Imetlusväärse kirega

Ruudu Raudsepp

USA teatritegijate kirg oma töö vastu on imetlusväärne: kui juba on otsustatud selle elukutse kasuks, siis tehakse seda ka elu eest, palehigis ja võltshäbita, mis keelaks ellujäämiseks teha ka muud tööd. Konkurentsiühiskond on ühest küljest küll armutu, ent hoiab ka teatri juures ainult pühendunud, ning tundub, et teatri eemal ka endasse kapseldumisest ja mugavusest. (Pideval enesetõestamisel on teatri jaoks meelelahutusele orienteeritud USAs muidugi ka muud tagajärjed.) Elu käib projektipõhiselt: järgmise tööotsa saamine sõltub sellest, kui kõrgel tasemel oldi eelmises, sestap tehakse iga rolli ja lavastust nagu „oma viimast”. Teiselt poolt: kas need, kes asuvad teatritegemise teele, tahavadki teha just seda või näevad selles siiski vaheetappi filmi- ja teletöö juurde, mis toob kuulsust ja raha? Ilmselt mõlemat. Steppenwolfi teatri laval nähtud täiesti vapustava näitlejanna Moira Harrise CVst leiab näiteks ka filmi „Terminaator 3”, ometi tundub ta olevat rohkem teatrile pühendunud. Seejuures on Steppenwolf ka USA üks vähestest teatritest, mis saab endale lubada püsitrupi palgalhoidmist. Sümpaatne on see, kui palju USA teater suhestub ühiskonnaga. Me ei näinud ühtegi lavastust, mille puhul oleks jäänud arusaamatuks, miks tehakse seda teksti siin ja praegu. Ilmselt seetõttu, et publiku tähelepanu köitmine ja hoidmine on keerukas ühiskonnas, kus sport ja televisioon on põhilised ajaveetmisvormid ning publiku tung teatrisse pole nii iseenesestmõistetav kui Eestis. Tundub, et ainult kunstniku enda huvi mingi teema vastu pole piisav põhjendus lavastuse sünniks, teema peab olema laia kõlapinnaga ja leidma kindla auditooriumi.

USA teatris tundus visuaalne pool olevat pigem vähetähtis. Leidlikke või esteetiliselt võimsaid elamusi pakkuvaid lavakujundusi meie tosinas nähtud lavastuses ei olnud. Kas me lihtsalt ei sattunud sellise lavastuse peale, kus oleks ka lavakujundusega midagi öelda tahetud, või sellele ei panustatagi, sest auditoorium ootab ja oskab lugeda muud, näiteks selget lugu? Või on need finantsilised põhjused, mis kärbivad välja kõik, ilma milleta saab veel kuidagi teatrit teha?

On visatud iroonilist nalja, et Eestis võiks otsida näitlejatele sponsoreid, nagu loomaaed on leidnud vaderid loomadele. BoHo teatri „Hauptmanni” kavalehelt leian, et seal on see juba teoks tehtud: 200 dollari eest saab adopteerida näitleja või kunstniku, 500 dollari eest lavastaja. Turuühiskonnas täiesti normaalne käik, ei mingit valehäbi. Toeta kunsti ja vähenda oma maksukoormust. Võta see toetus vastu – jääd ellu.

Ruudu Raudsepp on Tallinna Linnateatri avalike suhete juht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming