Juhanid

Ott Karulin

Siiras Smedsi “Kajakas” Von Krahli teatris  

 

Von Krahli teatri “Kajakas”saavad kokku

isad ja pojad.  Erinevad näitlejapõlvkonnad,

 kunstnikud. Nagu ka Tšehhovi näidendis. 

ALAN PROOSA

 

“Kajakas”. Autorid Anton Tšehhov, Kristian Smeds. Tõlkijad Ernst Raudsepp ja Taavi Eelmaa. Lavastaja ja kunstnik Kristian Smeds, lavastaja assistent Jaanika Juhanson, kostüümide autorid Reet Aus, Anne-Mai Heimola ja Kristian Smeds, heli- ja valguskujundajad Janno Jaanus ja Lauri Sepp, tehnilised korraldajad Enar Tarmo, Oliver Kulpsoo ja Allan Räim. Mängivad Helgi Sallo, Lembit Ulfsak, Aleksander Eelmaa, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa, Erki Laur. Esietendus Von Krahli teatris 17. III.

Publik on lõpuks oma kohad leidnud (väike teater ikkagi, kõigil käed-jalad tööd täis, aega võtab). Laval seisab üsna ükskõiksena kolm poodiumi. Püüne servades üksteise peale keeratuna mõned valged toolid justkui eelmiste Tšehhovi-lavastuste kujundusest. “Ei-ei, neile ei saa istuda, neid on meil endil vaja,” ütleb Erki Laur mu kõrval oma kohta otsivale mehele. Siis avaneb vaikselt uks sildiga “Ettevaatust, boheemlased!” ja “Staff only” ning Helgi Sallo tuleb lavale. Peegliga. Alul ebalev, siis publikule teda ennast näidates üha vallatlevam. Tulevad teisedki. Erki Laur toob viisaka noormehena primadonnale istumise alla madala kolmejalgse tabureti. Riina Maidre ja Tiina Tauraite sätivad end aknalaudadele. Tulevad ka Aleksander Eelmaa ja Lembit Ulfsak, viimane kleidis. Kõige ees võtab istet Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa jalutab otse publiku hulka ja võtab sisse koha päris viimases reas. Pikk paus. Vaatlemine. Meie neid ja nemad meid.

Kristian Smedsi “Kajakas” Von Krahli teatris on üks siiramaid lavastusi, mida ma näinud olen. Mõned, kellele nii öelnud olen, on oma “ahah”-idega mulle kahtlevalt otsa vaatama jäänud. Isegi kaalusin pikalt, kas ikka saab nii öelda. Seda enam, et mõned aastad tagasi nähtud Smedsi “Kolm õde” Kajaani Linnateatris oma ilustamata sotsiaalsuse, lärmaka lavalolemise ja ekraanidele vahendatud tegevusega oli veel erksalt meeles. Jah, eks ma sellele järge ootasingi. Aga ei olnud siin ei smedsilikku Tšehhovi-lavastust, krahlilikku avangardi ega tegelikult pühholoogilise realismi eitustki. Õnneks vist.

 

 

Vastandused, aga teisiti

 

Enne esietendust räägiti palju sellest, kuidas laval on koos vanad korüfeed ja noored alternatiivteatrinäitlejad. Räägiti mängustiilide vastandamisest. Tšehhovi iganenud lavastamisviisist ja uuest lähenemisest. Klassikast ja avangardist. Lavastuses pole midagi neist. Vähemalt mitte nii üksüheselt. Ma ei tea, millest lähtus Smeds prooviperioodi alustades. Kas tema eesmärgiks üldse oligi näidata, et vana lähenemine klassikale (psühholoogiline realism, realistlik lavakujundus, tekstitruudus ja ootuspärasus) ei tööta enam, või teadis ta juba päris alguses, et tegelikult pole erilist vahet, kuidas mängida, kui mängitakse teadlikult ja hästi. Tõsi, lavastuse üldisesse vahetusse kulgemisse on põimitud stseene, kus neljas sein justkui prõmaki vaatajate ette peaks lajatama. Ja on tõsi seegi, et üldjuhul on neis stseenides tegevad just korüfeed, aga… neid ei ole igav vaadata. Lämmatavat tolmukorda ei leia parima tahtmisegi juures ei Lembit Ulfsaki väliselt kitši joonega Arkadinast ega Aleksander Eelmaa endassetõmbunud Trigorinist ja tegelikult mitte ka Helgi Sallo ullikeselikust Petrjušast. Just Sallo oli lavastaja arvatavasti näitlejatest kõige raskemasse olukorda pannud, lastes tal olulisemad monoloogid põhimõtteliselt otse esimeses reas istuvate vaatajate põlvede peal pidada – oli aimata, et see lähedus hirmutas veidi ka näitlejannat ennast, kuid esiteks väheneb see kindlasti etenduste jooksul ning teiseks andis Sallo ebalus tema vanatüdrukule üsna palju siirust juurde. Ega suure näitlejanna väike õde, kes “28 aastat riigiasutuses töötanud”, päriselt ülejäänud seltskonda ei sobitugi, tundudes vahel kohatunagi.

Tegelikult oligi vaid üks stseen teises vaatuses, kus lavastaja ja näitlejad mõnuga kogu Tšehhovile omaseks peetu päevavalgele tirisid ja silmanähtava naudinguga ette kandsid, vene keeles ja puha, aina teed rüübates, Arkadinal väike sõrm naiselikult püsti. See lavastuse üks lõbusamaid stseene oleks siiski arvatavasti tundunud kohatuna ka paarkümmend aastat tagasi tehtud “Kajakas”. Ja tegelikult oli ka ainult üks tõeliselt avangardlik stseen, nagu enamik seda ehk ette kujutab. Üllatuslikult või mitte, aga selleks oli just Treplevi uusi vorme nõudva näidendi lavastus. See matvalt paksu tossu täis lastud ruum, laserid välgusähvakutega vahelduvalt udus mängimas, kõrvus mikrofoni lausutud muusikasse sumbuvad sõnad, mõjus samamoodi kui Helgi Sallo ja Lembit Ulfsaki väljapeetud teejooming või eneseirooniline “Ettevaatust, boheemlased!” silt näitlejate uksel. Jah, Smeds ega trupp ei otsi mingeid uusi vorme, sest vorm – ükskõik, kui huvitav see ka poleks – on pelk sisu illustratsioon. Aga mis on siis sisu?

 

 

Isad ja pojad, aga teisiti

 

Enne esietendust räägiti ka isadest ja poegadest. Peagi hakkas levima jutt, et Juhan Ulfsak mängib küll oma isa poega, aga Lembit Ulfsak ei mängi mitte tema isa, vaid ema! Kleidis me värsket teatriliidu aastaauhinna laureaati ka näeme, kuid vähemalt siinkirjutaja jaoks ei omandanud see travestia sügavamat tähendust sel lihtsal põhjusel, et see polnud oluline. Smeds jättis a-tähe Arkadina nime taha paljuski ratsionaalsusest, muidu oleks tulnud liialt tegelaskonda muuta. Vähemalt selles lavastuses pole suurt vahet, kas Treplev kasvas üles oma isa või emaga. Olulisem on laste elu hukatusele määratus niikaua, kuni nad ei suuda ise oma vanematest lahti öelda. Treplev seda ei suuda. Ta küll püüab meeleheitlikult emale asendajat leida, kuid peab alati alla jääma, seinale veel ühe valge kriipsu tõmbama. Just see on sisu, lugu, mille Smeds jutustab. Sellele võiks ühe mõõtme juurde luua tõik, et laval on ka päriselus isa ja poeg. Kohe alguses, kui seltskond laval oma kohad sisse on võtnud, see eristatus ka õhku paisatakse: on 33aastane mees Juhan Ulfsak, kes töötab näitlejana ja on näitleja Juhan Ulfsak, kes mängib Smedsi lavastuses Treplevit, ja kuskil on ehk Treplev isegi. Kahjuks jäävad need tasandid lavastuses lõpuni välja joonistamata. See, kuidas Lembit Ulfsak alguses oma pojale grimmitarbeid ulatab, et too end etenduseks valmis saaks seada, ning päris lõpus toob talle kausi veega, et mäng näolt maha pesta, moodustab küll lavastusele ilusa raami, kuid vahepealse kolme ja poole tunni jooksul käsitletakse seda teemat rohkem möödaminnes, mõne repliigi, žesti või pilguga, mis muigest enamat vaataja ajus esile ei too (jonniva poja ja isa stseen vallandab küll hüsteeriasse kalduva naeru). Kunsti ja reaalsuse vastandamisel jääb nõrgaks ka lõpuosas kostuv lindistus, mis arvatavasti esimeses lugemisproovis üle võetud. Samad näitlejad, kes nüüd valgetel toolidel vastakuti istuvad, tutvuvad esmakordselt oma uue minaga. Rollid on veel loomata, aga olemust on juba aimata. Sõnad on samad, aga sisu veel lihvimata. Kui aga vaataja on need mõtted ära mõelnud, jääb stseen venima ning igavlevale pilgule ei paku pidepunkti ka end lavamaailmast välja lülitanud näitlejad, vaid Erki Laur reageeris paar korda oma häält kuuldes.

 

 

Näitlejad. Ikka samamoodi

 

Kõike nimetatut arvesse võttes julgengi väita, et Smedsi “Kajakas” on etüüdide kogumik. Sellise ülesehituse miinuseks ongi viidatud kompositsiooni õhku rippujäämine, aga plussiks nauditavalt mängitud stseenid. Mõnda neist olen juba maininud, aga neid on veel. Tegelikult on neid keskmisest rohkemgi. Näiteks teist vaatust sissejuhatav Tiina Tauraite kui õnnetult Treplevisse armunud Maša üksijoomine, sama meloodia aina ja aina uuesti purjus ja pettunud naise hääle tagant kuuldavakssaamist püüdmas. Või Lembit Ulfsaki kahe konksus sõrme ja ainiti pilguga saavutatud filigraanne Trigorini ajupesu, et too Niina sinnapaika jätaks ja temaga tuleks, mida iga naine usutavasti ära õppida sooviks. No ja Juhan Ulfsakis on läbivalt paeluvat väge, mis pilgud endale kinnitab. Paljuski seetõttu, et välisele erilist tähelepanu polnud pööratud ning rollideski hoiti kainelt kaalutlevat meelt, mõjuski lavastus siirana.

Eelnevat üle lugedes võib tekkida küsimus, kuhu siinkirjutaja meeldib – ei meeldi skaalal Smedsi “Kajaka” paigutab. Kriitikat on tõesti omajagu, aga vähemalt minu puhul kehtib kaks reeglit. Esiteks, mida huvitavam on lavastus, seda rohkem talt nõuad ja enam seda kritiseerid. Teiseks pole kahetunnine vaatus enam ammu nii kiiresti mööda läinud, see sai läbi isegi kiiremini kui poole lühem teine vaatus (kui mõlemat vaatust veidi kärpida, oleks ehk mõeldav olnud veidi üle kahe ja poole tunni kestev üheosaline etendus, mis kindlasti ka ülesehitusele ainult kasuks oleks tulnud).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming