Jutustamise rahu

Tõnu Õnnepalu

Teekond IX. Teatrireisikiri

Teater on lugude jutustamise paik. Sellest ta ei pääse. See võib ju tunduda tüütu ja ärakulunud: oh, kõik need lood! Nad on ju tuhat ja kümme tuhat korda juba räägitud. Tahaks midagi uut. Jah, muidugi. Aga see uus on ikka üks lugu. Vähemalt teatris. Seda teeb seal aeg. See eriline teatri aeg, mis on korraga väga lühike ja väga pikk. Need paar-kolm tundi lendavad muidu elus ju mööda, nii et ei saa arugi. Aga teatris on nad pikad. Kui seal midagi ei juhtu. Ja kui juhtub, on nad veel pikemad – kas või aastate pikkused, kas või igavik – ja seejuures nagu üks hetk. See on see teatri aeg. See toimub vaatajas. Isegi kui lava oleks tühi ja pime, üritaks vaataja jutustada endale lugu. Muidugi ei ürita ta seda kaua. Ja kui laval toimub liiga palju ja liiga erisugust, võib vaataja samuti loobuda. Vaatab niisama, nagu näitust või tsirkust.
Selles mõttes on teater ja kirjandus väga sarnased. Mõlemad on jutustamiskoht, võõras väljamõeldud riik. Kirjapandud kirjandusest on teater muidugi palju iidsem. Ta on olemas sestsaadik, kui inimesed on üksteisele lugusid vestnud. Kui nad on rääkinud, mis nendega juhtus. Sestsaadik, kui nad on ära tabanud selle alkeemia: see, mis juhtus, saab rääkides hoopis üheks teiseks asjaks. See on samal ajal tõelisem ja täiesti vale. Jutustades juhtuvad need ettemanatud asjad kõigiga, kes istuvad ja kuulavad, ja samal ajal ei juhtu kellegagi. Jutustades saab valetada, aga seda tuleb teha tõeselt. Teatriprožektorite kuma on ikka seesama tulekuma, mis loitis tolle igimuistse jutustaja näol ja kehal, kui see oma lugu esitas. Võib-olla väga väheste sõnadega, võib-olla üldse ilma … Või lauldes.
Sest isegi kui teatris on palju sõnu ja jutustamine käib justkui sõnade abil, nagu raamatuski, on sõna kurss teatris kaunis madal. Laval loeb tegu. Sõna siis, kui ta teoks saab. Need teokstehtud sõna hetked on ühtlasi sõnateatri suured hetked. Selles mõttes on teater tõesti väga eluline. Elus on ju sama lugu: sõna saab tähenduse teos.
Sellest teo, kehalisuse ülimuslikkusest tehakse teatris vahel vist üks ekslik järeldus – et sõna võibki olla mis tahes. Et enam-vähem igast (huvitavast, hea küll) tekstist võib teha huvitava tüki. Või et mis tahes tekste saab kokku panna, kokku lavastada. Teatud mõttes ju saabki, aga selleks peab kuulmist olema, sõnalist kuulmist. Sõna võib ju plastiline olla, aga ta on üks visa vennike ka. Tal on oma maailm. Ühes heas jutustavas tekstis on lisaks tegevuslikule, sündmuslikule loogikale olemas ka keeleline, poeetiline loogika.
See asi on tegelikult lihtne. Igal inimesel on oma keel, oma poeesia. See avaldub aga vaid siis, kui ta räägib midagi tõeliselt isiklikku, kui ta ei targuta, kui ta unustab end. Räägib, mis temaga juhtus. See võib ju olla juhtunud juba tuhandeid kordi tuhandete inimestega, aga temaga juhtus see nüüd. Temale oli see ootamatu. Ta jutustab seda kui midagi uut. Ja loomulikult ta teeb seda oma sõnadega. Jah, ta võib jutustada ka seda, mis juhtus hoopis teistega, teisel maal ja teisel ajal. Ja ikkagi, ka seal peab too ürgolukord sees olema. Ka seda teiste lugu peab ta jutustama nii, nagu oleks see temaga juhtunud.
Eesti teater on näitlejateater. Sellel on head ja halvad küljed. On hulk haruldasi, meisterlikke, liigutavaid näitlejaid. On ka see, et eesti teater elab armutult näitlejate verest ja elust. Küll näitlejad ära teevad! Ja teevad ka, isegi kui kellelgi pole päris selge, miks just seda lugu praegu siin jutustama peab. Efektitsevad, esteeditsevad, mõttesügavad, närvilised lavastused peavad varjama tõsiasja, et pole lugu. Seda lugu, mida tahaks kindlasti rääkida neile inimestele siin. Nojah. Maailmas kirjutatakse ja lavastatakse ju tonnide viisi korralikku töötavat dramaturgiat. Tõlgime ära ja teeme ära. Jah.
Dramatiseeringud on ka muidugi võimalus, neid on eesti teatris isegi üllatavalt vähe, kuigi mõeldes tundub, nagu siin muud polekski olnud kui „Tõe ja õiguse” dramatiseeringud. Olnud neid on ja mitte sellepärast, et Tammsaare on tähtis rahvuskirjanik, vaid et ta on tõepoolest väga hea lugude jutustaja. Tema lugudes on paras annus sentimentaalsust ja naiivsustki, neid teatrieliksiiri vajalikke komponente. Viimase aja õnnestunud dramatiseeringu näiteks tooksin aga Vanemuises Daniel Glattaueri romaani Rein Paku dramatiseeritud ja lavastatud „Hea põhjatuule vastu”. Kahtlemata oli selles netikirjavahetusest koosnevas romaanis näidend juba sees olemas. Aga ega lugu ei tulegi välja mõelda. Lugu ei saagi välja mõelda. Ta peab juhtuma. Ta tuleb tabada.
Ja siis jääb muidugi võimalus teha ise. See on praeguses moodsas või nagu ka öeldakse, eksperimentaalses eesti teatris armastatud (võib-olla paratamatusest armastatud) võimalus. Iseenesest ma olen väga isetegemise poolt. Sellise protsessi poolt, et lavastust hakatakse tegema ilma valmis tekstita. Aga seda tugevam peab olema idee, peab olema see lugu, mida jutustada tahetakse, kuigi ei teata veel täpselt, kuidas. Kelle hinges see lugu peab olema? Vist kõigepealt siis ikka lavastaja. Ega kollektiivset loomingut pole olemas. Näitlejagi loob oma rolli lõpuks ikka iseendas ja lavastuse elavus ripub ära kõigi osaliste isikliku loomingu elavusest. Pluss muidugi see ühe inimese üks mõte, mis selle kõik ühte seob. Mida tugevamini, seda parem, mida delikaatsemalt, seda parem.
Lauri Lagle „Kolmapäeva” algus­akord, neli naist trampimas kontsade klabinal üle lava – läbi sügisese linna igaüks oma kodu poole – oli tugev. Selles sõnatus stseenis oli jõudu ja vabadust, saladust ja lubadust. Nii et kui algas esimene sõnaline ettekanne, olin valmis selle looga täiesti kaasa minema. Aga järgmise stseeni aegu selgus, et see pole siiski päriselt see lugu. „Ma ei saa mitte millestki aru,” kaebas mu selja taga keegi noor daam oma sõbrannale. „See on sellest, kui tühine on meie elu,” teadis sõbranna. Miks mitte. Tänapäeva vaataja pole rumal, mingil mõtte tasandil viib ta kokku ka kõige erinevamad tükid.
Kõigi nelja naisnäitleja numbrid olid tõesti võimsad. Eriti Kaie Mihkelsoni loojutustamine linaga ja Eva Klemetsi tabletipihtimus. Ma oleksin mõlemast naisest (tegelaskujust) rohkem teada tahtnud. Aga ei saanud. Lugu algas aina uuesti otsast peale. Või kas siis ühe teatriõhtu jooksul ei saa jutustada mitut lugu? Saab. Teatud mõttes. Niivõrd kui need on allutatud ühele. Alati see ei pruugigi olla üks narratiiv, mis need kokku seob. See võib olla ka ühine poeesia. Või üldisemalt, lavastuse atmosfäär. „Kolmapäeva” atmosfääris oligi tegelikult midagi väga võluvat, kerget ja helget, kuid tekstilõigud, mis pärinesid eri autoritelt, olid siiski liiga erineva sisemise maailmaga. Tekstidelgi on omailm. Vaataja ei jõua lõputult ümber lülitada. Ta jääbki lihtsalt vaatama. Et mis siis nüüd veel mulle näidatakse. Nojah, eks ole, need tänapäeva hästi ja osavalt jutustatud lood on ju alati võltsid. Isegi kui haaravad, ikkagi võltsid. Ehk me ei oskagi midagi tõelist jutustada enam teisiti kui kogeledes. Tõsi on ka see, midagi tõelist on alati jutustatud kogeledes. Sest tõeline on hirmus.
Aga teatri aeg on kallis aeg. Mitte ainult mõttes, et maksab raha, vaid selles mõttes, et see on võimalus, kingitud aeg, elule antud lisaaeg jutustada ära üks lugu. Vähem pole midagi. Ja rohkem pole ka midagi.
Teatri aeg on kallis aeg, aga ega sellepärast ei pea veel rahmeldama hakkama. Tegelikult on nii, et mida rahulikumalt oma lugu ära rääkida, minemata sealjuures igavaks ja seletavaks, seda kindlamini ta jutustatud saab. Tiit Aleksejevi „Leegionäridega” on lavastaja Madis Kalmet katsetanud väga rahulikku jutustamist. Peab ütlema, et tükati vist pisut liiga. Esimeses vaatuses jäi lugu lihtsalt vahel stoppama, kuigi oli ka väga liigutavaid kohti (nii Mihkel Kabeli kehastatud langenud venna kui ka Terje Pennie tehtud ema episoodides). Teater ei salli seletamist. Õigemini: ei vaja. Aga ega tegevus, see tegu, mida ma ennist ülistasin, ei pruugi olla väline, see võib olla ka peaaegu täiesti sisemine, jutustaja isiklik avanemine jutustuses, mida tüki lõpus väga ilusasti demonstreeris Tarvo Sõmer Suur-Einari rollis. Kaasaelamiseks pole vaja suurt midagi, vaja on ainult ennast. Ja noh, sõna tihedust ka, kui sõna juba kord on laval. Tihedust ja ühtsust. Kuigi Aleksejevi tekstimaailma oleks lava tarvis siit ja sealt tihendada võinud, vedas lavastuse lõpuni – ja tõusvas joones – siiski see üks lugu, mille autor oli ära rääkida tahtnud. Ja mille tahtsid lõpuks ära rääkida ka kõik need inimesed, elavad ja surnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming