Ilus armastus ärauhutud sillal

Pille-Riin Purje

Lavastuse ühisteemaks on mehe ja naise vahel värelev üksilduse ja läheduselootuse igikestev vastasseis ja koostoime. “Kustutage kuuvalgus”. Jaan Kruusvalli lühinäidendite õhtu. Lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Aime Unt, helindaja Toomas Lunge, valgustaja Kaarel Kansvein. Osades Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa. Esietendus 25. VIII Saueaugu teatritalus.

“Kustutage kuuvalgus” – puudutav pealkiri. Aeg-ajalt tahaksime kuu lummusest pääseda – unistuste painest vabaneda? Ent olulisem on hingele vajadus kuuvalgus “sisse lülitada”. Jaan Kruusvalli napi dialoogiga näidendites on “kuutõbine” dimensioon määrav. Saladusemõõdet usaldamata neid lugeda ega lavastada ei saa. Mikk Mikiver on olnud Kruusvalli lavastaja, kel autoriga lähedane vahemaatunnetus, respekt sõnadetaguse vastu.

Nüüd mängitakse Kruusvalli Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu lavastuses. Esietendusejärgses tänukõnes pihtis Kasterpalu: tundsime, et teeme õiget asja. Jaa, see tundmus kandus vaatajatesse. Nõnda on Saueaugul ikka olnud, juba viiendat teatrisuve.

Lühinäidendid “Kustutage kuuvalgus” (2001) ja “Sild” (1990) on omavahel kaudses dialoogis. Ühisteemaks üksilduse ning läheduselootuse igikestev vastasseis ja koostoime, mis väreleb mehe ja naise vahel. Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa on teineteist hästi tunnetavad lavapartnerid, valdavad siin- ja sealpoolsuse piiril kui kuukiirel või tsirkuseköiel kõndimise kunsti. Ses kaksikloos oli naise kohalolek  varjundiküllasem, julgemalt kummastatud. Vähemalt esmamuljes. Mees hoidis end kohmakamalt maadligi, säilitas pelglikuma kaitsekihi. Kujunduski varjas meest  kiivamalt, (loku)laudse vahekardinaga. Mihkelson ja Eelmaa on pingsa, orgaanilise füüsisega näitlejad. Kui mees laval kentsaka võpatusega unest virgus, sosistas üks vanem proua: “Täpselt nagu meie valge kass.” Milline tunnustus!

Mees ja naine vajavad üksteist. Võõristusega pooleks. Nad kohtuvad hüljatud paigas, mis pole konkreetne, pigem hingemaastik. Algul sulgeb naine korduvalt mehe ees uksed, aga viimaks jäävad mõlemad samale lävele istuma, samas suunas vaatama. Vahemaa ikka vahel. “Sild” on kaua üheskoos elanud mehe ja naise tragigroteskne dialoog surma ootuses. Kumbki oma asemele aheldatud, ootavad nad kedagi, ent tulvavesi on silla minema uhtunud. Jahmatavalt meenutas Kruusvalli tekst Samuel Becketti oma. Huvitav oli jälgida, kuis publik sillamängust naerukohti otsis, tasahaaval ka sünkjamaid värve tunnistades. Mida ligemale hiilis surm, seda vabamaks said naine ja mees, nii mälus kui vaimus. Unenäomõõdet tahab Margus Kasterpalu üha väljendada, olgu siis “Carmenis” või “Kumalasemees”, nii nüüdki. Esimene unnevirgumine “Sillal” oli kulminatsioon. Helide, valguse (Karel Kansvein), kujunduse koostoimes. Toomas Lunge heliilma refrääniks Tõnis Mäe “Vikerkaar”, mis hääbub nõrgenevate patareidega transistorraadios.

Aime Undi tundlik stsenograafia on Kruusvalli laadiga kooskõlas. Näiliselt argine mänguruum haakub taluteatri koduse maisusega. Ent teiselt poolt see imelik, ometi endastmõistetav maast lahti olek. Aknalaual põllulillede vahel helkleb värviline vitraaž kui eksootiline lind, kui unelm. Ja see eriline köiekiik, millel saab lennata. Köiekujund toimib ühenduslülina naise ja mehe sängi vahel: kui mees närvidele käib, viskab naine ta suunas nööri otsa seotud vana kota; nutika mehhanismiga keerleb kahe vahet viinapudel. Siit mälusild “Kumalasemeeni”, vendade vihkamise ja ühtehoidmise veskikiviringideni.

Olen Torgny Lindgreni ja Margus Kasterpalu “Kumalasemee” järelmuljes kirjutanud: “Kujutluslugu – võib-olla mõtles naine need vennad oma raamatusse lihtsalt välja?” Õigemini: mõtles sisse. “Carmen” oli kujutlusmäng vangikongis. “Kustutage kuuvalgus” võiks olla tulepaistel istuva üksiku naise igatsusluul, “Sild” surmaeelne sisekaemus.

Esietendus Saueaugu teatritalus sattus Mati Undi matusepäevale. On loomulik ja paratamatu, et teater kestab. Finaalis paotus uks öösse, et naine ja mees saaksid minna, maastiku sisse hajuda. Murule oli laotatud kaltsuvaip. Heidutav punane valgus augustiöös mõjus viipena Undile. Sestap tavalisest tungivam vaikusevajadus – ja suur kahjutunne, miks publik nii kähku plaksutama hakkas. Ehkki tänuaplaus oli siiras, jääb hinge kriipiv aimus, kuis pelgame vaikust, me ei oska või ei söanda seda  kuulatada. Hiljem tunnistasid tegijad, et aplaus mattis enda alla olulise ajakujundi raadiohelis. Viiv vaikust võib paljugi muuta. Samuti vaikuse enneaegne purustamine. Nagu kuuvalguse sisse- ja väljalülitamine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming