Isalõvi savannis ja puuris

Kuiaru „Toomas Nipernaadi“ on lavastus inimese emotsionaalsele, Pärnu „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ intellektuaalsele ajuosale.

VEIKO MÄRKA

Temufi „Toomas Nipernaadi“, autor August Gailit, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Peep Maasik, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Jaan Sööt. Mängivad Pääru Oja, Ursula Ratasepp, Karolin Jürise, Kärt Tammjärv, Kaili Viidas, Jaune Kimmel, Maarja Tammemägi, Jüri Vlassov, Tanel Ting, Silver Kaljula jt. Esietendus 2. VIII Pärnumaal Kuiarus Linnamehe puhkekeskuse tiigi kaldal.

Pärnu Suveteatri „Inriid ja Toomas Nipernaadi“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Mängivad Piret Laurimaa, Sepo Seeman ja Olavi Kõrre. Esietendus 4. VII Pärnu jahtklubi purjekakuuris.

Kuiaru „Toomas Nipernaadi“ on lavastus inimese emotsionaalsele, Pärnu oma intellektuaalsele ajuosale. Nad täiendavad teineteist, ehkki sarnanevad vaid pealkirja, mitte sisu ega vormi poolest.

Vabaõhulavastuse „Toomas Nipernaadi“ aluseks on täpselt samad novellid mis Kaljo Kiisa „Nipernaadi“ filmile (1983). Muidugi ka samas järjekorras. Nii et süžeeliselt see üllatusi ei paku, nüanssides ja näitlejatöödes aga ikka, sest ehtsad inimesed keset poollooduslikku kooslust on ikka teistmoodi kui see, mis stuudios kokku monteeritud. Kolmest filmis puuduvast novellist kas või ühe kaasamine oleks lisanud üllatust. Teisest küljest: otsast lõpuni ühes terviklikus vormis püsimine on samuti aktsepteeritav eesmärk. Eklektika pidi taanduma range stiili ees.

Võrreldes filmiga esimene vaatus midagi märkimisväärset ei paku. Esimeses novellis häiris kõige rohkem pärdiku puudumine. Kas Eestis tõesti ei leidu näitlejat, kes selle osaga toime oleks tulnud? Teise novelli varjutas film veel rohkem, sest Katrin Kohvi mäng Ello osas on nii kirglik ja muutlik, et lavastus selleni ei küündinud. Filmi suured plaanid nii tema kui ka Trallaga on midagi, mida teater, eriti vabaõhuteater, ei võimalda. Pinget oli tuntavalt vähem.

Teine vaatus on tublisti parem ja üldse läheb lavastus tõusvas joones nii huvitavuse kui ka leidlikkuse poolest. Kahes viimases novellis valitsevad üldisemad plaanid ja siin midagi olulist enam kaduma ei lähe. Süžee pingestub, suured plaanid on asendatavad miimikaga, ka psühholoogilised lahkuminekud filmist on aina eristatavamad. Päris tuntav muutus on Jaanus Roogi (Silver Kaljula) kujus. Filmis on ta Nipernaadi ja Mareti pingeliste dispuutide taustal üsna naeruväärne statist, lavastuses aga kindel ja visa hing, oma õnne eest võitleja. Aga härga muidugi ka laval ei ole.

Pärnu Suveteatri „Inriid ja Toomas Nipernaadis“ üllatas tundeelamuslikult kõige rohkem Inriidi (Piret Laurimaa) malbus ja soojus oma mehe (Sepo Seeman) vastu.

Tiit Palu

Üks lavastuse eelis filmiga võrreldes on tiigi ja oja vee efektne kasutamine: vette kukkumised ja niisama sumamised, vett kallatakse ka ämbritest üksteisele peale. Omaette võttes ei kujuta need stseenid midagi erilist, kuid aitavad luua suveidülli meeleolu.

Lavastuse trupp on huvitav. Võib arvata, et sobivate kujude leidmine oli lavastajale sama põnev tegevus kui põhitöö. Igatahes on tegu täiesti originaalse kooslusega. Pääru Oja nimitegelasena on oivaline. Teatavasti on Gailiti romaani Nipernaadi mees viiekümnendates eluaastates ja võis karta, et Oja on usutava kuju loomiseks liiga noor. Aga ei ole. Nimiosalise vanus jääb lavastuses täiesti ajatuks, vaatajal ei ole põhjust seda kordagi meenutada. Finaal, kus Nipernaadi vanus on kõige tähtsam – sest meeleheitlik viimaste mustade laikude otsimine maha sadava lume alt on tõlgendatav viimase noorusjõu kadumise ja resignatsiooni saabumisena – on eriti hea. Muidugi tekib oht võrrelda Oja filmi-Nipernaadi Tõnu Karguga. Paljud repliigid kattuvad ju üks-ühele. Aga ei, Kargu võib etenduse ajaks hoopis ära unustada. Meie ees on uus Nipernaadi, mitte nii hoogne ja afekteeritud, vaid unelev ja sissepoole pööratud – just nagu kergelt puuga pähe saanud.

Rohkem oli äratuntavaid samastumisi kõrvalrollides, ehkki needki pakuvad küllalt omanäolisust. Näiteks Jan-Erik Sarv õnnetu noorima venna Joonatan Nõgikikkana ning Jüri Vlassov härjavõitleja Jaak Lõokesena erinesid oma filmiprototüüpidest täiesti. Peaaegu sama kehtib lavastuse tähtsaima kõrvaltegelase Maret Vaa (Karolin Jürise) kohta. „Toomas Nipernaadi“ on huvitav ja tõsiseltvõetav täiendus meil viimasel ajal üha kasvavale suundumusele teha teatrilavastus mõne filmi põhjal, kuigi VAT-teatri „Eine murul“, „Fausti“ ning „Hea, Paha ja Inetu“ tasemeni see ei küüni.

Lavastuspaik originaalsuse ja võluga ei hiilga, pigem on see vabaõhulavastuse kohta minimalistlik. Lausik rohumaa, tiik ja taustaks mets, lummavaid kaugvaateid nagu Vargamäel ei avane. Ometi on kogu ruum otstarbekalt ära kasutatud. Võib-olla on väline lihtsus hoopis pluss, sest vaataja tähelepanu keskendub lavastusele, mitte imekaunile päikeseloojangule. Ka kunstlikke lava­kujunduselemente ja rekvisiite on vähe, keskseteks heinarõugud ja värav. Värav on täpne sümbol, sest kõik Nipernaadi seiklused algavad ju mõnest võõrast väravast sisseastumisega ja lõpevad väljaastumisega.

Teine Pärnumaa Nipernaadi-aineline lavastus algab sealt, kus esimene lõpeb. Inriid ja Toomas jõuavad oma Tallinna korterisse. Esietendused olid ajaliselt küll tagurpidi, Nipernaadi jõudis koju kuu aega varem, kui rändamist alustas, kuid õnneks sai lavastusi vaadata ka ajaliselt loogilises järjekorras. Igaühele, kes romaani lugenud või filmi näinud, on „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ nagunii arusaadav. Pärnu sadama paadikuuri lavaruum on väga väike, eriti võrreldes Kuiaru omaga. See mõjub päris masendavalt ning Toomase olukord koju jõudes meenutab kangesti vabadusega harjunud lõvi puuri pistmist.

Midagi võrreldavat kahes lavastuses ei ole. „Toomas Nipernaadi“ lähtub Gailiti romaanist ja Kaljo Kiisa filmist, „Inriid ja Toomas Nipernaadi“ on Tiit Palu looming, ehkki mõningaid viiteid suvistele seiklustele abielupaari dialoog sisaldab. Samuti leiduvad siin pärlid, mida Toomas suvel siiski leidis, nagu üllatusena selgub. Ei saa võrrelda Sepo Seemani ja Pääru Oja Toomaseid ega Piret Laurimaa ja Kaili Viidase Inriide (Viidase roll oli ka päris pisike). Juba lavastajakontseptsioonid erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kuiarus on tegu ühekordse projektiga – Peep Maasiku TÜVKA diplomilavastusega. Trupi koosseis on selline, mida ilmselt enam kunagi koos mängimas näha ei saa. Pärnu Suveteatris seevastu tehakse sisseharjunud ja kätteõpitud tööd nagu aastaid koos mänginud tennise segapaar. On ju Palu, Seeman ja Laurimaa peale suveteatriprojektide ka Endlas vähemalt puuda soola koos ära söönud.

Küll saab „Inriid ja Toomas Nipernaadit“ võrrelda Nukuteatri „Gulliveri reisidega“, mis on samuti selle suve uus­lavastus. Mõlema keskseks konfliktiks on vastuolu rutiinse pereelu ja sellele pöörast vaheldust otsiva meespea­tegelase vahel. Gulliver on sama seiklushimuline kui Nipernaadi, kuid noorte daamide südamete eest võitlemise asemel peab ta võitlema liliputtide ja hiiglastega. Kuid võitluse pinge on sarnane, selle ajendid samad. Dramatiseerijad on üheealised (Tiit Palu on sündinud 1970, Urmas Lennuk 1971) ja tuleb välja, et mõlemale on südamelähedane pidevalt pinges oleva kangelase pöördumine harjumuspärasesse pereellu ning sellega kaasnevast konfliktist ülesaamine. Mässamised on mässatud. Toomase repliik „Nii hea on kodus olla. Kõik on nii ilusasti korras“ sobiks „Gulliveri reiside“ motoks.

Vahe on muidugi selles, et Gulliveri ümbritsevad armastavad lapsed ja naine, Nipernaadi seevastu jääb hoopis üksi, sest Inriid alustab oma individuaalse programmi teostamist väljaspool kodu. („Alati üks tuleb, kui teine juba läheb.“) Aga kodu jääb ikka koduks. Siin juba midagi ei juhtu. Vähemalt sellistel meestel. Tooli või kraani parandamiseni nad juba ei lasku.

Tundeelamuslikult üllatas mind kõige rohkem Piret Laurimaa Inriidi malbus ja soojus mehe vastu. Avab talle koguni õllepudeli ja ütleb: „Palun, Toomas!“ Pärast sääraseid kurameerimisafääre ei tundu selline käitumine loogiline. Aga kui järele mõelda: milline abikaasa lubaks üldse oma mehel kevadest hilissügiseni mööda maad ringi laaberdada ja noori neide võrgutada? Ainult malbe ja soe. Nii et täiesti aktsepteeritav rollilahendus nii autorilt kui ka näitlejannalt. Ning tema igatsev „Ja õnn oleks nii lähedal!“ kõlab isegi liigutavamalt kui sama fraas Maret Vaa suust. Inriid ongi lavastuses põnevam kuju, sest Toomasest on raamatu ja filmi tõttu juba nii palju huvitavat ja kentsakat teada, et raske oleks sellele midagi lisada. „Toomas, aja mind naerma!“ nõuab Inriid. Aga Toomas ei jaksa enam. Lavastuses on palju kandvaid pause, mis toovad esile, et ega neil omavahel suurt midagi rääkida olegi.

„Inriid ja Toomas Nipernaadi“ on paljuütlev teatritekst, kus saabumine ja lahkumine sulavad ühte. (Inriid: „Ma lähen, sest tean: sina jääd.“). Järjekordne kohtumine on ühtlasi järjekordne lahkuminek. Sest kõik suur, mis on olnud, on möödas. Et kooselu rutiiniks ei muutuks, tuleb taas lahku minna. Stseen, milles Toomas ja Inriid oma kunagist armumist meenutavad, on ühtaegu valus ja koomiline. Põhimõtteliselt saaks samas võtmes lavale tuua ka „Tõe ja õiguse“ kuuenda osa, tegelasteks Indrek ja Tiina, kes jõuavad Vargamäelt tagasi Tallinna ning samamoodi stagneeruvad.

Hoolimata teksti sisukusest ja avara konteksti loomisest leidub lavastuses trafaretsust. Ka tekstikordused mõjuvad kohati häirivalt („vinku-vänku“). Nii huvitavat ja nüansirikast lugu oleks saanud mängida kirglikumalt ja omapärasemalt. Kui Pääru Oja Nipernaadi on terviklik ja omapärane roll, siis Sepo Seemani oma seesama vana hea Sepo, keda varemgi nähtud. Tõsi, siin võib oma osa mängida tegur, et sellisel palaval suvel on kinnises kuuris tunduvalt lämbem mängida kui õues muru peal ning karastavaid vette kukkumisi või selle kaelakallamisi pole seal samuti. Pealegi on vabaõhulavastus vähemalt tunni võrra pikem, isegi vaheaega mitte arvestades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht