Ja tuleviku vari tantsis laes

Pille-Riin Purje

Alo Kõrve lennukas olekus, nõtketes žestides, teatraalse rõhuga teravas häälekõlas aimub Viidingu espriid. Variuse „Laborant Viiding”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini. Mängivad Alo Kõrve, Lii Tedre, Haide Männamäe, René Soom ja Peeter Kaljumäe. Esietendus 21. III teatri- ja muusikamuuseumi sinise laega saalis.

Ruum oli veider – segi vaesus, luksus
ja tuleviku vari tantsis laes.
        Juhan Viiding, „Need”

Heidi Sarapuu kultuuriloolised autorilavastused Variuses on komponeeritud äratuntavalt isikupärase käekirjaga, neid järjepidevalt vaadeldes tekib üks pikk sihikindel teekond, mis alanud 1987. aastal. Sarapuu lavatekste iseloomustab muu hulgas teadlik lõpetamatus, jäämäe-printsiip: seitse kaheksandikku eeltööd, mis äratab ridadevahelisi tagamaid tundvas publikus assotsiatsioone („Laborant Viidingus” näiteks Juhani napid viited Viivile ning onu Märdile), üks kaheksandik saab laval sõnastatud. Heidi Sarapuu lavastustes vaadeldakse loovisiksusi tundliku kaasaelamisega, mõtestatakse loomeprotsessi ja argipäeva ühisosa ja vastuolu. Ikka on Variuse loomingus olnud tähtsal kohal huumor. Siiski tundub mulle, et oluline muutus toimus mängulaadis ja tundetoonis, kui Variusega liitusid Estonia trupi laulvad näitlejad: vargsi on nukram lürism loovutanud mängumaa naljale ja kergusele, draama muundunud komöödiaks. Ilmselt lähtub põhimõtteline žanri teisenemine elutarkusest ja -kogemusest – aastatega selgineb naeru vabastav tähendus, määravaks saab elujaatus.
„Laborant Viiding” on tellimustöö teatri- ja muusikamuuseumi 90. sünnipäevaks. Autor-lavastaja Heidi Sarapuu on seadnud endale kaks eesmärki, mis põimuvad: valgustada noore Juhan Viidingu eredat isiksust ning muuseumi töid-tegemisi. Muuseumi tutvustamine näib lihtsam ülesanne, lühike näidend paotab mitmeid tegevusvaldkondi: „perfektsed perfokaardid”, inimeste tuvastamine fotodel, ajaleheväljalõiked, ehtsad mängutoosid ja pillid, teatrikostüümid ja tekstiraamatud. Seda kõike näidatakse muuseumi keskkonnas atraktiivselt, näidendisse kirjutatud remondisituatsiooni kirevas kaoses. Peategelane Juhan toob kaasa oma siseilma, isiksuse võlu.
„Laborant Viiding” on põnev pealkiri. Ühelt poolt konkreetne: näidendi tegevusajal, novembrist 1966 maini 1968, töötas õhtukeskkoolis õppiv Juhan teatri- ja muusikamuuseumis teatriosakonna fotolaborandi ametikohal. Seejuures haakub sõna „laborant” Viidingu isiksusega kujundlikult: siin sisaldub katsetuslikkust, uuriva vaimu vahedust, meelde tuleb mõiste laboratoorne teater, mida võib seostada lavastaja Viidingu hilisema loomelaadiga. Näidendi tegevusajal on Juhan 18-19aastane nooruk, kelles sädelev boheemlane ning terava keelega elulaborant virges tasakaalus. 1968. aastal astus Juhan Viiding lavakasse, tema elus algas uus ajajärk.
Juhanit ümbritseb kolm muuseumitöötajat, kellel otsesed või kaudsed prototüübid. Sõbraliku minoorse muigega kujutab Peeter Kaljumäe seltsimees Tamarkinit, muuseumi direktorit: kohusetruud, esmapilgul igavatki ülemust, kes seejuures isalik ja mõistev. Haide Männamäe loob mõnuga teatriosakonna juhataja Zimmermanni koloriitse karakterrolli. Juhan ristib kõrge soenguga daami kohemaid proua Zimiks – toonase aja kontekstis seostub Zim Nõukogude Liidu limusiiniga. Kahtlemata ei ole Zim mingi naisseltsimees, vaid tõeline proua, kes liiatigi saab Rootsist pakke, kohvi ja rõivaid. Ilmekas detail on Juhani vaimustumine väljamaa stiilsetest riietest, nooruk kannab korraks ise kasukat ja ülimalt elegantseid saapaid. Kui Juhan riputab daami kasuka värvist määrdunud remondiredelile nagu riidepuule, tekib justkui muuseas kujund kahest ühiskonnast.
Juhani sõpra Joosepit, muusikaosakonna laboranti, mängib sarmika lustiga René Soom. Reeglina kuulub Heidi Sarapuu kompositsioonidesse ka mõni dokumentaalne intervjuu: seekord etendavad Eino Uuli usutlemist Juhan küsijana, Joosep vastajana. Rõõmsalt rütmistatud dialoog meenutas miskipärast kahe vana rebase duetti „Don Pasquales”. Puhkeb too vallatu intermeedium sanitaarpäeva uljas meeleolus, kui piiritusega ei puhastata üksnes pindasid. Švipsis olek võimendab komöödiat, seejuures mõjub artistlik pummeldamine ajamärgilisena. Nõnda säravast, vabalt lehvivast stseenist võib mõni Estonia menuoperett üksnes unistada!
Näidendi keskpunktis troonib loomulikult laborant Viiding. Alo Kõrve on Juhani rolli tabav valik, debüüt Variuses võimaldab näitlejale uudseid julgeid komöödiaregistreid, aga ka varjatud õrnust. Kõrve lennukas olekus, nõtketes žestides, teatraalse rõhuga teravas häälekõlas aimub Viidingu espriid.
Korraks muutus teatriõhtu terake tüütuks, kui Juhan asus lavastama lühinaljamängu „Türgi hobuse muna” ja tuhises ise minema, jättes kolleegid harjutama. Sugenes kahtlus, kas ei saa jantlikku koomuskit ebaproportsionaalselt palju. Tagasi mõeldes saab aga tähtsaks tõik, et kui Juhan ruumist lahkub, kahaneb mängupinge, tekib igatsuseni tugev ootus, et ta rutem tagasi tuleks. Täpne märk, kuidas Juhani isiksus ruumi ja inimsuhteid elektriseerib – nimelt niisugusena mäletan Viidingut Draamateatri puhvetis või ringreisibussis: ta muutis ruumi laetuks oma kõlava hääle, teatraalsete etteastete, vaimukate sarkasmipuhangutega. Viidingus liitusid intensiivne siin-ja-praegu kohalolek kui näitlejaisiksuslik mõõde ja kompromissitu igavikutaju kui luuletaja pärusmaa. Sähviv vaimsus ja mängurlik uudishimu on Alo Kõrve rollilahenduse tuum.
Juhani tekstis sulanduvad ühte seotud kõne ja sidumata kõne, tema luuleread lõikuvad sundimatult argipäevajuttu. Valdavalt kõlab varasem luule. Ometi polegi tähtis, millal värsid kirjutati, pigem tekib veendumus, et kõik elu vältel loodu on poeedis talletatud, ennustuse või mälestusena. Leidlik võte on Viidingu luule seostamine teatriajaloo kahe suure Karli – Menningu ja Jungholziga. Erilisele kohale tõuseb luuletus kogutud tolmust, mille Juhan pillab tähendamissõnana klaverit mängivale Tamarkinile. Muuseumi direktor nendib seepeale „jah, me kogume tolmu”. See paneb mõtlema muuseumi missioonile. Esietendusel kuuldus tolmu-repliigis veidi alistuv alatoon, arvan, et sinna jagub ka vaikset ametiuhkust ja väärikust. Oleks vaid tolmu, mida koguda.
Kõige keerulisem, isiklik ja delikaatne teema on Juhani suhtlemine emaga. Juhani ema rollis on Lii Tedre: hallide lokkidega vanem proua toob Linda Viidingu elavalt silme ette. Toredalt iseloomulik on, kuidas ta ühelt kirjandusürituselt teisele tõttab, just seda aktiivsust ja väsimatut huvi mäletavad kõik, kes viibinud koos Linda Viidinguga, ka aastakümneid hiljem.
Kaks motiivi, mis puudutavad tulevast näitlejat Juhan Viidingut, annavad lavastusele ootamatu sügavuse, purustades tegevusaja raamid, riivates tõeluse ja mängu, elu ja luule piiri.
Laborant Viiding leiab muuseumi varasalvest omaenda portree. Irina Brzeskaja maal aastast 1980 jäädvustab Juhan Viidingu Hamleti rollis: mustas kostüümis, tõsipingsa pilguga, suujoones pilklik kibedus. Sellele pildile adresseerib Alo Kõrve Juhan proosaluuletuse „Ma armastan Juhan Viidingut”. Ta riputab maali seinale, nii jääb Hamleti vaade seirama noort printsi kümme aastat varem (Mikk Mikiver lavastas „Hamleti” Draamateatris 1978. aastal, Viiding oli 30aastane). Kõnekaks saab nüüd seegi, et Alo Kõrve mängib Tallinna Linnateatris oma Hamletit (lavastaja Priit Võigemast). Kõrve rollis paelub Hamleti muundumine Chapliniks: tundub, otsekui turniks see varavana kurb komödiant ajajõe purdel Viidingu Hamletiga üpris ligistikku.
Lavastuse „Laborant Viiding” kvint­essentsina sööbib mällu Juhani ja tema ema ränd Ibseni näidendisse „Peer Gynt”. Poolelt sõnalt sisenevad nad ema Åse ja Peer Gynti poeetilisse dialoogi, sööstavad  fantaasiamängu hasartselt, absoluutse partneritunnetusega. Liigutav ja helge stseen katkeb täpselt õigel viivul. Ema ja poja hüvastijätus, silmadega teineteise saatmises ja hoidmises, aimame leebet viibet ajatusse.

Sa ilmud jälle kusagilt
ja tehes maagilisi tiire
see sinu tuum, see tulikuum,
ei põleta, vaid paitab.

See puhas, puutumatu ruum –
ta aitab.
Nüüd aitab.
                 Juhan Viiding, „Pilt”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming