Iga artist peab leiutama oma jalgratta

Jüri Nael: „Eesti näitleja on üldjuhul tööhobune, kes astub projektist projekti või on oma teatris kinni. Võimalusi end tööväliselt arendada eriti polegi.“

MARIE PULLERITS

Tänavu sügisest avatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis teatri ja pedagoogika õppekava raames füüsilise teatri suuna magistrikursus. Kaheaastase tsükliõppe jooksul keskendutakse näitleja psühhofüüsilisele treeningule ja selle õpetamise pedagoogikale, samuti aga ka füüsilise teatri kui kunstivormi loomeprotsessi metoodikale ja pedagoogikale. Millised on lavakunstikooli uue magistriõppekava eesmärgid ja kuhu paigutub füüsiline teater siinses teatripildis, selgitab õppekava juht, koreograaf ja tantsija Jüri Nael.

Millest sai alguse idee avada lavakunstikoolis magistrantuuri õppekava just füüsilise teatri suunal?

Jüri Nael: Magistrantuuri õppekava teatrikunsti ja -pedagoogika alal on lavakunstikoolis olnud juba aastaid, igal vastuvõtuaastal muutub aga suunaspetsiifika. Idee teha seekord vastuvõtt füüsilise teatri suunal tuli lavakunstikoolist: minult küsiti, kas olen huvitatud selle juhendamisest. XXVIII lennu ehk praeguse teise kursusega olen olnud õppetöös niikuinii seotud erialaõppejõuna Anne Türnpu ja Mart Kolditsa kõrval. Seni ei ole magistriõppes olnud ühte kuraatorit, kes paneks kogu õppekavasuuna kokku. Bakalaureuseõppes on iga kursus alati oma juhendaja nägu, kuigi õppekava on sama.

On suur vastutus vedada professionaalsete loojate magistrikursust ja suunata nende arengut kahe pika aasta kestel. Kõik see tekitas algul kõhklusi, aga teadmine, mida selle ajaga kõik ära saab teha, kaalus hirmu üles. Olen omandanud eri ülikoolides neli magistrikraadi ja uskuge, tean, mida tähendab, kui käid lihtsalt loengust loengusse ning nopid natuke siit ja natuke sealt, aga tervikut sellest kokku ei tule. On tähtis, kes õpetab, mida ja mis järjekorras ning kuidas luuakse seosed loengute-praktikumide vahel. Loomulikult ei ole ma selle õppekava juures ainus erialaõppejõud, olen kaasanud oma õpetajad nii Eestist kui ka välismaalt.

Uuel kursusel on õpe korraldatud kord kuus nädalase tsüklina, mille jooksul süvenetakse ühte teemasse ühe-kahe õppejõuga – see on hästi fookustatud töötubade-põhine õpe. Seejärel lähevad magistrandid oma igapäevase loometöö juurde tagasi. Tegemist on juba tegevate näitlejate, tantsijate, lavastajate ja koreograafidega, kes saavad katsetada, kuidas mõjutab uus kogemus nende loomingut. Kord kuus on ka kahepäevane teooriaõpe.

Vastuvõtukatsete esimene voor oli aprillis. Keda ootasite kandideerima, kas spetsiifilisemalt tantsu-, sõnateatri või etenduskunsti taustaga inimesi, juba väljakujunenud käekirjaga artiste või loometee alguses teatrikunstnikke?

Tavaliselt käib vastuvõtt lavakunstikooli magistrantuuri avalduse, motivatsioonikirja ja vestluse põhjal. Kuna seekord on tegemist füüsilise teatri suunaga, kus peab end ka ise füüsiliselt treenima, pidime tegema vastuvõtukatsed, et vaadata kandidaadid üle, milleks nad on võimelised ja kuidas nad grupis töötavad. Vastu ei võeta lihtsalt üht kursust andekate ja toredate indiviididega, vaid nad peaksid ka koos moodustama hea grupi. Nii nagu teatrikoolides ikka, tahame panna kokku trupi, ansambli, kes teeb kooli ajal mõne loomingulise projekti.

Laekus 40 avaldust, vastu võtame kõige rohkem 10 inimest. Praeguseks on jäänud alles 16 kandidaati, kellega korraldame mai lõpus katsete teise vooru ja teeme lõpliku valiku. Kandidaatide arv jagunes enam-vähem pooleks teatri ja tantsu taustaga inimeste vahel. Oli juba küpseid artiste, kes on mõndagi näinud ja teinud, oli ka äsja tantsu- või teatriõppest tulnuid.

Eesti teatris on see murekoht, et kui ollakse näitlejana lõpetanud lavakunstikooli või Viljandi kultuuriakadeemia ja suundutakse erialasele tööle, pole pärast kooli lõppu sisuliselt enam kuskil õppida, puudub professionaalsete näitlejate teatrialane täienduskoolitus. Eesti näitleja on üldjuhul tööhobune, kes astub projektist projekti või on oma teatris kinni. Võimalusi end tööväliselt edasi arendada eriti polegi. Niisiis tahame teha sellest magistriõppekavast täiendusõppe juba tegutsevatele teatriinimestele, kellel oleks sellest kasu oma lavastaja- või koreograafikäekirja rikastamisel või näitlejatöö arendamisel.

Arusaadav, et kõigil pole võimalik pühendada end kaheks aastaks õpingutele, sestap planeerime käivitada ka ühe-kahepäevase täiendusõppe õpitubade vormis, et näitlejad saaksid end arendada. See täiendusõpe on füüsilise teatri magistriõppe üks lisaettevõtmisi.

Tegemist on teatri ja pedagoogika õppekavaga. Millisena näete pedagoogilise ja teatrikunstilise väljaõppe vahekorda sellel kursusel? Milline on pedagoogilise õppe väljund?

Õppekava eesmärk on koolitada eesti teatrile õppejõudusid. Loodan väga, et need vastuvõetud 10 inimest leiavad teemad, mis neid näitlejatreeningus huvitavad, ning pärast kaheaastast otsingut on nad võimelised seda ka õpetama. Õpetajate koolitamise missioon tõukaski mind selle õppekava väljatöötamisel kõige rohkem tagant. Tähtis pole ainult see, et 10 inimesest saavad paremad etendajad, vaid et teatriväljale lisanduks ka uusi inimesi, kes on suutelised näitleja ja tantsija psühhofüüsilise treeningu spetsiifikat edasi õpetama. Vaja on õpetajaid. Ülesanne on anda neile võimalus ringi vaadata, avardada silmaringi ja leida inspiratsiooni ning seejärel motiveerida neid arendama oma õpetamismetoodikat.

Kuhu paigutub füüsiline teater Eesti teatripildis? On see nii suur osa siinsest teatriväljast, et selle eriväljaõppe ja pedagoogide koolituse järele on vajadus ja huvi?

Füüsiline teater on väga pretensioonikas mõiste – igasugune teater on ju füüsiline. Selles mõttes polegi see terminina kuigi korrektne. Kui hakkasin 2001. aastal juhendama lavakunstikoolis lavalist liikumist, õpetasin näitlejatele algul koreograafilisi kombinatsioone. Aastaid hiljem sain aru, et see pole tegelikult näitlejale otseselt vajalik, see ei aita neil luua rolli ja lavalist kohalolu.

Kui rääkida füüsilise teatri mõistest praegu, siis ongi see süntees kõigest, mis kuulub näitlejatreeningu juurde: töö tekstiga, rolliloome ja ka arusaamine kehast. Mis see keha siis on, mis selles peitub, mida on võimalik sealt kätte saada? Seda kõike mitte ainult intellektuaalselt analüüsides, vaid asetades oma keha reaalsetesse füüsilistesse olukordadesse. Paelub, kui füüsiline kehatöö ja näitlemiskunst omavahel kohtuvad. Mind huvitab keha kui arhiiv, tahan teada, mis selles peidus on ja mida on sealt võimalik erisuguste treeningute kaudu tabada.

Füüsilisel teatril ei ole kindlat esteetikat, vormi ega ühtset treeningusüsteemi, see on katusmõiste, mille alla mahub palju erisugust. Kõnealuse magistrikursuse õppetöö sisu puhul sõltub palju sellestki, kes on need 10 inimest, kes moodustavad kursuse, mida nad vajavad ja sellest kahest aastast saada tahavad.

See on psühhofüüsiline teater, kus saavad kokku keha ja lavalolek: ei ole häält kehast eraldi või liikumist häälest eraldi, ei ole mõtlemist eraldi kehast või keha mõtlemiseta ja impulssideta. Sellest räägitakse iga näitlemistehnika puhul, kuid selleni jõudmise rada on alati erisugune. Üritame leida tee, mis sobib just nendele inimestele. Seetõttu kutsun õpetama erilaadse käekirja ja lähenemisega inimesi, et kõigil õpilastel oleks võimalus sealt endale midagi välja noppida.

Teatri NO99 viimastes lavastustes on jäetud sõna tagaplaanile, lugusid jutustatakse puhtalt keha, selle sotsioloogia ja psühholoogia kaudu. Seejuures ei muutu see tantsuks, fookus hoitakse inimsuhetel. See on kehadevaheline teater, mille jutustamisvahendid tunneb ära iga inimene. Koos Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga olen ka ise teinud viimastel aastatel mitu füüsilise teatri ritta kuuluvat tööd: „Kõnts“, „El Dorado. Klounide hävitusretk“, eelmisel aastal Hamburgi Thalia teatris „Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud“. Näited on Eestis ju veelgi, iseasi, kuidas keegi soovib ennast sildistada.

Žanripiiride hägustumine ja kunstiliste vahendite ühtlustumine paistab olevat praeguse lääne teatri üldisem suundumus. Kas artistina on võimalik kõiki vahendeid korraga vallata?

Piiride hägustumine ja hägustamine on normaalne protsess. Kunstniku ellujäämise ja enesearengu oluline aspekt ongi huvitavate teemade ja nendele väljendusvormi pidev otsimine. See, et tantsija liigub rohkem teatri vahendite suunas või et teatrilavastaja hakkab otsima füüsilisemat väljendust, on tema arengus oluline, hoolimata varasemast taustast. Idamaade teatris ei olegi eraldi näitleja, tantsija või laulja rolli olemas, nad on kõik ühes artistis koos.

Samuti on see, mida teatriartistid ja -loojad teevad või otsivad, mingil määral seotud ühiskonnas sündiva ja sealse kultuuriruumiga. Nad üritavad täita mingit tühimikku. Seni, kuni see neid ennast huvitab ja on otsinguliselt põnev, ei saa seda ju ette heita. Piirid hägustuvad niikuinii: kui ollakse end treeninud mõne süsteemi järgi ja selle väljendusvahendid on ennast ammendanud, siis hakkavad teised väljendusvormid tunduma inspireeriva päästerõngana, mille abil oma loomingut edasi arendada.

Kultuur areneb pidevalt ja väljendusvormid niisamuti, küsimus on selles, kui kaugele võib uuendustega minna ning kas ühel hetkel on kõik ära proovitud. Seejuures peab iga artist leiutama oma jalgratta ise, isegi kui keegi teine on sellesama jalgrattaga juba sajandeid ringi tiirutanud. See peaks kuuluma iga kunstniku kui uudishimuliku leiutaja loomusesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar