„Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad”*

Enn Siimer

Meie vanemate ja vanavanemate nii tehtud kui ka tegemata teod saavad ootamatu jätku meis. Pärnu Endla „Nähtamatu maja”, autor Tiina Laanem, lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Andres Noormets, valguskujundaja Karmen Tellisaar. Mängivad Helle Kuningas, Indrek Taalmaa, Bert Raudsep, Sten Karpov, Kaili Viidas, Ago Anderson ja Triin Lepik. Esietendus 14. IV Endla küünis. Selle, aga ka Andres Noormetsa mitme varasema lavastuse puhul tuleb rääkida sellest, mis jääb silmale nähtamatuks. Samuti sellest, millest isegi ei räägita. Ometi on nende – on need siis inimesed, nähtused või asjad – kohalolek igati tajutav. Just see teebki Noormetsa lavastused veetlevaks, vaataja fantaasiale jäetakse sedavõrd oluline osa. Kellel silmad, need näevad, kellel kõrvad, need kuulevad. Kunst kõigis oma avaldumisvormides on inimese loovuse ja maailmatunnetuse avardamise teenistuses ning suunatud, seega, inimese kujutlusvõimele. Noormetsa lavastustele on, niisiis, iseloomulik rikkalik toetumine vaataja kujutlusvõimele . Tuletagem vaid meelde tema koduteatris tehtud „Janu” (2008) ja „Ballettmeistrit” (2009) või Ugala „Stockmanne” (2010). Võib-olla sellepärast ongi ta olnud edukas ka kuuldemängu alal (meenutagem, et tema kirjutatud ja lavastatud „Vaikus ja karjed” pärjati 2011. aastal autoriteetse rahvusvahelise auhinnaga). Kuuldemängus on, teatavasti, kõik orienteeritud kuulaja fantaasiale ning just see asjaolu teeb selle huvitavaks. Päris kahju, et tänapäeva maailmas – ja sealhulgas kunstis –, kus vaatajalt võetakse järjest rohkem võimalusi oma fantaasia rakendamiseks (televisiooni ning igasuguste 3D ja 4D võidukäik), on inimene üha manipuleeritavam objekt. Mida enam kirjutame või loome lugejale-vaatajale ette detailideni konkreetse reaalsuse, seda vähem saab inimene kasutada oma loovvõimeid, seda enam on ta passiivne ja teiste mõjutada. Huvitav, kas kunagi jõuab inimkond ka samasse seisu Orwelli romaaniga „1984”, kus ka iseendaga olemine ja mõtlemine on võimalik ainult ühiskonna täpselt määratud suunas ja sisus?

„Nähtamatu maja” lavastuses Endla küünis pole nähtamatu mitte ainult maja. Maja ise on seal tõesti nähtamatu (nii lava- kui ka helikujundus on Andres Noormetsalt), ent olulisemad nähtamatud seosed ja sidemed tekivad hoopis mujal. Ilmselt oleksin näidendi autori Tiina Laanemi suhtes ülekohtune, kui jätaksin märkamata kirjandusliku alusmaterjali olulisuse. Mul küll ei õnnestunud näidendi tekstiga tutvuda, kindlasti on see aga suur edasiminek, võrreldes Ugalas ülemöödunud aastal suvelavastusena tehtud „Väikeste vanameestega”. Endla lavastuse õnnestumises on mänginud olulisemat osa siiski lavastaja kontseptuaalsed rõhuasetused ja näitlejate võrratu mäng. Maja, selle olemasolu ja tulevik müügiobjektina on näidendi tegelaste pidev arutlusobjekt. Majast saab kõik alguse ja maja saatusega lugu ka lõpeb. Millise otsuse võtavad aga maja kohta vastu perepojad Ralf ja Martin, jääbki lahtiseks. Kas nad müüvad selle, et Martin saaks minna pikale reisile, või kingivad maja vastavalt vanaema Elsbeti viimasele soovile hooldekodule, ei selgu ka loo lõpuks. Ent majaga seonduv on vaid tegevust käivitav mootor, loo faabula. Lavastuse tõelised väärtused saavad alguse küll näidendist, lavastaja paneb aga need nähtamatud seosed helisema.

Laval on maja tähistatud vaid rohelise vaibaga piiritletud alaga, kuhu sisenejad võtavad jalast kingad. Nähtamatud on ka mitmed muud olustikulised detailid: vein, mida klaasidesse valatakse, klaaside kokkulöömine jms. Kuulda – ja võimendatult – on aga tõelised helinad, mis saadavad seda laadi tegevust. Vastandina olustikulistele nähtamatutele detailidele on nähtavad ja vägagi reaalsed minevikulised fotod ja fotoalbumid. Lisaks tõelistele fotodele laval projitseeritakse perekonnaalbumist pärit pereliikmete portreid suurelt mustale ekraanile kahel pool lava. Seal kerkivadki esile meid ammu maha jätnud, vaid fotodel elustuvad põlvkonnad, kes ometigi mõjutavad meid, meie elu ja hinnanguid nähtamatult, aga reaalselt.

Küllap on meil kõigil kodus omad perekonnaalbumid isade-emade, vanaisade ja vanaemadega. Kas oleme aga mõelnud sellele, kuivõrd nemad meid ja meie saatust mõjutavad, isegi siis, kui me ise tahame sellest kramplikult hoiduda. Kuningas Oidipus tahtis ju samuti, maksku mis maksab, oma saatuse eest põgeneda, kuid … Nii nagu meiegi, ei tea ka näidendi-lavastuse tegelased oma saatust ega oska sellest seetõttu ka hoiduda. Selgub, et meie vanemate ja ka vanavanemate nii tehtud kui ka tegemata teod saavad ootamatu jätku meis, isegi siis, kui tõde selgub alles kümneid aastaid hiljem ja me sellest varem midagi ei teadnud. Need ongi need tõeliselt nähtamatud sidemed, mis ühendavad meid eelmiste põlvkondadega. Tahes-tahtmata selgub, et nii nagu meil tuleb tinglikult vastutada oma esivanemate tegude eest, nii kannavad ka meie lapsed edasi meie teadlikke ja ka ebateadlikke valikuid.

Lavastuses elustub 60 aasta tagune sünge minevik kahe tegelase, vanaema Elsbeti ja tema venna Kusti meenutuste ja elusaatuse kaudu. Kusti unistustele vabadusest ja maailmarännakutest tõmbab saatusliku kriipsu tema isa parimatest soovidest ajendatud, ent traagiliste sündmusteni viinud otsus. Elsbet aga tahab oma ammusest ajast piinama jäänud südametunnistust kergendada maja kinkimisega hooldekodule. Nii Helle Kuningas kui ka Indrek Taalmaa teevad siin rollid, mis jäävad minu arvates nende näitlejate loomingulises biograafias olulisele kohale, kuid tõusevad ka üldises teatripildis esile. Ei ole lihtne mängida seitsmekümneaastast ning kanda seejuures lavastuse sisemist mõtet, eri ajastute sõnatut ja nähtamatut sidet – selleks on suutelised vähesed. Mõlemad näitlejad tulevad selle ülesandega nauditavalt toime. Ka ülejäänud trupp, kelle kanda on kogu tänapäevane probleemistik ja keda mõjutavad nende vanavanemate ammu tehtud otsused, esitavad psühholoogiliselt nauditavad rollid.

* Hesekieli 18-2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming