Igavikulubadus täitub sealpool ust

Pille-Riin Purje

Paul Claudel, „Maarja kuulutamine”, tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Lavastaja Lembit Peterson, lavakujundus Andres Koort, kostüümid Pille Jänes, valguskujundus Martin Makarevitš, helikujundus Marius Peterson. Mängivad Lembit Peterson, Mare Peterson, Maria Peterson, Laura Peterson, Rain Simmul, Andri Luup, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Kaido Rannik, Rainar Aasrand, Tõnis Jürgens, Helena Pruuli, Ann Mirjam Vaikla,  Konrad Pihel, Holger Sundja, Jarmo Reha, Mia Susanna Sauter, Maret Mikk, Ann Alice Ehala. Theatrumi esietendus Püha Katariina kirikus 10. XI. Eks olegi igaviku otsimine nii teatrikunsti kui elamise kunsti pärisosa? Teleusutluses kõnelesid Lembit ja Marius Peterson, kuis Theatrumi mängukavva sugeneb näidendeid kahel viisil. On tekste, mida kantakse kaasas aastaid või lausa aastakümneid, nende seas aukohal Paul Claudeli müsteerium „Maarja kuulutamine”. Ent juhtub ka nõnda, et näitemäng võetakse lavastada otsemaid pärast läbilugemist, nagu praegu mängitav Jevgeni Griškovetsi „Linn”. Theatrumi püsivaataja teab, et too „teine kategooria” ei tähenda  allahindlust sõnumiselguse ega vormitäpsuse osas. Ent nood kaunilt kaua vaetud, keerulised ja nõudlikud lavatekstid vahendavad Theatrumi ainulisust – sisima veendumuse valgust.

Müsteerium „Maarja kuulutamine” kujuneb teatri omateema arengus etapiliseks.

Paul Claudeli poeetilises väljenduslaadis, mis pakub Tõnu Õnnepalu tõlkes keeletaju virgutava elamuse, sõnastab Õpipoiss (Tarmo  Song) pühakoja ehitamise kreedo, mille ta omandanud Meistrilt: „Sest paganate kunstnik tegi kõike väliselt, ja meie teeme sisemiselt, nagu mesilased / Ja nõnda nagu hing on kehale; miski pole elutu, kõik elab, / Kõik on jumaliku armu tegevus.” Mesilastena ehk sisemiselt on Theatrumi trupp Püha Katariina kirikus tegutsemas, tänu sellele lavastuse sõnumi tavatu intensiivsus ometi õhuline, vaimu tervendava ja hingerahu sisendava järelmõjuga. 

Paul Claudeli „Maarja kuulutamine” kantakse ette kärbeteta nagu Shakespeare’i „Hamlet” samas kirikus viie aasta eest. Tänane suurlavastus on „Hamletist” ansambliühtsem, kristalliseerunum tervik. Oma paika ses tervikus tajuvad noored osalised külaelanike ja teenijarahva väljatimmitud stseenides, tihket hingepinget kohmakama huumoriga leevendavas, loetava isikliku suhtega juuresolekus.

Ilmsiks tuleb „Maarja kuulutamise” hingesugulus  T. S. Elioti „Kokteiliõhtuga” (Theatrum, 2006). Sarnane on maise ja jumaliku eluime enesestmõistetav kooseksisteerimine. Elutark, rahust ja sallivusest kantud arusaam, et inimene peaks tõelusega leppima, tänuga vastu võtma temale määratud osa: olgu see argine töö, mis annab hingerahu ja käegakatsutava tulemuse, või hoomamatu erandlik saatus, mis purustab ajalikkuse raamid, õnne ja õnnetuse, tõve ja tervise suhteliseks teeb. Näidendis jääb see poolus neiu Violaine’i osaks.

Maria Peterson Violaine’i rollis kannab edasi ja muudab põhjatumaks „Kokteiliõhtu” Celia äärmusliku eluosa, mille ränk õnn ei mahu sureliku loogika raamidesse. Nüüd tuleb nähtavaks mängida seegi, mis Celia saatuses jäi teiste kirjeldada. Claudel sõnastab Violaine’i hingesuguluse lõokese Jeanne d’Arc’iga, kelle legendi ta on samuti oma loomingus mõtestanud („Jeanne d’Arc tuleriidal”) ja kelle lähedalolu  korduvalt tajutav „Maarja kuulutamises”. Violaine’i roll on küllap seni keerukaim Maria Petersoni teel. Kuidas paotada armastuse ja kannatuse (üle?)inimlikku tasakaalu, eriti kui kinni kaetakse siiraim väljendusvahend, elavate silmade pilk? Raske, aga ilus ülesanne.

Samast rollislepi-loogikast lähtuvalt oleks igatsenud Pierre de Craoni rollis näha Marius Petersoni, kes on aga seekord heliruumi tekitaja vastutusrikkas osas ja näitlejana lavale ei  astu. Külalisosaline Rain Simmul toob küll kaasa mõistatusliku Võõra jahedat ligipääsmatut hingust, ent esietendusel ei tajunud olulises proloogis veel täies väes meister Pierre’i saatuslikku sisemist hõõgumist. Just see lõõm eraldanuks tegelaskuju ja näitleja hoiaku jäikust. Huvitav nägemus sündis varjuteatriviivul läbipaistva vaheseina taga, mil pühakodade ehitaja Pierre’i siluett ühtäkki sarnanes kiriku kupliga ja neiu Violaine’i tema ligiduses võis  kujutella tiivuliseks lõokeseristiks… Nii ehedat tähenduslikkust ei saavutatud esietenduse proloogis siinpool ust. Seega on edaspidi kõik võimalik.

Andres Koorti kujunduses, koosmõjus Martin Makarevitši valguskujundusega, muutub kõrgusemõõtmeline, kindlate seintega kirikuruum loorjaks, heledaks, sumedaks. Nõnda sündis  ka hoopis napimal mängupinnal Theatrumi saalis lavastuses „Juveliiri poe ees” (2006). Selged müürid ja piirid hägustuvad, otsekui lähtudes uksepaotaja aimusest, et kord „hajub eest üks hoopis teine uks”. Marius Petersoni helikujundus avardab omakorda aegruumi ja viimistletust hoovab Pille Jänese kostüümidest.

Lembit Peterson Anne Vercors’i rollis jätkab Isa osa ammendatute variatsioonide vallamängimist. Isa äraminemise stseen on tulvil sisemist dünaamikat ja lennukat huumorit, intonatsioonide ja žestide imelikku püsimatut kergust. Sellesse rolli mahub nõtkeid vihjeid nii Vargamäe Andresele (napid, ometi meheliku egoga allakriipsutatud etteheited naisele, miks too pole sünnitanud poega) kui vabadusetungiga laetud Nipernaadile. Peremehe kodunt minema kippumise siht on klaar ja  kõrgusse pürgiv – Jeruusalemm, Püha Linn. Viibime ju maailmas, kus Õpipoiss lausub tarkusesõna: „Mis kasu on teest, kui see kiriku juurde ei vii?”. Kui võõras või kui tuttav on see retooriline küsimus Griškovetsi „Linna” peategelasele, Marius Petersoni vahedalt mängitud ärakippuja Basinile? Igal juhul valdab neid radu Lembit  Petersoni Isa ka „Linnas”.

Mare Petersoni osaks on olla kannatlik, maisema loomuga Ema. Äratuntav, omane, proosaline koduhoidja. Oma mehe ja tütarde, kolme isikupärase ja tugeva hingega ligimese mõistja või hetkiti ka möödamõistja, nii kuis üks Ema oskab ja jaksab.

Isa tagasijõudmise hoopis teises tonaalsuses mängib Lembit Peterson aga võrreldavaks  vana Arkeli targa valusa saatuseteadlikkusega Maeterlincki draamas „Pelléas ja Mélisande” (Theatrum, 1998).

„Maarja kuulutamise” esietendusel sekkus helikujundusse suurejooneliselt loodus ise, lastes Lembit Petersoni Anne Vercors’il kuulutada oma lahkumist vihmarabina ja tuulevihina saatel, võimendades tekstis sisalduvat talupojatõdemust: „… läinud öö vihm oli maale kui kuld, pärast neid pikki põuaseid päevi”. Vaheajaks  oli torm sedavõrd vaibunud, et hinge puges kahtlus: kas oligi puhang ilmsi või kangastus publikule kirikuvõlvide kaitse all?

Andri Luup jätkab samuti varasemate rollide teemat. Tema Jacques Hury, kellele peremees Anne Vercors usaldab nii oma valdused kui tütre, tuleb me ette toimeka noore mehena, kelle puhevil enesekindlust ja rabedat enesearmastust kujutab näitleja napi kõrvalmuigega. Jacques kuulub maalähedaste inimlaste kilda, kellele kõrgusemõõde vaimse peapöörituse võib põhjustada. Sellegi rolli siseilma on keerulisem lähiplaanis näidata ning vaadelda traagikavarjuga murranguhetkedel, mil tuleb tõele näkku vaadata. Andri Luup tõestas „Kokteiliõhtu” Edwardina oma oskust rolli etenduste vältel väsimatult edasi arendada, sestap muutub täpsemaks ka tema Jacques.

Violaine’i noorema õe, tumeda ja metsiku nähvitsa Mara rollis üllatab Laura Peterson  oma seniste rollide haprusest hoopis erineva intensiivsusega, millest jäi veel vajaka omajagu ju võrreldava temperamendiga mustlasneiu Esmeralda rollis („Jumalaema kiriku kellamees”, Emajõe Suveteater, 2007). Mara rolli kiusakas loomuses muutuvad iseäranis määravaks tume-kumedad, uudset sisemist jõudu tulvil hääleregistrid. Laura Peterson tõestab suutlikkust mängida tragöödia mõõtkavas. Mara kangus, isekus, piiritu tundejõud oma  eluõnne eest vahendeid valimata võideldes vapustab. Tema kanda jääb kolmanda vaatuse äärmuslik tunnete keeris, otsekui kuutõbise hulljulge köiel tants kuristiku kohal. Sinna mahub ka valuvälgatusena mõjuv ülestunnistus: „Ma tean, et ma olen hirmus kangekaelne, ja ma kahetsen seda: ma tahaksin teistmoodi olla.” See hingepõhjast esile purskunud siirusesähvak ehk määrabki Mara saatuse – hetk enne pühakirja pillamist … 

Paul Claudeli – Lembit Petersoni „Maarja kuulutamine” on lavastus, millest osasaamine ei ole hingele lihtne ega tavapärane kogemus. See olemise poeesiast kantud müsteerium „istutab meisse igavikulubaduse”. Eeldusel, et jätame argirabeduse heaga teatrikiriku läve taha ja taastame keskendumisvõime. Üksnes siis siseneme süüvivas rahurütmis tihenevasse aega, meeled erksad ja vastuvõtlikud.

Eks olegi igaviku otsimine nii teatrikunsti  kui elamise kunsti pärisosa?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming