Jabura süvametafüüsika klassika

Huvitaval kombel on noored näitlemishuvilised tudengid hästi haakunud sajanditaguse vene avangardiga.

SVEN VABAR

Tartu Üliõpilasteatri „Ümberringi võimalik on Jumal“, autor Aleksandr Vvedenski, tõlkija Aare Pilv, lavastaja, heli- ja valguskujundaja Enor Niinemägi, kunstnik Kudrun Vungi. Mängivad Mihkel Kohava, Priit Kivisilla, Kertu Raja, Elo Järv, Mark Harald Männik, Peeter Piiri, Annabel Berg, Kristin Uusna, Anneli Ojaste, Marleen Otsus, Anu Sildnik, Kristjan Tammi ja Kristel Raudik. Esietendus 8. V Tartu Üliõpilasmajas.

Kertu Raja on üks, kes oma rolli naudib ja kellel see ka hästi välja tuleb.

Kertu Raja on üks, kes oma rolli naudib ja kellel see ka hästi välja tuleb.

Sven Paulus

Kalev Kudu ja viimastel aastatel ka Enor Niinemägi on korduvalt lavastanud vene ja ka muu ilma avangardi, lisaks Vvedenskile ja Harmsile ka Ionescot, aga miks mitte liigitada Heinsaar ja Ehlvestki sellesse seltskonda. Pühendumine idabloki avangardile on Tartu Üliõpilasteatri suur väärtus ning põhjus, miks neid väga hindan. (Õigupoolest pole ma teatriinimene, sest käin teatris vaatamas vaid mulle oluliste kirjanike teoste põhjal sündinud lavastusi. Nõnda polegi viimasel ajal vaadanud muud kui Tartu Üliõpilasteatri töid.)

Eks niisugune žanriline identiteet ole põhiliselt Kudu ja Niinemäe teene. Huvitaval kombel on sajanditaguse vene avangardiga hästi haakunud ka noored näitlemishuvilised tudengid. Olusid arvestades on võrdlemisi ebatõenäoline, et nad olid lugenud enne Tartu Üliõpilasteatriga kokkupuutumist kodus oma lõbuks XX sajandi alguse vene rühmituse Oberiu nüüd klassikuiks saanud tuumikautorite Harmsi või Vvedenski töid. Õigupoolest on niisugune haakumine esmapilgul lausa hämmastav, kuid sisendab muidugi ka lootust, et sada aastat vanal eksperimentaalkirjandusel „on ka tänapäeva noorele põlvkonnale midagi öelda“. Praeguse aja plassivõitu ja aina õhenevale kultuurilisele konjunktuurile vaatamata pole niisuguse teksti nautimine ja sellega töötamine jõukohane mitte ainult üksikutele friikidele – loodagu vaid soodsad tingimused. Usun, et kui koolis kästaks lastel Harmsi lugeda, siis meeldiks see paljudele.

Ka eelmine Vvedenski-lavastus „Ivanovite jõulupuu“ (lavastaja Kalev Kudu) õnnestus Tartu Üliõpilasteatril hästi. Värssdraama „Ümberringi võimalik on Jumal“ kohta seda päris öelda ei saa. Võimalik, et nüüdse lavastuse algtekst on isegi „Ivanovite jõulupuuga“ ning näiteks Harmsi teostega võrreldes iseäranis nõudlik materjal – värsivormis peadpööritav süvamüstika või -metafüüsika. Peategelasel F-il rebib näidendi algul rahvahulk pea otsast, mille järel saab ta nimeks Fomin. Ta seikleb näidendi vältel mingis surmajärgses vaheolus, otsides teed Jumala juurde, sest, nagu on öeldud lavastuse motoks valitud tsitaadis Vvedenski „Hallist vihikust“: „Ime on võimalik surma hetkel. See on võimalik, sest surm on aja peatumine.“ Niisiis, ajaga Fomin lavastuses maadlebki, kohtudes teiste hulgas Tsaari, Meteoriidi, Veenuse, Halvatuse, lehmade (kes on ühtlasi ka härjad), rahvaste ning tundidega. Jumal saab võimalikuks, kui ajast võitu saadakse.

See aja ja Jumalaga mässamine on lausungi tasandil radikaalne ja naljakas. Kavalehel on öeldud: „Vvedenski uurib kriitiliselt, luulekeeli seoseid, mida me seni keeles asjade vahele oleme loonud, nt kas maja, saun ja kuur saavad olla sama kategooria alla kuuluvad mõisted või peaks pigem neli olema seotud õlavarrega“. Ilmekad on tsitaadid kõnealusest värssdraamast, need on samuti kavalehel kirjas: „Lõpus ainult röhitsed nagu palmid, nagu loto“, „Surm surmale on siil“, „Kas murdus mul just selgroolüli või äkki helistas veel keegi?“, „Ma tunnen nurga kohalolu“ jne.

Paraku ei hakanud see tekst laval näitlejate esituses päris hästi toimima. Kuna ma pole teatriasjatundja, siis ei oska öelda, kas asi võis olla selles, et vaatamata seda sorti materjaliga töötamise kogemusele ei olnud näitlejad jõudnud seda päris läbi seedida, või selles, et noorte näitlejate kogemusepagas on paratamatult veel väike. Kahtlustan ka, et oma osa on Tartu Üliõpilasmaja suure saali teatrilava kehval akustikal. Igatahes oli mul sõnadest ja lausetest natuke raske aru saada: need tulid näitlejate suust esile vaikselt, vurinal ja mitte väga veenvalt. Lavaline liikumine ja kujundus ei toetanud samuti sõnalist osa, lavastus jäi pigem sõnakeskseks (mis iseenesest ei ole muidugi halb).

Siiski tahan tõsta esile mõningad paremini meelde jäänud näitlejad, kes oma rolle rohkem nautisid ja kellel need ka hästi välja tulid, nimelt Mark Harald Männiku ja Kertu Raja. Tundub, et kui trupile anda võimalus seda lavastust veel mõned korrad mängida, siis neil mäng alles läheks käima. Arvestades, et tegijad on niisuguse materjaliga varemgi kokku puutunud, ei näe ma põhjust, miks ei võiks nii juhtuda. Kahjuks sellel hooajal seda lavastust enam ei mängita, aga ehk millalgi edaspidi.

Kõige rohkem loodan, et Tartu Üliõpilasteater jätkab eksperimentaalsete tekstide lavastamist. Ilma nendeta haigutaks kõle auk mitte ainult eesti teatris, vaid ka (tõlke)kirjanduses. Just Tartu Üliõpilasteatri kaudu on meie kultuuriruumi ilmunud näiteks Aare Pilve Vvedenski-tõlked, nende seas nüüd ka „Ümberringi võimalik on Jumal“, ning ega need nüüd siit enam kuskile kao.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht