Irdkangelase rõhurežii

Madis Kolk

Ivar Põllu näidendi ja lavastuse „Ird, K.” nimitegelase „K” kätkeb endas oma kafkalikkuses tähendusi maamõõtjast ja kohtualusest kommunisti ja küüditajani.On sümpaatne, et Ivar Põllu pole oma „Ird, K.” näidendi ja lavastusega alistunud üsna tõenäolisele esmatasandi kiusatusele hakata müütilise kangelase mõõtmeisse avardunud ajaloolist isikut kohe omatahtsi „tõlgendama” ja „värskendama”, vaid on alustanud püüdest teda mõista ning ajalooandmeile elu sisse puhuda. Ometi ei ole Irdi isik kogu oma vastuolulisuses, teda mäletajate mälestusis ja teda mitte kunagi tundunute eelarvamusis selleks  just lihtne materjal. Siiras ja avatud väravaga empaatiapüüd võib läbi kukkuda nii sentimentaalsuseohu tõttu kui ka võimalikust õiglustundest tulenevalt, mis – olgu see siis põhjendatud või põhjendamata –, võib paljudel vaatajail protagonisti suhtes kaasamõtlemist takistada. Loomulikult saab käibivaid stereotüüpe alati ka karikatuuriks võimendada ning panna üksteisele vastu mängima, kuid meetodina vajab sellelaadnegi lavaline ajaloouuring  praeguseks juba värskendust.

Irdi mastaabis tegelase saavutuste suuruse ja paturegistri adekvaatseks hindamiseks on vaja meetodit, mis näitab teda küll luust ja lihast inimesena, kuid võimaldab vaatajale ka mingi puhvertsooni või filterfaasi, et peakangelane meid oma inimliku apoloogiaga uinutavalt ära ei võluks, kuid ei jääks ka pelgaks analüüsiobjektiks kiretu võõritusvõttestiku küüsis.  Võtit aitab ulatada juba peategelase lavanimi „Ird, K.”. Mitte mõni hinnanguline „vana Hirmus” või ammugi näiteks „meie Karla”, vaid hoopis omamoodi irdkangelane, kes on asetatud situatsiooni, kus ta ei ole eri vaatepunktide kandjatele mitte võrdselt mõistetav, vaid vastupidi, kõikidele ühiselt mittemõistetud. Sellest algpositsioonist ei tulene mingit kohustuslikku imalat apoloogiat. Lavastus jätab võimalikuks võimaluse, täpsemalt isegi rõhutab,  et too igimarginaalsus ning protagonisti ego ning maailma püsiv konflikt pole mitte vaid tema pärisosa, vaid talle lausa masohhistlikku naudingut pakkuv roll.

Lavastuses päädib see peategelase lahkumisavalduse rahuldamisega ning lõpuks hullumajja sõidutamisega, kuid avab oma inimlikke motivatsioonipunkte juba näiteks stseenis, kus Ird, K. (Nero Urke) ja Kaidu, E. (Katrin Pärn) arutlevad unetul ööl Vanemuise mässulise „lambakarja” ja turvalist  heaolu ihkavate „tõukude” üle. Tahtmata küll väita, nagu püüaks lavastus anda Kaarel Irdi eluloole mingit läbivat skisoanalüütilist tõlgendust näiteks Deleuze’i ja Guattari mõttes, sisaldab see vähemalt assotsiatiivsel pinnal ja märksõnade kaudu sellele viiteid ja võimalusi. Ird, K. on kogu oma deterritorialiseerituses omamoodi kafkalik tegelane, kelle „K” kätkeb endas tähendusi maamõõtjast ja kohtualusest kommunisti ja  küüditajani. Ta ei ole kunagi kelle(le)gi oma, vaid alati irdunud, isegi kui ta väidab end seejuures mingit üldisemat/üldrahvalikku hüve taotlevat. Vastust sellele, kas tema teod olid üks suur eneseohverdus meie kõigi ühise helge tuleviku nimel või hoopis inimlikkuse ohverdamine omaenda isikliku ego nimel, lavastus ei anna. Küll aga annab see teadmise, et irdkangelase eetika peidab endas alati potentsiaali jääda  ideaalide teostumata jäämise korral üksnes üheks kantseliitlikuks toimikusissekandeks „K.”, isegi siis, kui „tõukude” ja „lammaste” jaoks küpsevad mõned tema istutatud viljad valmis alles aastakümneid hiljem.

Selles kontekstis on täpne ja õnnestunud ka Nero Urke näitlejatöö. Ta esitab veenvalt Irdi välise joonise, pannes vaataja selle tabavuse tõttu vaimustuma. Kuid ometi ei sünni sellest ka läbivat sisseelamissooritust, vaid  kohati jääbki näitleja justkui oma tegelaskuju välisesse skeemi. Mitte seetõttu, et ta ei suudaks välja öeldud repliigile kaasa läkitada piisavat annust läbielamissiirust, vaid pigem selleks, et anda nii vaatajale kui ka iseendale järelemõtlemise hetk: kas seda, mida ma just ütlesin, saab ikka otsejoones kodustada motivatsioonimähkmeis: nii ütles vana kommunist, või siis hoopiski, et nii ütles üdini teatriusku aatemees; või tuleks hetkeks jätta avatuks võimalus,  kuidas ei K. ise ega ka tema rõhurežiile allutatud näitetrupp tea kohe vastust küsimusele, kes ma olen, mida ma tahan jne. Seda dilemmat näitlikustades on lavastusse otsapidi toodud ka omaaegne Vanemuise mäss Panso õpilaste Saul, J. (Juss Haasmaa) ja Parker, I. (Maarja Jakobson) eestvedamisel – näitlejad, kellele Irdi rõhurežii ja paarisrääkimise pedagoogika kujutab loomingulist ja ideoloogilist vägivalda, kuid kes ise on Irdi  sõnutsi „inkubaatorist pärit ja ei tea üldse, et on ka teistsugune maailm olemas, kui nende koolipapa neile õpetas” ning kelle jaoks on „Vanemuise teater päris põrgu”.

Nii nagu kõik muudki dramaturgilised intriigid ja konfliktid selles lavastuses, ei jõua seegi konfrontatsioon mingite ühtsete lahendusteni, vaid libiseb läbi selle puhvertsooni, kus enne kõiki poliitilisi ja kultuurilisi kollisioone hoopis Ird, K. ise oma identiteeti püüab  mõista. Osalt seletab see ka esmapilgul häirivat Vanemuise teatriuuenduse misanstseenilist madaldamist: Lenini grimmis Hermaküla, E. (Robert Annus) ja Tooming, J. (Juss Haasma) lavatagust arutelu selle üle, kas ei ole nad vaatamata kogu oma publikumenule, ja nagu hiljem selgus, ka võitjate ajaloole siiski vaid mutrikesed Ird, K. suuremas mängus, mis oma olemuselt võis taas olla ühtaegu nii teatrijuhi  egoismi kui ka altruismi väljendus. Ajalugu ongi ju teatavasti võitjate ajalugu ning teatriajalugu näib rõhutavat teatriuuenduse võitjastaatust. Kuna aga marginaalse irdkangelase seisukohast on see pehmelt öeldes vaieldav, pole ka „Ird, K.” lavastuses piirdutud vaid Toominga ja Hermaküla staatuse tõlgendamisega eeskätt hüvede nautimise võtmes (isegi kui see asjaomastes lavategelastes protestivaimu põhjustab), vaid ka špiilimise kergkaalustamises  üleüldse. Ilmselt ei tule seda aga näha mitte lavastaja isikliku tõlgenduse, vaid peategelase sisemaailma avamisena.

Ird on end ajaloo silmis mänginud leeri, kes mis tahes mõttes ja mis tahes teenete kiuste on vastuseisus progressiivse avangardiga. Teadmine sellest, et selline teadmine kinnistub ajaloomällu entsüklopeediaartiklis „Ird, K.”, võiks olla üks suuremaid vastuolusid Irdi enda sisedialoogis. Kuna aga seda vastuolu  on faktiliselt raske tõestada, toimib selle lavalise väljendusena väga veenvalt Evald Aaviku ajaloo järjepidevust kehastav tegelasjada härra Vanemuisest vana kommunistini. Saladust, mida Ivar Põllu lavastuskontseptsioon ei püüagi avada, vaid jätab pigem akuutsena õhku, jälgib neid protsesse pealt näinud näitleja kõrvalt. Ta on ühtaegu täielikult „kohal” ning „kõrval”, kuid selles kaksikrollis ei reeda näitleja kodanikku ega ka vastupidi.  Ird, K. sõidutatakse hullumajja ja selles, et seal ongi tema õige koht, ei näi lavastus kahtlevat. Kuid see toimub Ird, K. enda aktiivsel osalusel, teadmisel, et ka „inkubaatorist” tulnute „pealisülesannet” ei saa teatripraktikasse juurutada teisiti kui juba koristajal kannul käies ja lavapõrandale projitseeritud teatrimudelit puhastades, tegevust dubleerides ja sugereerides, isegi siis, kui „platsi puhastava” harja asemele astub tolmuimeja ning ka irdkangelane  ise peab oma paarisrääkimise rõhurežiid omaenda peegelkõne kaudu korrigeerima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht