Horvaatia teater: tundmatu ja muutuste eel

Rait Avestik

Teatreid kontrollivad kohalikud omavalitsused ehk valitsevad parteid.  

”Langevarjurid”: kaks akrobaati alustasid nukuteatri laadis loo jutustamist, mis õige pea võttis aga totaalse turnimise vormi.

 

“Domesticus vulgaris or Plain domestic”esindab kaasaegset etnotantsu, milles tekst, tants, muusika ja film sünteesitakse hoogsaks ja maitsekaks (kulgemis)peoks. 2x netifoto

 

Mida teame endisest Jugoslaavia või siis praegusest Horvaatia teatrist? Kes just spetsiaalselt selle piirkonna ja sealse teatriga sina peal ei ole, sellele meenuvad vahest ainult (või ainult sellele meenuvadki) mõned nimed, eelkõige näitekirjanikud, ka Horvaatia kaasaegne tants, film. Järgnev tekst ongi pretensioonitu sissejuhatuse sissejuhatus Horvaatia kaasaegsesse teatrisse ning samas ka tänukiri Eesti Kultuurkapitalile, kes aitas külastada ühte sealset teatrifestivali.

 

 

Faktid

 

Paar võrdlusmomenti Eestiga: 1991. aastal iseseisvunud riigi pindala on ümmarguselt 56 500 ruutkilomeetrit, inimesi aga 4,5 miljoni kandis. Ametlikult ehk inglise keelde tõlgitud info põhjal on Horvaatia 12 teatrilinnas kokku 42 teatrit  või teatrifiliaali (näiteks Horvaatia Rahvusteater on mitmes linnas). Samuti on horvaatia teatrid esindatud nii Bosnia ja Hertsegoviinas kui Ungaris. Pealinnas Zagrebis on 18 teatrit, elanikke umbes 800 000. Teatrifestivale on seal riigis nii 20 ümber.

Zagrebis asuv Horvaatia ITI-keskus (International Theatre Institute) on asutatud 1994. aastal mittetulundusühinguna, mis nüüdseks on kasvanud suureks ja arvestatavaks organisatsiooniks, kus praegu liikmeid üle 150. Peale rahvusvahelise suhtlemise ja muu sinna juurde kuuluva, antakse välja ka erinevaid teatrialaseid trükiseid nii kohalikus kui võõrkeeles, näiteks kord kvartalis ilmuvat üsna kogukat teatriajakirja Kazaliste (Teater). Üldse ilmub Horvaatias viis teatriajakirja, sealhulgas tantsu- ja nukuteatrialaseid. Ka on Horvaatias olemas samuti UNESCOsse kuuluvate rahvusvaheliste teatriorganisatsioonide ASSITEJ (president Miran Hajoš) ja UNIMA (Zvonko Festini) keskus.

Ma ei arvagi, et peaks meeletult ja silma- ning kõrvatorkavalt ITI egiidi all tegutsema, aga siiski tekkis küsimus (kas või retooriline), et kuis kulgeb elu meie kohalikul ITI-keskusel-inimestel?

 

 

Kohalik teater kohaliku pilguga

 

Vahest aitab adekvaatsemat pilti Horvaatia teatrist luua Jasen Bonko artikkel “Näitekirjanikud – parim asi Horvaatia teatris”, mis ilmus Horvaatia ITI välisilmale toodetud kogumikus “Horvaatia teater” (1/2006), mida põgusalt refereerin.

Paari viimase aasta jooksul on toimunud mitmeid sündmusi, mis võivad Horvaatia teatri arengus mängida olulist rolli. Üheks põhiprobleemiks Horvaatia teatrielus on nn teatriseadus, mis tekitab palju vastukaja ja  peaks tooma elavnemist ja muutusi Horvaatia teatrirahvale. Praegu on Horvaatias teatripoliitika veel valdavalt endist, sotsialistlikku laadi. Ometigi, kui siiamaani olid näitlejad kindlal põhipalgal, siis nüüd on nad seotud mingi teatri või projektiga kõigest lepinguga üheks kuni kaheks aastaks.

Teine seaduses poleemikat tekitanud fakt on kontrollmehhanismi olemasolu. Kontroll valitseb teatri omanike üle ja kuna need kontrollijad kohalikud omavalitsused ehk valitsevad parteid, siis on teatrites ilmselge võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks. Kuigi Horvaatia teater pole suutnud lahti saada poliitilisest ballastist isegi 15 aastat pärast iseseisvumist, siis suurem oht ähvardab hoopis teiselt poolt – meedia ja popkultuur, mis dikteerib tarbimistrende ja loob uusi staare. Tegelikult on aga Horvaadi teatri suurim probleem see, et 2005. aastal langes külastatavus kümme protsenti. See number on pea pooleteise miljoni teatrikülastaja juures häiriv ka seetõttu, et langus oli pärast eelmiste aastate publikuarvu tõusu.

Repertuaari põhiprobleem on olnud pikka aega see, et teatrite mängukavast on peaaegu puudunud lähiminevikku ja kaasaega kajastavad näidendid. Hoolimata sellest, et horvaatide elus on toimunud mitmeid dramaatilisi sündmusi. Siiski on repertuaar muutunud teadlikumaks, mida tõestab, et üle poole esietendustest 42 teatris, sealhulgas 13 lasteteatris, baseeruvad kodumaisel dramaturgial. Ja enamgi veel, praeguseks ajaks on mängukavas ka näidendid, mis küsitlevad praegu ühiskonda puudutavaid probleeme. Samas on vähemalt pool lavale jõudnud tekstidest proosatekstide dramatiseeringud. Hetke kuumimate näitekirjanike sünniaeg jääb 1960.-70. aastatesse: Miro Gavran, Lada Kaštelan, Mate Matišić, Dubravko Mihanović, Nina Mitrović, Filip Šovagović, Tena Štivičić, Ivan Vidić, Elvis Bošnjak, Ivana Sajko, Dora Delbianco, Ariana Culina.

Kuna Horvaatia teatrid vaevlevad meisterlike lavastajate puuduses, siis näitekirjanikud, eriti noorem põlvkond, esindab märkimisväärsemalt suuremat segmenti horvaatia teatris. Alates 1990ndatest on lavastajatest tuntuim Rene Medvešek. Horvaatia lasteteater on heal tasemel ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Parim asi viimaste aastate Horvaatia teatris on see, et kõrgekvaliteedilist teatrit võib näha ka väljaspool Zagrebit, kuhu on ju koondunud raha, poliitika ja kultuuri põhijõud. Loodetakse, et praegune aeg on vaikus enne tormi ja Horvaatia teater saab hakkama organisatsiooniliste probleemide ja muutustega.

 

II Horvaatia showcase

 

12. – 17. oktoobrini kestnud II Horvaatia parimat teatrit pakkuva festivali peakorraldajad ITI president ja dramaturg Željka Turčinović ning dramaturg ja teatrikriitik Tajana Gašparović olid n-ö esinduslavastusteks valinud kümme teatritööd. Ilmselge on, et nähtud kuue lavastuse põhjal mingit terviklikku ja adekvaatset pilti sealsest teatrist veel tekkida ei saa. Kuid siiski-siiski… Ja loodan siiralt, et kõige paremaid lavastusi mul ei õnnestunud näha. Tõesti – tuleb nõustuda Jasen Bonkoga – suuri lavastajatöid ei märganud. On nagu mingid katsetused, õiges suunas liikumised, aga seda totaalset teatrit ei kuskil. Ikka tekst ja tekst ning üsna vaimuvaene lavastaja-kunstnikutöö. Seevastu häid näitlejatöid esines.

Zagrebi Noorsooteatri Nataša Rajkovići – Bobo Jelčići “Teisel pool” (lavastaja Bobo Jelčić) on väidetavalt eelmise hooaja ülistatuim lavastus. Tõesti, teema oli kaasaegne ja tekstiga ümber käidud n-ö seaduspärasemalt ehk tavaliste inimeste elu näidati mingis ülekeeratud vormis, lavale kukkus ka prožektor, neljas sein puudus. Lae all vilksatav tõlge andis aimu, et tegemist oli üsna teravmeelse tekstiga, mida kinnitas ka publiku reaktsioon.

Kaasaegset dramaturgiat esitas ka teater &TD, näidati Dubravko Mihanovići näidendit “Konn” (lavastaja Franka Perković). Eks psühholoogiline realism ise sea mingid piirid, kuidas selliseid tekste lavastada, aga “Konna” lavastaja-kunstnikutöö hämmastas tõesti: kuna kahe mehe emotsionaalne vaidlus (alkohol ja hääletõstmine) käis jõulude ajal ühes väikses juuksuritöökojas, siis seda töökoda sinna lavale oli püütud ka läbi häda ehitada. Ilmetu kujunduse vahel ja ümber “läbielamist” mängida ja vaadata pole vist kuigi erutav.

Kuigi Miroslav Krleža (1893 – 1981) “Aretej” (1959, lavastaja Zlatko Vitez) Gavella teatris ei kuulunud festivali programmi, nägin õnneks või kahjuks lavastust, mis sundis retooriliselt küsima – mis sajandil me elame? Paatoslik mängumaneer samalaadses vormis oleks iga teatriuurija heldima pannud – näha veel tänapäeval võimalikult autentset sada aastat vana teatrit.

Zagrebi Väikse Lava “Langevarjurid” (lavastaja Ivica Šimić) esindas rahvusvaheliselt arusaadavat lasteteatrit: kaks akrobaati alustas nukuteatri laadis loo jutustamist, mis õige pea võttis aga totaalse turnimise vormi. Aimatava loo jutustamine taandus võimlemisele ning kokkuvõttes oligi tegemist akrobaatilise estraadiga.

Midagi huvitavamat ja ka segasemat pakkus teater &TD, kus lavastaja Ivica Buljan tõlgendas Joris Lacoste teksti “Comment faire un bloc”. Poliitiline raadiotekst röögiti publikule maha alguses kahe viisakalt riides härra poolt, siis tegid seda bändi ja viis anonüümset veiderdist, mis kokkuvõttes mõjus tudengiteaterlikult kergelt ja vaimukalt ja horvaatia keel kostis kui muusika.  

On vist teada, et Horvaatias on üsna tugevad kaasaegse tantsu tegijad. Sealt kandist tuli ka festivali parim elamus. Vaba Tantsu Kompanii “Libertance” “Domesticus vulgaris or Plain domestic” (koreograafia ja idee Rajko Pavlić) esindas n-ö kaasaegset etnotantsu. Lavastuses põimusid tekst, tants, muusika ja film, mille neli tantsijat sünteesisid äärmiselt hoogsaks ja maitsekaks (kulgemis)peoks. Kuidagi rahustav ja samas ka põnev on vaadata seda, kui inimesed liiguvad muusikas ja muusika moodi ja muusika kõrval. Oli tantsukunst, mitte “mega kontseptsiooni” edastav ähkiv tõmblussport. Atmosfäär kaasaegse tantsu puhul pole vist ka igapäevane. Kutsugem nad siia!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming