Igameheõigusega Tampere teatrisuves

Ilona Kolberg

Augustikuu teisel nädalal leiab traditsiooniliselt aset Soome teatrielu suursündmus “Tampere teatrisuvi” (“Tamperen Teatterikesä”). Festivali põhiprogramm koondab eelmise hooaja kodumaiseid tipplavastusi ja esitleb külalistruppe lähedalt ja kaugelt.  Paarikümnest lavastusest kolmandik on kutsutud välismaalt. Sedapuhku tõid põnevat külakosti Islandi, Rumeenia, Rootsi, Saksa, Leedu ja Kasahstani teatrid. Riia Uus Teater oma vanurite ellujäämismänguga “Pikk elu” oli klass omaette ja üks festivali hitte. Islandlaste Vesturport & Artboxi tsirkusevariant “Romeost ja Juliast” mõjus rõõmsalt, värskelt ja seksikalt. Hea viis ahvatleda teatrisse neidki, kes muidu seal ei käi. Lavastaja ja Romeo osatäitja Gisli Örn Gardarsson oli endise meistervõimlejana ka oma trupi poole aastaga tippvormi treeninud. Õhus oli armastust ja seda sõna otseses mõttes: kõik olulised stseenid noorte armumisest surmani toimusid õhus trapetsitel kiikudes ja pikkadel sammastena rippuvatel palakatel turnides. Rõdustseenis Romeo lausa liugles läbi õhu. Lavastaja oli leidnud teatrikeele, mis esitas füüsilise väljakutse näitlejatele ja sümboliseeris ühtlasi, milleks armunud inimene võimeline on. Harva on maailma kuulsamaid traagilisi armulugusid saanud nautida lustliku kogupereetendusena. Vesturporti eriline julgustükk oli viia oma versioon kaks aastat tagasi Shakespeare’i kodupubliku ette; Londoni kriitikud andsid islandlaste külalisetendustele kvaliteedimärgiks neli tärni.

 

Oma ja võõrast, uut ja vana

 

Raske on välja tuua mingit festivali ühisnimetajat, sest nii teatrivormide kui dramaturgia osas pakub Tampere teatripidu midagi igale maitsele. Seekordset, 37. festivali reklaamiti uue kodu- ja välismaise dramaturgia peona, aga vaadata sai ka klassikateoseid uues põnevas kuues. Tšehhovit ja Minna Canthi näidati koguni mitmes versioonis.

Tampere Töölisteater oli pühkinud tolmu Canthi näidendilt “Töömehe naine” ja pakkinud selle uude kaasakiskuvasse muusikalivormi pealkirjaga “Muretud” (“Suruttomat”). Omal ajal aktuaalsed teemad nagu naisküsimus, karsklus ja sugupooltevaheline moraal olid hoogsa laulu- ja tantsuetenduse särava pealispinna all üllatavalt hästi säilinud. Muusikaetendustes vahel kummitava õõnsuse hoidsid ära olulistes rollides esinenud draamanäitlejad. Tulemus rõõmustas vaataja silma ja silitas kõrva. Leidlik ja põhjamaiselt karge lavakujundus kasutas hästi ära pöördlava võimalusi ja kroonis kogu värvikat teatrisündmust.

Soome teatrivaataja eelistab omamaist komöödiat ja läheb vaatama häid näitlejaid. Festivali üheks nõutumaks lavastuseks osutuski Leea Klemola kirjutatud ja Tampere teatri ning Aurinkoteatteri ühistööna valminud “Kokkola”. Žanrimääratlus ei ole ehk päris täpne. Laval olid külma ja pimeda Põhjamaa tragikoomilised tegelased, nähtuna absurdsest vaatenurgast. Oli ilu ja valu ja inimliku läheduse otsimist kõleduses, mis märkis tänapäevaste inimsuhete kaugust ja külmust. Soome ühiskond on üha vähem kollektiivne, vahemaa teise inimeseni aina kasvab. Valus teema, aga teistmoodi, murdekeeles ja mittesoomlasele kohati arusaamatu huumori vahendusel. Vanaema rollis Heiki Kinnunen, kes muutub hülgeks, naerutas publikut veel eriliselt.

Puupüsti täis olid saalid ka Helsingi Q-teatteri “Langevate inglite” etendustel. Mängiti Soome üht “sajandi armastuslugu”, luuletajate Aila Meriluoto ja Lauri Viita traagilise ühiselu lugu. Elina Knihtilä ja Tommi Korpela osatäitmine lõikasid valusalt hinge. Soome Rahvusteater etendas Martin McDonaghi “Inishmore’i leitnanti” ja “Padjameest”, mis mõlemad Eesti vaatajale tuttavad.

Ükski “Teatrisuvi” ei sarnane eelmisega. Tore on minna Tamperesse teatriradu tallama, ikka on midagi kusagil linna arvukatest esinemispaikadest teoksil. Põhiprogrammiga paralleelselt ja pealekuti leiab aset “Off-Tampere” festival, kus seekord astusid üles väiksemad rühmad või projektteatrid 90 erineva etendusega. Seekord oli nende seas ka Tampere Telakkateater, mis eelmisel aastal osales põhikavas Juha Hurme saunatriloogia kolmanda osaga “Keretäis” (“Selkäsauna”). Sõltumatu teatrivisionääri Hurme kollaažis sai väike inimene alati elult peksa ja jagas endale tehtud kurja karmil käel ligimesele edasi. Telakka näitlejate äärmiselt füüsiline, grotowskilik mängumaneer vastandus KOM-teatri neliku traditsioonilisele näitlejameisterlikkusele. Teema oli sama: vägivallalaviin, mis vallandub jõuetu vihana ja keskendub sageli kõige lähedasematele, oma pere liikmetele. Seda põhjustab sageli töötus, talumatult alandav tarbetuse tunne. Tavaliste kodude varjatud valu kujutab Soome juhtiv noor dramaturg Reko Lundan näidendis “Tarbetud inimesed”. Lundani näidendid käsitlevad põletavaid päevaprobleeme käegakatsutavalt eluliste situatsioonide kaudu.

 

Hüüdja hääl Kajaanist

 

Tõrjutus puudutab igas vanuses inimesi. Aastaid töötu olnud noore mehe raevu näitas eelmisel aastal monoloog-etenduses “Hell’s Bells” Kajaani teatri muusik-näitleja Kalle Pakkala. Kohalikud kultuurimärgid ei avanenud näiteks festivali väliskülalistele ja nii jäi etendus omamoodi hüüdjaks hääleks kõrbes. Sama pealkirja kandis ka noore lavastaja ja dramaturgi Kristian Smedsi Kainuutriloogia esimene osa. Selle järge “Woyzeckit” mängiti Tamperes kaks aastat tagasi ja tänavusel festivalil pandi triloogiale punkt Tšehhovi “Kolme õega” Kajaani moodi. Smeds nimetab seda ka oma kunstiliseks testamendiks.

Kajaani teater, mis Helsingist 500 kilomeetri kaugusel, tõusis tähelepanu orbiiti seoses noorte vihaste teatrilavastajate liikumisega pealinnast provintsi. Kajaani linnateatri etteotsa asus 2001. aastal mainekas Smeds. Nüüdseks on noorte teatrijuhtide eksperiment lõppenud, kõik nad on loobunud vedamast üle jõu käivat koormat ja jätkavad vabade lavastajatena.

Smeds kohandas majandusraskustes maakonna asukaile kõneka “Kolme õe” lavaloo omakorda Tampere teatri ja festivali psühhofüüsilisse mänguruumi. Klassikanäidend suhtestus publikuga siin ja praegu põhimõttel, kuigi 60% lavastusest toimis mingi live-filmi või online-teatri ja näitlejate lavalise kohaloleku hübriidina. Tegevus liikus läbi teatrimaja soppide, aga publik istus paigal ja jälgis seda videoekraanilt. Õdede piinlemine tühjeneva maakonna ahtais oludes ja provintsilinna piiratud õhkkonnas, nende igatsus teistsuguse, vaheldusrikkama ja õnnelikuma elu järele sai Smedsi töötluses mitmekihilise raamistiku.

Põhjakihistusena toimis Tšehhovi tekst, millele oli liidetud päevakajalist ühe kauge provintsilinna elust. Sõjaväelaste saabumist asendas uue maakonnajuhi saabumine ja Moskva-unistust pääs tööle unelmate postkontorisse Kainuus või parema elu peale pealinnas Helsingis. Uue juhi visioon muutustest maakonnas ei saa tõeks ja ta lahkub, jättes järele põlenud linna ja murtud südamed.

Teatrisündmus osutus prohvetlikuks. Kuu aega pärast “Kolme õe” esietendust Kajaanis oli teater koos teiste linna kultuuriasutustega löögi all. Majanduslik krahh ähvardas noore juhi käe all tuntuks saanud teatri tegevuse lõpetada. Käivitus kogu riiki hõlmav päästeaktsioon, koguti allkirju ja koputati otsustajate südametunnistusele. Raha-asjad hakkasidki lahenema ja teater sai jälle keskenduda loomingulisele tegevusele. Esialgu aastaks. Kristian Smedsi ilmumine lavale maakonnajuhataja kõnetunnil mõjus kui reality-show, kultuuripoliitiline vastasseis provintsikeskused contra suurte linnade seitsmik eesotsas Helsingiga aga programmilise kunstilise vormi. Kõige tšehhovlikumana mõjus nähtud etenduses vananeva näitlejanna väljaastumine rollist, kui ees seisis lahtilaskmine koduteatrist. Kajaani kriis sai teeneka teatriinimese kõikekogenud kauni näo ja sisendava hääle.

Hea teater on ajastu peegel. Atraktiivsed väliskülaliste etendused jäid minu meelest seekord alla soomlaste oma asja ajamisele teatri vahenditega. Nähtud lavastused toimisid omamoodi maagilise masinana, kus pealtvaataja sai vabalt liikuda läbi voolava aja, Soome teatri tipplavastused olid aga kogu ühiskonda hõlmav sündmus.

Kirjutaja on aastatel 2001 – 2005 päevalehe Länsi-Savo kolumnisti ja kriitikuna teavitanud lugejaid “Tampere teatrisuve” sündmustest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming