsi “peab kindlasti ära vaatama!”. Ja üsna paljusid suvetükke saadab seekord tiitel “pole kohustuslik!” või isegi hoiatus: “ära seda asja küll vaatama mine!”. Teatrifriikidel ja kriitikutel ses mõttes lihtsam: pole tarvidust suvi läbi ühest Eesti otsast teise kapata…

“Meelelahutus” ja “vaatemäng” näikse kujunevat selle suve märksõnadeks. Ja raha lõhn. Nagu lugeda on, ei näi see  kriitikuid eriti häirivat – ka üsna keskpärasest jandist või taidluskavast üritatakse mõtteiva otsida (või teatritükile juurde pookida), kuigi paljud suvetükid suubuvad sügisesse suhtelises vaikuses, saamata kriitikuilt kriimuridagi vastukaja. Meedias on esil siiski pea kõik suvelavastused – reklaamikampaaniatena: tehtu vajab ju turundamist! Ja kuuldavasti on turundajate töö vilja kandnud, “suvesaalid” olla jätkuvalt rahvast pungil täis. Vaatajad on valmis kinnisilmi paarsada krooni välja käima, kaalumata hetkegi, millist kraami selle raha eest pakutakse. Peibutuseks piisab mõnest kuulsast, telereklaamidest, seepidest või muusikalist tuttavaks saanud näitlejanimest. Tundub, nagu pakutaks sel suvel pigem eelmiste suvedega kinnistunud kaubamärke kui teatrikunsti.  Sissetöötatud bränd müüb! Ja milleks siis ikka pingutada, kui raha tuleb niigi – nii talveteatrist “puhkavate” näitlejate taskusse kui produtsentide kaukasse. Teater näikse tänavusel suvel olevat tegijailegi pigem kergemeelne lõõgastus. Otsingulisi, kunstilise ambitsiooniga tõsiseltvõetavaid töid jagub vaid ühe käe sõrmedele: vaieldamatult selle suve suurim üllataja “Portselansuits”, aga ka “Sirelikassid”, “Reigi õpetaja”, “Proffet”, loodetavasti ka “Castrozza” (esietendus oli mõned päevad tagasi) ja järgmisel nädalal publiku ette jõudev “Haned võlgu”.

Võib unistada, et nüüd jagub talveteatrisse rohkem kunstilisi rosinaid ja vähem meelelahutust, kergemeelsust, pealiskaudsust. Ehkki suveteatrilegi ei peaks ju mööndusi tegema: ah, mis sest suve teatrist tahta! Muidugi võib nautida vaid teatri kõrvalsaadust, rännakut mööda imekaunist Eestimaad, ja ennast lohutada: vähemalt reis oli tore! Nagu läks näiteks Munamäele sobitatud ja esialgu vägagi intrigeeriva ideega lavastusega “Muna EÜE ehk viimane kava”. EÜE teemaga pealiskaudselt flirtiv taidluskava just halva taidlusena mõjuski. Kui kõrvale jätta igihaljad malevalaulud ja mõned vaimukad välgatused, siis pani seesugune EÜE-käsitlus malevaveterani pigem rahulolematult torisema ja EÜEst puutumata vaataja ilmselt ükskõikselt õlgu kehitama. Kahju, et nõuka-aja noortekultuuri olulisemast nähtusest ja toonasest sotsiaalsest fenomenist vaid hägune loputusvesi alles oli jäänud. EÕMi käsitlenud “Sigade revolutsioon” on lati nii kõrgele ajanud, et EÜE-tüki puhul on suisa solvav, et peab leppima mingi pealiskaudse virvendusega.

Suurejoonelisest Shakespeare’i projektist “Rooside sõda”  jääb jälle meelde vaid vahkviha alla suruv Andrei Turovski, kellele TV3 uudiste stuudios näidati, kuis roomiktransportöör Leigol “loodust alistas”. Ja roppuste vastu protesteerivad vaatajad. Kollasele ajakirjandusele muidugi meelisteema, mille peale kultuuriministeeriumi teatrinõunikust lavastaja vaid üleolevalt muigab. Meeldejääv teatrisuvi igati. Või kuis? Suvi kestab…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming