Inimese prometheuslik heitlus gravitatsiooniga

Kadi Tudre

Thomas Leabhart: ei pea laval tegema suuri asju, just vähene on huvitav, olla vaikne. Mis on kehamiim ja mille poolest erineb see pantomiimist?

Thomas Leabhart: Etienne Decroux valis nimetuse kehamiim, viidates sellega eelkõige miimile keha ehk torsoga, pantomiimis seevastu on olulised käed ja nägu. XIX sajandil oli pantomiim laialt levinud ja populaarne, ka Decroux nägi seda väikese poisina. Kõik XX sajandi kunstivaldkondade reformaatorid mässasid XIX sajandil valitsenud lookeskse kunstistiili vastu, jagades ühist arvamust, et kunst peab olema iseseisev, mitte sõltuma loost. Näiteks André Malraux, Charles de Gaulle’i valitsuse kultuuriminister, eristaski XIX sajandi kunsti XX sajandi omast lookesksuse alusel: XIX sajandi kunst on lookeskne, XX oma mitte. Loomulikult pole see absoluutne tõde, kuid kehtib enamasti siiski. Kui mõelda modernsetele maalidele, näiteks Jackson Pollocki värvi lõuendile tilgutamise tehnikale… Tema maalide pealkirjaks võiks näiteks olla „Kevad” või „Sümfoonia” või midagi sarnast, kuid seal ei näe otseselt ei kevadet ega sümfooniat. Näeme maalimise akti, mis on olulisem, kui asi, mida maalil kujutatud. Samuti valitsesid muusikas XIX sajandil sellised teemad nagu torm merel või kujutas helilooja lahingupilti, komponeeris lüürilise pildi elust külas või võttis aluseks mingi pastoraalsema teema. Modernne muusika ei esitata enamasti lugu ega maali spetsiifilist detaili, olulisem on kõla ja kompositsioon, samuti on abstraktsete ekspressionistide maalid puhtalt maalimise akt.

Niisiis, Decroux’le ei meeldinud XIX sajandi lookeskne pantomiim. Ta soovis luua kunsti, mis oleks keha liikumine läbi ruumi. Kehamiim ei ole tants, sest see on dramaatiline, mitte lüüriline kunst. See dramaatiline kunst lähtub raskusest, takistusest, kõhklusest, pausist ja üllatusest. Patomiim toob esile näo ja käed, ülejäänud keha jääb neutraalseks. Kehamiimis juhtub vastupidi: nägu ja käed jäetakse tahaplaanile, et teha torso väljenduslikuks. Selle asemel, et rääkida lugu, tegeleb kehamiim prometheusliku heitlusega, näeme inimest, kes võitleb raskuste ja gravitatsiooniga.

 

Muusikal ja vaikusel on kehamiimis oluline roll. Miks?

XIX sajandi pantomiim oli alati tehtud muusikasse. Kui Decroux oma tööga alustas, siis ütles ta: „Hea küll, kui me mässame XIX sajandi pantomiimi vastu, siis peame tegema kõik vastupidi. Niisiis, kui keha on pantomiimis kaetud, siis meie peame olema katmata; kui nägu on ekspressiivne, siis meil  mitte; kui pantomiimis kasutatakse muusikat, siis meie oleme vaikuses”. Nõnda töötas Decroux vaikuses, kuni ühel päeval katsetas ta prooviruumi klaverit, paludes üliõpilasel mängida Chopini etüüdi. Ta avastas, et muusika töötas improvisatsioonis väga hästi: „Suurepärane, nüüd hakkame kasutama muusikat, mis ei ole meditatsioonimuusika, vaid kordusemuusika.” Mida ta sellega mõtles? Meditatsioonimuusika on Decroux’ järgi näitleja töö asümmeetriline ja mõtlik peegeldus. Decroux’ jaoks oli kordusemuusika sobivam: Philip Glass, Bach või igasugune muusika, mis kordub ja on miimile taustaks, pakkudes talle kontrapunkti. Kehamiimi mõtlemise rütm on korrapäratu, ootamatu, üllatav. Kui jalutate, aga sul on midagi tähtsat öelda, siis jääd seisma ja ütled inimesele, kellega koos jalutad: „Kuid kõige olulisem asi on…”. Seejärel kõnnite edasi. Oletame, et  Einstein oleks oma relatiivsusteooria avastanud tantsides. Ta oleks peatunud, vaadanud oma partnerile otsa, võib-olla isegi mitte vabandanud, ja jooksnud seejärel paberit otsima, et panna kirja oma kuulus avastus. Ta ei oleks kindlasti tantsimist jätkanud! Emotsioon liigub liigutuse suunas, mõte kutsub esile liikumatuse.

 

Kuidas avastasid kehamiimi?

Alustasin maaliüliõpilasena kõrgemas kunstikoolis. Tollal töötasin ka teatris, lava taga töökodades. Nägin palju teatrit ja hakkasin õppima teatrit ja tantsu. Siis läksin ma teatriülikooli, peamiselt seepärast, et kõrvale hoida Vietnami sõjast. Aga ma ei kujutanud siis veel päris hästi ette, millega hakkan tegelema. Ülikoolis oli õppejõud, kes näitas meile filmi Decroux’st, mis oli tehtud Decroux’ Ameerika külastuse ajal. Õpetaja miskipärast ei lootnud, et Decroux meile meeldib. Mulle mõjus see film nagu välk, mis naelutas ja köitis mu tähelepanu. Otsustasin: „See on see, mida teen kogu oma ülejäänud elu.” Nüüd, mõeldes tagasi, tuleb möönda, et too film ei olnud väga hästi tehtud, ka oli  Decroux seal veidi ülekaaluline, mitte enam parimas esinemisvormis. Filmi kehvast kvaliteedist hoolimata oli seal midagi, mis kõnetas mind: midagi keha ja torso artikulatsioonist, Decroux’ meeletust pühendumisest. Selles oli midagi väga imelist. Taotlesin Fullbrighti stipendiumi ja läksin üheks aastaks Pariisi, jäin Prantsusmaale aga neljaks aastaks. Minust sai Decroux’ assistent kehamiimi õpetamisel, samuti tõlk. Töötasin temaga koos viis tundi päevas ja nõnda neli aastat.

Mida Ameerikasse naastes tegema hakkasid?

Läksin tagasi oma koduülikooli ja kuna õppejõud, kes oli meile seda filmi näidanud, oli läinud pensionile, asusin tema kohale. Alates 1972. aastast olen õpetanud mitmetes ülikoolides. Olen teinud erinevaid miimilavastusi üliõpilaste ja noorte professionaalidega, lisaks loonud ja esitanud soololavastusi. Olen avaldanud kaks raamatut, kolmas ilmub oktoobris 2008. Samuti olen toimetanud The Mime Journalit.

 

Kuidas töötad oma näitlejatega?

On palju võimalusi. Kui tegu on tavaliste näitlejatega, siis pean rääkima nende keelt ja töötama nende spetsiifikast lähtuvalt. Tõeline nauding on aga töötada kehamiimi tehnikas treenitud näitlejatega. Siis on näitlejad alati kunstnikud, kes loovad endale liigutuste teksti, mida mina lavastajana vormida aitan. Sellisel juhul me ei alusta tekstist. Kui töötan näitlejatega, kellel pole kehamiimi treeningu kogemust, siis tavaliselt alustame tekstist, sest tööks on vaja struktuuri.

 

Aga töö tekstiga?

Enamasti läheb keha ja liigutustega päris kaua, siis lisan teksti. Tavaliselt ei ole see näidend või dramaturgiline tekst… Tekst „värvib” või „maitsestab” liigutusi ja lisab situatsiooni, natuke seda, mida inimesed etenduselt ootavad. Proovin alati neile mitte liiga palju anda… pisut seda, mida nad arvavad soovivat. Niisiis on näitlejal alati suur osa lõpptulemuse vormimisel, just selle loodava „liigutuse teksti” tõttu, mille kallal nad töötavad. 

Kas sina leiutasid „liigutuse uurimise”? Kõik su õpilased valmistavad tundides ju endale liigutuste teksti ette.

Jah, see on minu leiutis, kuid loomulikult lähtub see Decroux’ loomingust. Kõikides improvisatsioonides, mida koos Decroux’ga tegime, kasutasime igasuguseid objekte: toole, pintsakuid, tokke jne. Kui alustasin kehamiimi õpetamisega, oli näitlejatel Decroux’ improvisatsiooniga algul suuri raskusi. Hakkasin mõtlema, kuidas leida kergem, arusaadavam tee improviatsiooni mõistmiseks ja tegemiseks. Tuli mõelda välja see, mida praegu kutsume liigutuse uurimiseks ning mille võtsid ette ka Eesti üliõpilased.

 

Mis asi on see liigutuse uurimine?

Seda pole võimalik sõnades kirjeldada. Praktika on ainus võimalus aru saada, mitte rääkimine.

 

Kust saad inspiratsiooni oma tööks, nii lavastaja kui etendajana? Kas inimeste igapäevane kehakasutus inspireerib sind? 

Mind inspireerib nii lavastamise kui etendamise juures kõige rohkem kehamiimi tehnika ise. Kuidas liigutused teineteisega sobivad, mismoodi keha liigub, kui liigub ausalt? Ma saan aru, kui näitleja liigub õiges helistikus ja tõeliselt, või kui ta liigub võltsilt ja väljaspool tonaalsust. Loomulikult pean ma silmas liikumist vaikuses: kas liigutus on aus, tõeline, autentne või ta pole seda. Kogu see töö, mida teeme, ongi selleks, et näitleja oleks oma liikumises autentne ja tõeline. Muide, Decroux ütles, et me õpime miimi aastaid selleks, et olla laval absoluutselt vaikne ja liikumatu, olla liikumatult huvitav. Niisiis, me ei pea tegema laval suuri asju, vastupidi, just vähene on huvitav, olla vaikne. Kuidas näitleja istub, kuulab, lihtsalt on ruumis, seda on väga huvitav jälgida. Just seepärast on kehamiimi tehnika kasulik ja vajalik ka traditsioonilises näitlemises. 

 

Niisiis, sulle on väga oluline näha laval keha sisemist energiat ja seda, kuidas näitleja sellega töötab.

Jah, see on kõige olulisem… Kuid võib võtta palju aastaid, enne kui õnnestub liikumine kahandada väikeseks või täielikuks liikumatuseks ja vaikuseks.

 

Usud, et kehamiim peaks kunagi saama populaarseks nii näitlejate kui publiku hulgas?

On küll juba üsna palju inimesi, kes selle kallal töötavad ja kaevavad kehamiimile tunnelit, ehitavad talle katedraali… Arvan, et kunagi saab kehamiimist vajalik töövahend näitleja treenimisel, loomulikult teiste vahendite ja treeningumeetodide kõrval. 

 

Tihti sa laulad, kui hommikul tundi tuled. Laulad ka tunnis, kui teeme tehnilisi harjutusi. Miks?

Kehamiim baseerub keha vibraatol. Paljud liigutused saavad alguse sellest vibraatost ja ka laulmine saab sellest alguse. Mõtle töölauludele – tööga on alati laul kaasas käinud.