Jürgen Ligi: Ma ei vaja selliseid küsitlusi ega kirju

Margot Visnap

Usina raadiokuulajana juhtusin 13. novembril kuulama Kuku raadiost saadet, kus ajakirjanikega vestlesid riigikogu kultuurikomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat Peeter Kreitzberg ja rahanduskomisjoni esimees, reformierakondlane Jürgen Ligi. Teemaks oli Eesti teatritegelaste ja festivalikorraldajate avalik pöördumine, kus paluti mitte tõsta kultuuriürituste käibemaksu viielt protsendilt 18 protsendile. Lugupeetud poliitikute jutt stuudios kiskus juba nii jaburaks, et Sirp otsustas oma lugejatega toimunut jagada. Avaldame saate litereeringu pisut lühendatult, üritades aga võimalikult autentselt säilitada poliitikute väljenduslaadi.

 

Kas riigikogu liikmed olid üllatunud kirjast, mille saatsid Eesti festivalide ja teatrite esindajad ning kus palutakse ikkagi kultuuriürituste käibemaksu mitte 5%-lt 18-le tõsta?

Jürgen Ligi: Mina isegi ei pööra sellisele kirjale tähelepanu. Ma ei vaja selliseid küsitlusi ega selliseid kirju. Ma ei vajagi inimestelt küsimist, kas tahate maksusoodustust, kas tahate raha, kas tahate minu poolest suppi ja praadi,  sest ma tean, et vastus on valdavalt jaatav. Aga enda missioonina näen ma hoopis sellise rahandussüsteemi loomist, mis on õiglane, mis töötab, ja jõudumööda ka kultuuripoliitikat, mis on sihipärane. Ja antud juhul on tegemist huvigruppide pöördumisega, mis on ammu teada. Ja samas ei ole täpselt teada, kes siia alla tegelikult on kirjutanud. On teada, kes selle organiseeris ja kes on siia kirja pandud, aga kes on siia alla kirjutanud, isegi see, selgub,  pole päris aus.

Peeter Kreitzberg, kas praeguseks on kõik erakonnad omavahel kokku leppinud, et kultuuriürituste käibemaks tõuseb 5-lt %-lt 18-ni? Peeter Kreitzberg: Koalitsioonierakonnad on selles üksmeele saavutanud, kuigi peab ütlema, et paljud meist arvasid ka algul teistpidi ja meie erakonna inimesed selle hulgas. Me pidasime väga palju vaidlusi, arutledes seda  teemat pärast seda, kui riigikohus käskis ühtlustada käibemaksu ja see ühtlustus 5% tasemel. Ja üks asi, mida me nägime, et näiteks Saku suurhallis toimuvad kontserdid, nende piletid ei sõltunud mitte sugugi käibemaksuulatusest, vaid sõltuvad sellest tulust, mis on muusikaturul olemas. Ja selle tõttu ka need argumendid, millega tahetakse 5%-list käibemaksu, et see annab teatrile suuremat tulu kui 18%, päris õiged ei ole. Pluss see, et me oleme  seda meelt, et me peame hakkama toetama sellist väärtkultuuri, mida me peame väärtkultuuriks? See on muidugi vaidlusteema. Igaüks küsib: mis on kommertskultuur, mis väärtkultuur. Aga ma arvan, me peame sellel vahet tegema. Ja me tahame ikkagi kommertskultuurilt korjata raha sisse selleks, et toetada palju rohkem väärtkultuuri. Ja ma arvan, et sellest meie lähenemisest, kui ütleme, praegune majanduslik seis ei ole kõige hiilgavam, aga ta läheb  kindlasti paremaks, sellest kultuur ainult võidab.

Ehk siis see käibemaksu vahe hüvitataks nendele kontserdiasutustele, keda siis peetakse sobivaks tegelema väärtkultuuriga?

P. K.: Absoluutselt. Nii on see mõte küll.

Aga mille järgi see paika pannakse, kes on väärtkultuuri viljelejad?

J. L.: Mina ütleks isegi, et selge mehaaniline väide on ebatarvilik, sest tõepoolest seda konkreetse  eelarve juures ju püütakse arutada, et keegi liiga ei saaks. Aga me loome süsteemi. Me ei tegele tegelikult üksikute rahasaajatega nii otseselt, kui siin välja võiks paista. Kultuuriministeerium tõepoolest tegeleb, tema tõepoolest valib neid. Selleks on sõltumatud komisjonid, kes ütlevad, kes on väärt saama, selleks on kultuurkapital jne, kes saavad siis toetusi. Ja need on sihipärased toetused, mis on mõeldud siis, mis peaksid siis vastama meie  kultuuripoliitilistele valikutele. Kuid mis puudutab käibemaksuerisust, siis see on, paneme tähele selle sõna koostist, see on – KÄIBEMAKS – see on, kui me teeme maksule soodustuse, siis me soodustame suurt käivet. Definitsiooni järgi on suur käive siiski massikultuuril ja, mis seal salata, meelelahutusel. Tegelikult rõhuv enamus sellest käibest, mida soodustatakse või mille maksu alandatakse, tuleb meelelahutusest, mitte kultuurist. Ja sellist kultuuripoliitilist  eesmärki ükski mõistlik riik ei tohiks endale seada. Et toetada seda, mis niigi saab hakkama, kus käive on suur ja kus sellised kunstilised kriteeriumid on väga madalad.

P. K. : Siia otsa võiks lisada, mis on riigikogus ju alati küsimusi tekitanud, et kas näiteks „Õllesummer” peab olema 5%-lise käibemaksuga, kas lokaalides korraldatavad etendused. Küsimus on ju selles, et nad on etendused, nagu on teatrietendused seaduse järgi, ja nad võivad  samamoodi apelleerida 5%-lisele käibemaksule, kusjuures nii, nagu kultuuriminister mulle väitis, et mõnikord on ka tervisenaps seal sees, selle 5% sees, et me ei saa endale siiski lubada. Riigieelarve peab endale kuskilt raha kokku korjama, et toetada seda, mida me ikkagi väga tahame toetada.

Kultuuriürituste korraldajad vihjavad sellele, et 24 Euroopa riiki 27st on kehtestanud kultuurile sooduskäibemaksu, ja kui 18%-line tõus läbi läheb, siis kaotab Eesti oma konkurentsi Baltimaadel. Näiteks suured kontserdid on Eesti riigile küllalt head raha sisse toonud, aga see jääb nüüd kõik Eestil saamata, kõik viiakse ära Riiga, inimesi käib seal rohkem kontsertidel jne. Ühelt poolt kaotab Eesti riik sellega olulise sissetulekuallika.

J. L.: No siis peab natuke majandust tundma, enne kui niisugust asja väita. Tegemist on lokaalse  äriga. Öelda, et Tallinna kontsert konkureerib Riia omaga, võib, aga selles on tõde ainult kübeke. Põhimõtteliselt hea meelega peab üks muusik kontserdi nii Tallinnas kui Riias, sest see on väike sõidukulu, ühepäevane vahe ja ta ei vali tõenäoliselt ühte või teist, see on ikkagi turuolukord. Kas siin on publikut või siin ei ole. Need hinnad, mis piletitele pannakse, ei sõltu sellest käibemaksust, nende inimeste heaolu on silmatorkav, kes neid  kontserte korraldavad. Kuid kes natuke tunneb turgu, see teab, kellel on kõige suuremad autod, kes ehitab kõige suuremat maja praegu kesklinna. Need on samad inimesed, kes on võidelnud selle kirja eest, selle käibemaksusoodustuse eest, kes tegelikult keerasid isiklikult vindi üle kohtuasjadega. Tähendab, kui kultuuripoliitiliselt püüti teha seda valikut, et riigi poolt korraldatud kultuur saaks soodustuse ja see, mida tehakse kommertsalustel,  tõsi, siin omandivormi diskrimineerides, siis nemad andsid selle asja kohtusse. Keerasid vindi sedapidi lõhki, et ega riigi järeldus ei saa siis olla, et okei, anname meelelahutusele maksusoodustuse. Piimale ja leivale ei anna. Seda valikut me ei tee. Me teeme selle valiku, et see on kõik üks käive ja Euroopa Liidu käibemaksupoliitika on väga ühtne. Kui rääkida 24st riigist, siis tegelik eesmärk on ühtlustada määrasid. See on kõik ainult üks poliitikute ja  huvigruppide lobi, miks neid soodustusi tehakse. Need on hääled, need on konkreetne raha. Aga need on väga raisatud kroonid, mis sedamoodi ringlusse lähevad.

 

Kas sain teist praegu õigesti aru, et Eesti riigil ei olegi vaja neid investeeringuid, mida inimesed teevad, kes kontserte korraldavad, maju ehitavad …?

J. L.: Aga nad ei ole kõige suuremad hädalised. Süsteem peaks olema selline ja õiglane, et raha liiguks sinna, kus on tõeline häda. Aga see, kes  suudab kolossi ehitada, on naeruväärne, et ta võitleb mingisuguse sellise maksu eest, mis on tohutult raiskav.

P. K.: Olen lugenud Euroopa Liidu ekspertide analüüsi ja olen uurinud päris paljude maade kogemust, olen sügavalt kahtlemas, selles, et 24 27st. ELi ekspertide arvamus on see, et need erinevused ei ole põhjendatud, et tuleks ikka liikuda ühtlustatud süsteemi poole ja otsetoetustega toetada riigieelarvest seda kultuuri,  mida riigid tähtsamaks peavad. Ja et ikka mõtlemine, liikumine on teises suunas, mitte erisuste suunas. Ja võtame tarbekaubad, elu on näidanud, võta sa kingad 5% pääle või isegi toiduained, ega hinnad sellest ei sõltu, küsitakse ikkagi niipalju kui raha antakse. Ja kasum läheb tootjate taskusse, mitte ostjate kätte.

J. L.: Ja kes võtab kasumi? Kas riik võtab selle kultuuri toetamiseks ja mikspärast kultuuriminister, nüüd on teda pekstud selle eest, et  tema selle teema tõstis, tegelikult mina olen seda teemat rääkinud aastakümneid. See ongi see valik, millisele palaganile läheb põhisumma. Ja ta näeb, et see raha oleks kasutatav kultuuri jaoks.

 

Te rääkisite „Õllesummerist” ja kontsertidest, aga kui võtame näiteks Rakvere teatri, mis ei ole eriti rikas etendusasutus. Teatril tekib nüüd üsna raske olukord. Ja te rääkisite, et ministeeriumi juures peaks  olema mingi komisjon, kes otsustab, kellele anda toetust, kellele mitte. Aga see võib muutuda poliitiliseks. Sellisel juhul peab astuma, ütleme, Rakvere teatri direktor, see on juhuslik näide, mõnda koalitsiooniparteisse, siis on tal lihtsam toetust saada, kui see toimub ministeeriumi juures. Kas toetuste jaotamine võiks käia mingi kulkataolise ettevõtmise kaudu?

J. L.: Kes ütleb, et „poliitiline” peab olema tingimata  sõimusõna. Kultuuripoliitika on ka poliitika. Ja selles väikses tsunftis maksavad igal juhul suhted, sinna pole midagi parata. Aga ükski partei ei saa tegelikult endale lubada nagu ükski kultuuritegelane, ma muidugi liialdan. Et ükski ei saa, Res Publica korjas kokku hulga kultuuritegelasi, kes pärast riigikogust järgemööda lahkusid. Ja parteistki minu teada enamik. Et need katsed kukuvad läbi. Ei ole võimalik Rakveres ka poliitiliselt läbi lüüa, kui sa lähed teatrit poliitiliselt ahistama. Need on kaalutud valikud. Ka kulkas on kaalutud valikud, mis ei tähenda, et sinna ei võiks minu poolest maffia või partei, kui soovite, eks ole, kui ühte patta neid panna, oma käe sisse panna. Kokkuvõttes on see tulemus parem, kui lihtsalt lennata kuskil turuplatsi kohal, visata sealt raha alla ja loota, et äkki mõni kunstiinimene on all. Need on suurusjärgud, need on niivõrd raiskavad asjad, et iga Rakvere teatri tegelane peaks endale aru  andma, kuigi ei anna, sest Rakvere näide on asjakohane, et see on sigadus kultuuri suhtes, kui kultuuri pähe soodustatakse palagani. See on just see, mida kultuuriinimesed ei tohiks tahta.

 

Aga mis sellest kirjast edasi saab? Kas see rändab prügikasti?

P. K.: No meie kultuurikomisjonis kindlasti võtame selle käsitlemisele, aga teatrijutu kohta, enamus teatreid teenib oma kuludest 20–50%  niigunii. Sõltumata poliitikast tahavad kõik riigieelarvest raha saada. Kulka ei tohiks rahastada teatreid, kulka peaks rahastama üksikisikuid, üksikuid üritusi. Praegu ongi segamini, mida riik kultuurist rahastab, mida kulka kultuurist rahastab. Kultuuri rahastamine tahaks üldse tervikuna paremat süsteemi.

J. L.: Kirjale ma, isegi mõtlen, et kas see, tavaliselt ma vastan meilitsi, see tuli mulle meilitsi ja ei ole probleem. Aga see on ikkagi pärast  kaklust rusikatega vehkimine, et argumendid on esitatud ja mõtlev osa ühiskonnast saab tegelikult asjast aru, kui süüvib asjasse, mida me oleme rääkinud. See debatt on maha peetud, see seadus on sisuliselt vastu võetud. Kui ma kuulen, et need inimesed, kes on pandud allakirjutanuks, ei ole tegelikult ka alla kirjutanud, siis mul on mõte, kas ei ole tegu mitte petukaubaga. Olemuslikult selliste eeliste võitlemine, näiteks lastekaupade ees või mis iganes,  on mõneti selline näotu tegevus, nii et ma ei häbeneks ka vastamata jätta.

P. K.: See on populism ja häälte korjamine seal.

Ühesõnaga, riigikogu liikmetelt ei tasu nendel kultuuritegelastel oodata mingit vastust?

J. L.: Noh, kirjale vastamine on ilmselt viisakas. Minul on lihtsalt see probleem, et ma lähen hommikul vara lennuki peale, ma pole saanud  veel tänaseid lehtigi lugeda, rääkimata siis põhjalikest vastustest.

 

Igal juhul diskussiooni teie sel teemal enam ei pea?

J. L.: Noh, tänagi on see ju üks tegevus, see on üks diskussioonivorm. Ma olen nõus neid Toompeal vastu võtma ja kõik nii edasi, aga seadust ma tagasi muutma kindlasti ei hakka.

P. K.: No ma tahaks uskuda tõesti, et see on kultuuritegelaste kiri ja mitte initsieeritud poliitikute  poolt. Aga usun, et see nii on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming