Inimesed on loomu poolest lobisejad

Kristi Ruusna

„Uus elektriline tantsusaal” on põgus sissevaade minevikuahelates inimeste ellu. Eesti Draamateatri „Uus elektriline tantsusaal”, autor Enda Walsh, tõlkija Reet Kandimaa, toimetajad Sander Pukk ja Maria Lee Liivak, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, muusikaline kujundaja Liisa Hirsch, valguskujundaja Kalle Karindi. Mängivad Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk. Esietendus 9. X 2012 Eesti Draamateatri väikeses saalis. Vangistatud minevikku, vananedes tulevikku. Sander Puki diplomilavastus „Uus elektriline tantsusaal” on Enda Walshi samanimelise teksti lavaversioon. Lavastus on ühes vaatuses ja kestab täpselt nii kaua, et kõigi tegelaste lood on mitmekordselt läbi räägitud-mängitud ning lõpptulemusena jääb kõlama tõdemus paratamatusest, et inimesed on vastu tahtmist alatiseks üksi/üksildased ning suletud (vangistatud?) oma maailma. Lavastus seisneb mineviku hõlma jäänud trauma läbielamises kolme õe vaatepunktist: kes koges, kes vaatas pealt ja kes sai juhtumist teadlikuks juttude kaudu. Pukil on õnnestunud luua huvitavad karakterid: kõik on isikupärased, ent ühtmoodi katkised inimesed. Clara (Ülle Kaljuste), Breda (Kaie Mihkelson) ja Ada (Kersti Heinloo) on kui Tšehhovi kolm õde, kes igatsevad tagasi õndsasse aega, idealiseerides kuldsena tunduvat möödanikku. Pidevalt tuletab neile reaalsuse kohalolu meelde kalapoe kalanäoga müüja Patsy (Tiit Sukk), kes kistakse lavastuse tegevustiku käigus samuti õdede minevikumaailma. Tegelaste maailm on tühi ja hall, minevik aga värviline ja elektriline. Nad jooksevad eimillegi suunas, pilk pööratud alatiseks tagasi. Ehk esitabki Pukk lavastusega vaatajale küsimuse mineviku ja tuleviku pingeväljast: kui aja möödumisele selg pöörata ning kulgeda elus edasi pilk minevikku suunatud, siis kas elu võimalikkus nüüd ja kohe on reaalne, kui tuleviku lähenemist on tunda vaid vananemise kaudu?

Uks on siinsamas, aga välja ei saa. Lavastuses tõuseb esile minimaalne, kuid huvitav lava-, heli- ja valguskujundus. Lava koosnebki vaid õhtusöögilauast, mõnest toolist, köögikapist, tugitoolist, äärmiselt olulisest raadiost ning muidugi kesksest lahkumise/jäämise sümbolist, suurest valgest uksest. Sealjuures on olulisel kohal lavastuse tunnusmeloodia, Billy Fury lugu „Wondrous Place” („Imetabane paik”), mis annab tegevustiku oletatavaks ajaks 1950. või 1960. aastate Suurbritannia. Sellele viitavad ka kolme õe tantsusaalikostüümid, millesse lavastuse arenedes õed end riietavad. Värvilised ja lühikesed puhvis kleidid, juuksepaelad ja rock’n’roll loob vastava ajastutruu mängumaailma, ent atmosfääri grotesksus muudab miljöö õõvastavaks.

Lavastuse groteskimaiguline õhkkond tekib õdede monoloogide ajal, kui nood on võõbanud üksteise huuled lohakalt kärtspunaseks, taustaks mängib minevikuhõnguline muusika ning lavaseinale on projitseeritud paralleelselt kõnelevad suud. Monoloogide ajal on kõnelevale tegelasele suunatud punktvalgus, mis rõhutab tegelaste näilist eraldiseisvust: nad igaüks usuvad, et just nemad kerkivad sõnavahu seest esile, kuid tegelikult on samasugused lobisejad nagu kõik teised. Vanim õde Breda on veendunud, et inimesed ongi loomu poolest lobisejad ning lugude rääkimise ja taasrääkimise kaudu on võimalik mälestusi elus hoida sellisena, nagu need olid sündmuse toimumise ajal. See kõik viitab aga just õdede moondunud mälupildile „kuldsetest aegadest”. Räägitav lugu peegeldub tagasi seintelt, mis on kõike seda kuulnud juba tuhandeid kordi. Kolm õde on kui halenaljakad minevikusaadikud, kes ei talu vaikust enda ümber ning peavad seetõttu muudkui meenutama. Rõhutuseks kõlab ka repliik: „Ähvardav vaikus, sellises vaikuses võib muretsema hakata!”. Kas mure seisneb ohus, et lugu ununeb, või selles, et ei mõju enam nii nagu vanasti, sõltub vaataja isiklikust kogemusest.

Vaieldamatult on aga lavastaja tabanud meenutuste (ükskõik kui negatiivsed või positiivsed need mälupildid on) olulisuse inimelus: inimesi ühendavad jagatud mälestused ning isegi kui need teevad haiget või on ebameeldivad, on need vajalikud, et tunda kokkukuuluvust kellegi teisega, et mitte tunda end lootusetult üksikuna.

Laval oluline sümbol on suur valge uks, millest siseneb ja väljub vaid kalakaupmees Patsy. Noorim õde Ada küll piidleb ust ning unistab selle avamisest, õdede minevikuhõlmast lahkumisest, kuid suured lootused kulmineeruvad vaid stagnatsiooniga. Nii nagu Ada vanemad õed ei suuda lahti lasta minevikust, ei suuda Ada lahti lasta oma õdedest kui olevikust. Õdede oskus elavalt taasjutustada lugu kokkupuutest rokkstaari mainega muusikuga mõjub noorimale õele nagu hüpnoos. Kaasahaarav muusika, vastav punktvalgus ning kuulutus „On aeg!” on Adale märguandeks, et mängitakse taas läbi põnev lugu ning temal on selles olulisim roll – olla andunud publik. Lavastuse kõrghetkedeks võib pidada Clara ja Breda monoloogi, mis koosmõjus muusika, valgus- ja lavakujundusega moodustavad nauditava terviku. Puki lavastust viibki edasi tugev tekst huvitavas esituses.

Mõne inimese osatähtsus elus on mängida kedagi, keda kellelgi vaja pole. Kui lavale ilmub kalakaupmees Patsy, kes hakkab kiirkõnes õdedele linnakuulujutte ja -uudiseid edastama, mõjub see ehk esmapilgul eemaletõukavalt ja raskesti jälgitavalt, kuid Tiit Sukk mängib oma „jah-ei-kala-ei-jah”-tegelase väga edukalt välja. Kalakaupmees Patsy repliigid on nagu pausideta ja sügavuseta luuletused, millel pole tähendust. Ennekõike on need mõeldudki mitte midagi tähendama, sest Patsy tõdemus enese kohta on umbes sama kurb kui õdede saatus elada vangistatud saarel, milleks on minevik. Nimelt ütleb Patsy, et tema roll elus on mängida meest, keda pole kellelgi vaja.

Tema olulisus selgub siis, kui avaldatakse saladus, et tema on õdede ihalusobjekti Roller Roy poeg ühest afäärist. Lavastuse käik lüüakse üle võlli, kui Patsy hakkab õdede antud ülikonnas isa moodi laulma. Vanemad õed Clara ja Breda on momentaanselt haaratud enne mõttetuna mõjunud mehest ning kosjasobitamine Adaga algab tohutu kiirusega. Hetkega on kõigil naistegelastel ees roosad prillid, unistatakse roosilisest tulevikust ning mineviku needusest vabanemisest. Lavastaja aga trikitab publikuga ning kulminatsioonihetkel keeratakse tegevustiku kell tagasi – kõik hakkab otsast peale. On aeg taas meenutada, sest mälestus on alati kaunim ja turvalisem kui Ada potentsiaalne tulevik. Ka kalakaupmees, vaatamata uuele kenale välimusele ja elektrilisele päritolule (s.t uuele rollile mängida meest, keda on vaja kolmel õnnetul naisel), ei suuda võtta vastutust ning pöörata pilku tulevikku.

Lugu lõpeb loo alguses ja mineviku eest tegelased ei pääse, kui nad sellest lahti ei lase. Uks on siinsamas, aga välja ei saa. Sander Puki lavastus „Uus elektriline tantsusaal” on põgus sissevaade minevikuahelates inimeste ellu, kes on alati ihalenud vabadust, „uut ja elektrilist”, kuid on paratamatult takerdunud tantsusaali vilkuvatesse tuledesse ja unustanud, et väljaspool mälestuste-saali käib päris elu edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming