Jõulud küll, ent mitte viimast korda

Marie Pullerits

Dmitri Harchenko lavastuses mõjuvad tantsuline ja dramaturgiline pool teineteisest lahutatuna. Tallinna Tantsuteatri „Jõulud. Viimast korda”, autor, koreograaf, lavastaja ja kunstnik Dmitri Harchenko, videokujundaja Einar Lints, valguskujundaja Triin Hook ja muusik Tõnu Tubli. Tantsivad Xenia Rudakova ja Endro Roosimäe. Esietendus 19. XII Hopneri majas. Tallinna Tantsuteatris esietendus detsembris aastalõpumeeleoludega haakuv tantsulavastus Dmitri Harchenkolt. „Jõulud. Viimast korda” toetub suurel määral talvise aja traditsiooniliste sündmuste eripärale, (enese)-iroonilist kajastamist on leidnud ka lõppenud detsembrile iseloomulik maailmalõpuootus ning kõigele sellele on juurde segatud folkloorseid ebausulugusid. Olles kohati üsna tabavalt humoorikas, jätab see tantsulavastus kavalehel lubatud „semiootilised kujundid” vaatajale siiski häguseks ja poolikuks ning seotuse koreograafiaga pigem lõdvaks. Autor-lavastaja Dmitri Harchenko on võtnud seekord temaatiliseks lähtepunktiks hirmu: ebausukujundid uuemast ja vanemast folkloorist, tuntud ja vähem tuntud õuduslood, foobiad. Need hirmuvormid on ta sidunud pimeda aastalõpuajaga, mis seostub enamusele meist helgete postkaardilike jõulumälestustega, lavale on aga toodud hämaruses peituv süngus ja hirmutavad õnnetused. Selline valik tekitab mõneti küsimusi, sest folkloorist lähtuvalt võinuks siis otsustada pigem hingedeaja kasuks, kui teispoole jõudude ligidus inimmaailmale olla veelgi vahetum ning hirmulood oleksid nii rohkem omal kohal.

Avapildis on esitatud tuttav-kodused jõuluõhtumotiivid, millele põimitakse peagi teatraalselt juurde praktiline ebausutavand: musta kassi nägemise järel tuleb õnnetusest hoidumiseks üle õla sülitada, laua pihta koputada, risti ette lüüa, nugade-kahvlite mahapillamise põhjal ennustatakse külaliste tulekut. Lavastuse liikumiskeel on esimeses pooles maneerlikum, plastiline ja hoogne nüüdistants lülitub lavakeelde alles konkreetsete žestide ja kõne järel. Selle roll jäi aga tabamata: kuigi kasutatud tekstid olid tantsijate ettekandes humoorikad, polnud tekstifraaside vajadus sisulise terviku suhtes päris mõistetav.

Koreograafi oskus koondada vanemat ja uuemat folkloorset materjali on iseenesest leidlik: alates libahundilugudest kuni pioneeriaegadel teki all taskulambi valgel jutustatud õuduslugudeni välja, rääkimata värskelt üle elatud maailmalõpumaaniast. Koreograaf seob vanema ja uuema ebausu- ja hirmufolkloori elemente omavahel vaimukalt, ent see liin katkeb ruttu ning ebausk kaotab oma lähtepunktilise rolli. Alternatiivi selle kõrvale aga ei teki ning kõige järgneva sidusus esialgse teemaga jääb nõrgaks, nii et ka algne ebausukäsitlus tekitab tagasivaateliselt pigem segadust. Miks ikkagi toodi ebausk ja hirmud keskseks teemaks ning miks just jõulude kontekstis? Ainsad mõneti ühendavad lülid on osade vahel kohati korduvad liikumiselemendid, ent dramaturgilist sidusust need ei paku.

Lavastuse tantsukeel on eelkõige modern­tantsu-põhine, ent toetub ka balletielementidele. Sellele on lisatud erilaadseid mängulisi kõne- ja tegevuslikke žeste, paaristõsteid, kõndi ja nüüdisaegset põrandatehnikat. Koreograafias vahelduvad lüürilisus ja plastilisus minimalistlikumate joontega, mis väljenduvad mõningate liigutuslike elementide või fraasijärgnevuste kordumises. Ka hirmuõhustikku on püütud tantsuga edasi anda: sujuv dünaamilisus võib vahelduda katkendlikumate, pingest tõkestatud liigutuste ja žestidega. Peamiselt on aga läbivaks jooneks hoogne liikumine: suured pöörded ja hüpped ning avar liikumisamplituud. Tantsijate (Xenia Rudakova ja Endro Roosimäe) tehniline tase on suurepärane, liikumine on puhas ja esteetiliselt nauditav, ent jääb ilma sisulise toetuseta pisut tühjaks.

Tantsuline ja dramaturgiline pool mõjuvad selles lavastuses teineteisest lahutatuna. Publikule näidatakse ilusaid, ent ühekülgselt mõjuvaid tantsunumbreid ja duette, millele on justkui püütud kummalisi lookilde ümber ehitada, kuid neist ei teki terviklikku struktuuri. Kasutatud on palju erisuguseid ideid, mida pole aga (ajanappuses?) lõpuni välja töötatud ning mis jäävad oma viimistlematuses harali. Jääb mulje, justkui oleks lavastusse proovitud igaks juhuks sisse põimida kõik ideed, mis prooviprotsessil läbi käisid – temaatilistest lähtepunktidest kuni tehniliste teostusvõimalusteni.

Paljude meediumide üheaegse kasutamisega on lavastusele paraku tehtud karuteene. Muusikaline pool on tegelikult omapärane: elavas ettekandes löökpillid (nende hulgas mitmesugused tarbe- ja söögiriistad) lõid Tõnu Tubli esituses koos tantsuga orgaanilise koosmõju ning jätsid muusikas ruumi ka improvisatsioonile. Rohke videoanimatsiooni kasutamine sõi aga selle mõju ära: tagaseinale taustaks kuvatud videoklippidel pole ei kandvat ega tervikut toetavat rolli, need jäävad pigem illustreerivaks elemendiks.

Vaatajana jäi domineerima tunne, et publikule üritatakse jutustada lugu, mida on aga raske mõista, sest lavastuse kulgedes hägustub õrngi fookuskese. Osa etüüdilisi episoode jäi nende taga peituva idee osas mõistmatuks ja nende tarvidus segaseks. Tundus, justkui räägiksid kasutatud tekstid, video ja tants eri lugu. Omaette meediumina on puhta teostusega tants lavastuses nauditav – niisama kontseptuaalset-abstraktset „püherdamist” selles lavastuses juba ei näe –, ent see tahtnuks põhjalikumat dramaturgilist läbitöötamist. Töö osad jäävad teineteisest eraldatuks, nendevahelisi seoseid on lavastuse kulgedes aina raskem leida. Tervikutunnet loovat lahendust aga ei saabu ning teemad jäävad lõpetamatult õhku rippuma. Võimalik, et selline eraldatud pildilisus oli taotluslik, ent siis vajanuks see ehk pisut konkreetsemat raamistust.

Sisemise rütmi arenguvõimaluste osas ühes intensiivsusjoones kulgevat tööd on kahjuks raske jälgida, kui tahes täpne või kaunis tehniline sooritus ka poleks. Ehkki „Jõulud. Viimast korda” sisaldab mängulisi ning omapäraseid lavastuslikke üksikelemente, jäi neist seekord dramaturgiliselt tervikliku lavastuse tekkeks väheseks. Aasta vahetus ilma suuremate kardetud õnnetusteta, seda kõigist ebausuennetest hoolimata. Need jõulud polnud loodetavasti siiski viimased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming