Jagatud luule

Anne-Ly Sova, Ott Karulin

Kahel päeval oli Jõgeva  Betti Alveri luulekõla ja -mõtet täis.  

 

Luulepäevade

peaauhind kahele:

Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate

“Kellahääl”

(lavastaja Lianne

Saage-Vahur) ja

Rakvere

gümnaasiumi Teatriansambli: “Läki aga lavale tasakesi”

(lavastaja Aili Teedla).

 

ANATOLI MAKAREVITŠ

johannes haav

 

 

Betti Alverile pühendatud Jõgeva XIV luulepäevad “Tähetund”  23.  – 25. XI.

 

Betti Alveri 100. sünniaastapäevale pühendatud XIV luulepäevad “Tähetund” lõppesid tulemusega, mis kajastab väga hästi ka tendentse luulele lähenemisel ja esitamisel: peaauhind läks jagamisele Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli lavastuse “Läki aga lavale tasakesi” ning Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate luulekava “Kellahääl” vahel. Nende erinevus tuleb tegelikult välja juba žanrimääratlustes: luulelavastus ja luulekava, mis on omamoodi sama joone kaks otsa, olemata samas hierarhiseeritud.

Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli lavastus kasutas Betti Alveri luulet vahendina, mis asetatuna uude konteksti – lavastaja Aili Teedla, kes pälvis ka parima lavastaja tiitli, soovil olid selleks nii erinevad võtmestseenid Shakespeare’i ja Kitzbergi näidenditest kui räpiduell – jutustasid loo teatrilavale pürgivast rätsepast. Nii käisid lavalt läbi Hamlet, Ophelia, Romeo, Julia, aga ka Mari-Margus-Tiina, kel kõigil suus Alveri luule, mis nende karakterite esituses omandasid lisatähenduse, kaotamata siiski luuletaja algset mõtet.

Kui Teatriansambli “Läki aga lavale tasakesi” oli mänguline teatrimaailm oma reeglistikuga, siis Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate “Kellahääl” põhines ühe luuletuse tunnetatud ja minimalistlikul esitusel, kus peamine rõhk oli Alveri luule kõlal ning püüul poetessi luuleloomingu miljööd vaatajaile saalis võimalikult puhtalt edasi anda. Publiku seast lavale tulnud noored kandsid järgemööda kõneledes luuletuse ette. Sellele häälteansamblile sekundeerisid käsikellad, mis võimendasid veelgi Alveri luule rütmi ning olid selle kõlale toetuseks.

Nähtud kolmkümmend neli etendust saabki niimoodi kaheks jagada: luulet kasutavad ja luulet esitavad lavastused. Tuleb tunnistada, et laureaaditiitlile jäid lõpuks kandideerima just need kuus lavastust, kus oli selgelt üks või teine pool valitud. Lisaks eespool nimetatuile said laureaaditiitli Tallinna 32. keskkooli Tunderaku luulekava “Unenägude seletaja”, kus Alveri luuletused tekitasid sarnase läbipõimunud kõlamaastiku nagu kava lõpus mängitud poogenklaveri helidki, ning Rakvere reaalgümnaasiumi laulu- ja mänguseltsi Karla lavastus “Krahhh ehk viieteist minutiga ümber pirnipuu”, kus koomikat ja muusikaliparoodiat kasutades etendas värvikirev lugu lesest ja tema kolmest tütrest. Karla “Krahhh”, erinevalt Teatriansamblist, ei tõstnud Alveri poeemi uude konteksti, kuid lõi sarnaselt kaaslinlastega selle ümber oma esteetiliste reeglitega teatrimaailma, millega luulest sai üks võrdväärne osa muude märgisüsteemide kõrval.

Nominentide nimistus olid ka Keila gümnaasiumi trupi Roheline Kass lavastus “Saatuse mäng”, kus pingestatud misanstseenis olid nutikalt ühendatud Alveri luule ning “Godot’d oodates”, ning C. R. Jakobsoni gümnaasiumi näitetrupi lavastus “Perpetuum mobile”, mille lavamaailm võlus eelkõige viie absoluutse lavalise kohaloluga mängitud rolliga (selles kategoorias polnud neile vastast).

Tegelikult on siiani kirja pandu kompromiss nii žürii, mille töös siinkirjutajad osalesid, kui ka antud artikli autorite jaoks, kuivõrd kooliteatrile saab läheneda kaheti: kui teatrile ja kui koolile. Kui esimesel puhul lähtutakse ainult sellest, mis laval näha, võtmata arvesse võimalikke intentsioone ja vahendeid (mida esindab autoritepaari meespool, kel puudub varasem isiklik kokkupuude kooliteatriga), siis teine lähenemine hindab ka juhendaja töö pedagoogilist aspekti (seda esindab autoritepaari naispool, kel varasem kokkupuude olemas), kus festivali tarbeks valmiv kava võib olla lavalolijaile esimeseks kokkupuuteks autori luulega. Olenemata lähenemisest, peaks keskne nõue siiski sama olema: lavalolijad peaksid aru saama, mida ja miks nad teevad. Kui laval toimuv ei jõua saalisistujani, on see eelkõige liiga keerulise või mittehaakuva materjali valiku tagajärg. Positiivseks näiteks oli Kolga keskkooli Kohal-olijate “Keset ajude arsenali”, mis rõhus ühiskonnakriitilisele sõnumile, mida edastati noortele arusaadavas vormis, mistõttu polnud kohatised konarused luulelugemisel enam olulised.

Ka siin kehtib vana ütlus, et teinekord on vähem rohkem. Kaks päeva järjest Jõgeva kultuurikeskuse saalis istudes tekkis mitmel korral tunne, et ära on unustatud üks teatri põhireegleid: kõik, mis laval on või mis seal tehakse, omandab märgilise tähenduse. Laval ei saa olla juhuslikke asju. See kehtib nii kostüümide, lavakujunduse kui liikumise kohta. Unustame ära äärmuslikud näited, kus parajasti teksti mitte andvad laval olijad omavahel grimassidega suhtlevad, aga iga kujunduselement laval peab olema põhjendatud ja tasub endalt küsida, kas tervik ikka kannataks, kui näiteks kardinatest tehtud koormava rüü asemel on tavaline T-särk või kas eri märgisüsteemid ka tervikus kokku saavad. Eriti oli viimast märgata liikumise juures. Rääkimata sellest, et mitu minutit kestev “improvisatsioon” taandub pigem eesmärgita tuiamiseks mööda lava, lausa karjudes koreograafia järele, tihtilugu ei kasvanud vahetantsud lavastusloogikast välja, vaid jäidki eraldiseisvateks vahetantsudeks-kehaharjutusteks.

Vähem on parem kehtib ka helikujunduse osas. Kahjuks oli liigagi mitu etendust, kus noorte näitlejate tekst kadus kõlaritest tuleva helikujunduse sisse lihtsalt ära. Tasub siiski meeles pidada, et laval ei ole professionaalsed koolitatud häälega näitlejad. Just selsamal põhjusel, et noor ei saagi end lõpuni välja mängida, tasub hoolikalt kaaluda äärmuslikku minimalismi valguskujunduses – pimedas end nähtavaks mängida ei õnnestu isegi paljudel pärisnäitlejatel, nii et vähemalt valguse puhul “vähem on rohkem” alati ei kehti. Sama peaks arvestama ka misanstseenis, sest seljaga saali mängimisel tavalisest hääletugevusest ei piisa.

Üks on siiski kindel: olenemata vormist ja püstitatud eesmärkidest oli Jõgeva kahel päeval Betti Alveri luulekõla ja -mõtet täis. Klassiku tunnebki ehk ära tema loominguga ümberkäimise ambivalentsusest. “Tähetund” näitas, et Alveri luule kõlab värskelt ka praegustele ja vahest ka tulevastele noortele. See ilmnes näiteks Jõgeva gümnaasiumi Liblikapüüdjate teises luulekavas “Ma olin väike…”, kus praeguste gümnasistide ja algkoolilaste esituses said uue ja värske hinge ka Alveri enim loetud luuletused “Tulipunane vihmavari” ja “Lähen müüjaks” ning millega õnnistati sisse poetessi majamuuseum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming