Jõuluõhtu etendus

Jaan Tooming

August: Uus vana asemele, samast hõimust. Sest tema teab uut ja mäletab vana. „Voldemar”  Eesti Draamateatri „Voldemar” 24. detsembril ETV2-s.    Jõuluõhtul etendus ETV2-s „Voldemar”, lavastus Voldemar Pansost, pühapäevalapsest, ja tema ajast. Andrus Kiviräha näidendis pole halbu inimesi, ning see teeb ka lavastuse sümpaatseks ja jõuluõhtule kohaseks, kuigi jõuluteemat näidendis ei käsitleta, vastupidi, algkristlasi võrreldakse lausa uue korraga, mis tuli vene võimuga pärast suurt sõda meie  maale – nõukogude korraga. See on näidendi arvatavasti ainus viga. Algkristlased ei kasutanud kellegi kallal vägivalda nagu kommunistid, vastupidi, nad olid tagakiusatavad ja märtrid. Alles Konstantinuse ajal sai ristikirikust riigikirik, ja tõesti, siis algas ka kiriku allakäik. Ainult ketserid ositi veel säilitasid adekvaatse kristluse. Kuid see selleks. Lugu pole ju kristlusest, kuigi samal ajal on, sest headus on kristlik voorus, ja Kiviräha näidend on heatahtlik  ning see teeb selle eriti meeldivaks.   

Kosutav on näha nimiosas Tiit Sukka: tema Voldemar on elav noor inimene, omapärase kõnepruugi ja välise käitumisega ning rikka siseeluga, tõeline loojanatuuriga tundlik romantik. Ei loe see, et näitlejad aina viina võtavad, nad teevad ka ennastsalgavalt tööd ning nende elu on pühendunute elu. Ja siis Voldemar ärkab, ta unistab uuest elust, ta  otsustab Moskvasse minna, et õppida lavastajaks. Sõber kahtleb selle mõtte otstarbekuses, sest Voldemar ei oska vene keeltki, kuid, nagu me teame, sai Voldemar Pansost tõesti oma aja andekas esilavastaja ja teatrijuht ning pedagoog. Tuleb välja, et Jehoova plaanis, millest räägib Voldemar, oli see sees.       

Mul oli au kohtuda selle suure kunstnikuga 1964. aastal lavakunstikateedris, kui  mind näitlejaerialale vastu võeti. Selgesti on meeles esimene tund Pansoga, kus ta rääkis meiega üpris pikalt tulevasest õppimisest. Ta ütles, et näitekunsti õpetada ei saa, küll aga õppida. Seega ei saa ma pidada teda oma õpetajaks, kuigi tahaksin. Aga eeskuju oli ta kooliajal küll, ja vägagi. Tema välimus ja ütlemislaad olid erilised, ta rääkis sellest, millest meil varem aimugi polnud, avas näitekunsti avaruse ja nõuded ja piirid. Ta paistis teiste  hulgast silma ning mõju avaldas ka tema natuke pateetiline rääkimisviis. Ja ma õppisin, aina õppisin ning kujunesin ja arenesin. Mul oli rõõm teha kooli ajal tema käe all katkendeid erinevates tähtsates lugudes, isegi Hamletit punnitasin. Kahjuks ei ole mul enam alles märkmeid tema jutust, mis ta rääkis, tuline kahju, kuid õnneks on meil Merle Karusoo, kes on hoolikalt talletanud Panso mõtted ja sõnumi.       

Merle Karusoo ongi „Voldemari” lavastaja.  Peab ütlema, et „Voldemar” on tehtud väga täpse režiiga, pole midagi liigset, ja näidend on kantud lavale äärmise adekvaatsusega. Kivirähal on ajad segi, lugu koosneb fragmentidest, kuid kokku kujuneb kena tervik, mis räägib meile ühest ajajärgust meie rahva ajaloos. See on väga vaimukas näidend, pikitud täis anekdoote ja nalju, kuid ometi vakatame ka tõsistel kohtadel, näiteks kui kellegi surma puhul lükatakse üle lava valge linaga  kaetud katafalk. Värvikas galerii tegelaskujusid on hästi edasi antud, iseloomuliku keelega, ja eriti hea on, et see on elav kõnekeel, eesti keel, mis kõlab hästi ja on näitlejatele suupärane.     

Äärmiselt tore on ajalooliste tegelaskujude Ants Lauteri, Kaarel Karmi ja Ruts Baumani kujutamine. Näitlejate oskus esitada neid nii, et kes neid mäletab, see tunneb nad  kohe ära iseloomulikust kõnemaneerist, on näitlejatelt meisterlik töö. Need olid tõelised eesti mehed, suurepärased näitlejad, oma ala meistrid, kes sattusid sitta aega elama – nõukogude võimu algusaega, kus kadus kunst ja asemele astus propaganda. Õnneks mängiti vahel klassikat, see andis näitlejatele vaimutoitu, kuid kaasaja kujutamine oli tülgastav. Me näeme Kiviräha toredas näidendis inimeste püüdlusi, rõõme ja muresid, kunstiinimeste  igatsusi ja jõudehetki, haigust ja surma. Kivirähk on koondanud ühte näidendisse nii palju, teinud elavaks kogu selle kaleidoskoobi, see on tõeline RA HVAteater, mida Kivirähk viljeleb, väga andekas teater. Jah, teatrist jääb vaid mälestus vaataja meelde, vahetu kogemus on tähtis, ja Kiviräha „Voldemar” on näidend, mis räägib rahvaga kui sõbraga, mitte üleolevalt. Kogu lavastus teenib inimest, tema väärikust ja loomisvõimet  ka kõige raskemates tingimustes, elujõudu, tänu millele oleme rahvana ellu jäänud. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming