Jyrki Karttunen: „Meie ainult andsime end tema käsutusse”

Kairi Prints

Kuidas „Lightening” sündis? Kas Deborah Hay tuli valmis kontseptsiooniga või kujunes osa lavastusest alles proovides?  Deborah’l oli selge idee, mida ta teha tahtis: nii kontseptuaalses kui ka esteetilises plaanis. Eks muidugi tehti algses idees pisut muudatusi, kuid siiski on see lavastus täiesti tema looming. Meie ainult andsime end tema  käsutusse, nii hästi kui suutsime. 

Kui pikk oli prooviperiood? Kuidas oli Hayga koos töötada ja milline meeleolu valitses proovides? 

Me tegime proove viis nädalat. Juba viiendal päeval oli esimene läbimäng. Koreograafia oli punkt punkti haaval kirja pandud. Meeleolu oli töine. Proovid olid pikad ja intensiivsed, tavaliselt tegime me päeva jooksul neli läbimängu, koos märkuste ja soovitustega nende vahepeal.   

Kuidas on võimalik saavutada selline grupisisene täpsus ja harmoonia, samas kui igal tantsijal on erinev liikumine ja erinev hoiak?

Harjutades.     

Mind pani imestama Soome tantsupublik. Nad vist ootasid midagi naljakat ja üritasid etenduse alguses naerda, kui nägid tantsijate kummalist liikumist ja ilmeid. Aplausiga ka just ei liialdatud. Mis sa arvad, kas neile eriti ei meeldinud „Lightening” või  on Soome publik veel tuimem kui Eesti oma? Pärast etendust nägin üht soome tuttavat ja küsisin oma katarsise ilmel, kuidas talle meeldis. Tüüp kehitas õlgu: „Ah, ma näen kodus iga päev sellist asja”. Sel hetkel mõtlesin tõsiselt, kumb meist on kuutõbine, sest minu meelest midagi veel absurdsemat ei saa „Lightening’i” kohta öelda.     

Vähemalt poole etendust lood sina ise. Tegelik struktuur on tühi ja vaataja loob tähenduse. Saan aru, et sind liigutas see tugevalt, ning ma olen õnnelik ja kõrvust tõstetud, et see juhtus. Aga see on kahjuks üliharuldane. Teisest küljest ei saa ma öelda, et kutt, kes sellist asja iga päev kodus näeb, valetab. Deborah’  lavastused võivadki mõjuda vaatajatele väga erinevalt ja ma usun, et see on tema teadlik eesmärk – jätta publikule palju ruumi. Mõnele avaneb see ruum teisiti või ei avane üldse – ja see pole nende süü. Ma arvan, et ka see on Deborah’ filosoofia üks võtmeid: lubada fenomenidel tekkida ja kaduda ning mitte hoida kinni mingist tähendusest. Soome publiku kohta: inimeste kohalolek on mõnikord tõesti vaevu hoomatav ega oskagi  aimata, mida nad mõtlevad. Aga et võrrelda seda Eesti publikuga, peame „Lightening’iga” Eestisse tulema.   

Mina igal juhul tänan (kahes mõttes) taevaliku elamuse eest ja tulen tagasi maa peale. Kuidas Karttunen Kollektivil läheb? Millega praegu tegelete? Tänan küsimast, Karttunen Kollektivil läheb suurepäraselt. Nädala pärast alustame tööd uue lavastusega „Bad Body Doubles” ja samuti tuuritame pidevalt ringi grand-old-lavastusega  „Digital Duende” 1998), mille ma olen nüüd kohandanud ümber noorema generatsiooni tantsijatele. Varsti teeme samasuguse saneerimise lavastusele „Keiju/Fairy” (2002), mille vastu tuntakse pidevalt huvi.   

Karttunen Kollektiv on Soome tuntumaid nüüdistantsukompaniisid, mis lavastab ning esitab koreograafi ja tantsija Jyrki Karttuneni loomingut. Tema töid iseloomustavad pinged vastuoluliste elementide vahel, ta kombineerib abstraktseid komponente teatraalsete stseenidega. Liikumise kompositsioonid on lavastatud matemaatilise täpsusega, samas ei puudu sealt mänguline element. Jyrki Karttuneni tööde ideeliseks aluseks on tema suur huvi inimeste ja  nende käitumise vastu.

Küsinud Kairi Prints

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming