Hooman Sharifi päästab valla Augusti tantsufestivali

Mart Kangro

14. – 28. augustini korraldab Kanuti gildi saal XI rahvusvahelise  Augusti tantsufestivali. Lisaks eesti koreograafidele näeb festivalil esinejaid Belgiast, Venemaalt, Austriast, Hispaaniast, Rumeeniast ja Norrast, kokku antakse 13 etendust. Homme õhtul avab selle festivali Iraanis sündinud ja nüüd Norras elav koreograaf Hooman Sharifi oma lavastusega „Lingering of an earlier event” („Olnu venitamine”). Hooman Sharifi: „Miks ma kutsun esile vastandumist? Mõnikord ei saa ma sellest isegi aru. Vahel lihtsalt ütlen midagi, mille peale pääseb valla tõeline põrgu, ja mina seisan selle keskel, aga kuna mulle meeldib vastasseisu energia, siis jään paigale ning seisan silmitsi kõigega, mis tuleb. Ma arvan, et minu tööde otsekohesus, kompromissitus ja vägivaldsus provotseerib inimese poolt valima. Ma arvan, et õige ja vale ei põhine mitte moraalsetel alustel, vaid inimlikkusel ja inimõigustel, ning ma annan otsekoheselt mõista, millisel poolel seisan mina. Seetõttu on minu ideedel alati nii tuliseid pooldajaid kui ka vihaseid vastaseid.”        Eesti tantsupublik teab sind üsna hästi ja  ka meie tunneme teineteist päris pikka aega. Mulle tundub, et aja jooksul oled kunstnikuna omandanud nüüdistantsuteatri „paha poisi” maine. On inimesi, kes läheksid koos sinuga või koguni sinu eest lahingusse, kuid palju on ka neid, kes sulle selgelt vastanduvad. Kunstis on see üldjuhul alati nii, kuid sinu puhul tunnen seda vastuolu eriti tugevalt. Kas sa oled sellest teadlik? Mis kutsub sinu töödes esile sellise  vastandumise?      Varem olin sellest vist rohkem teadlik, vahel isegi mängisin meelega paha poissi. Aga nüüd  olen juba mõnda aega selleks tööga – ja veel kord tööga – liiga hõivatud. Miks ma kutsun esile vastandumise? Mõnikord ei saa ma sellest isegi aru. Vahel lihtsalt ütlen midagi, mille peale pääseb valla tõeline põrgu, ja mina seisan selle keskel, aga kuna mulle meeldib vastasseisu energia, siis jään paigale ning seisan silmitsi kõigega, mis tuleb. Ma arvan, et minu tööde otsekohesus, kompromissitus ja vägivaldsus provotseerib inimese poolt valima. Ma  arvan, et õige ja vale ei põhine mitte moraalsetel alustel, vaid inimlikkusel ja inimõigustel, ning ma annan otsekoheselt mõista, millisel poolel seisan mina. Seetõttu on minu ideedel alati nii tuliseid pooldajaid kui ka vihaseid vastaseid.       

 

Tihti on sinu töid nimetatud poliitiliseks ning sinu motogi kõlab: „kunst on poliitika”. Palun pisut selgitada seda seisukohta.

Algselt oli see seisukohavõtt, kuid ma ei kujutanud ette, kui palju raskusi ja pahandusi toovad kaasa need kolm sõna. Tuleb aga tunnistada, need raskused ja pahandused on olnud ka äärmiselt produktiivsed. Kümme aastat tagasi ütlesin esmakordselt välja, et „kunst võrdub poliitikaga”, ning sealtpeale olen palju endalt küsinud, mis on poliitika ning kuidas on poliitika seotud minu töödega. Otsin seniajani, iga mu lavastus on neist ajendatud. Ikka jõuan lõpuks küsimuseni, miks ma seda kõike teen. Ma ei aita sellega ju kedagi ega muuda midagi,  selles mõttes olen täiesti abitu ja tarbetu. Loodan, et minu tegevus on lihtsalt see, mis see on, ei vähem ega rohkem. Kaotan tihti usu, sest kahtlen pidevalt kunsti võimes kutsuda esile muutusi ja motiveerida inimesi millegi vastu üles tõusma. Samas mulle meeldib luua sellises kahtlustest ja kõhklustest tulvil seisundis. Ja lõpuks, ega ma midagi muud ka teha ei oska, vähemalt praegu.       

Mäluteema, nii isikliku kui ka sotsiaalse mälu teema on sinu töödes väga oluline. Inimkeha mälu, valu mälu, valiku mälu, armastuse mälu. Sinu lavastusi meenutades jookseb mu peast läbi palju assotsiatsioone.  Kuidas sai see teema sulle nii omaseks?     

See, mida sa ütlesid, on nii tabav, et ma ei tea, kuidas vastata. Valiku mälu, valu mälu ning armastuse mälu – see kõlab nii kaunilt. Kui me töötame iseendaga ja lavastuse materjaliga, puhastame lõpuni iga tegevuse ja liigutuse, jääb alles vaid mälestus kõigest sellest, millised need tegevused ja liigutused, see materjal võiksid olla.       

Alati on su lavastustes tunda sinu tausta, seda järeldust toidab ka määratlus „iraani päritolu Norra koreograaf” – kõik see loob sinu ümber tugeva konteksti. Siiski tundub mulle, et sinu tööd on pigem universaalsed. Viited su rahvuslikule ja kultuurilisele päritolule tekitavad mingi poeetilise mütoloogia, eristudes selgelt loomulikust kehalisusest ja mõnikord isegi anarhiast. Loomulikult ei pääse keegi meist oma päritolu  eest pakku, aga kas sa kujutad ennast ette töötamas ilma määratlusteta „iraani päritolu Norra koreograaf”? Mis sa arvad, oleks see võimalik?     

Iraani päritolu Norra koreograaf kõlab vägagi  korrektselt. Jah, ma elan Norras ning saan oma tantsualaseks tegevuseks toetust Norra kultuuriministeeriumilt. Jah, ma olen pärit Iraanist, seda koos kogu kultuurilise ja ka keeruka poliitilise pagasiga, mida see endaga kaasa toob. Publik tuleb alati etendusele mingi ootusega, ja see ootus põhineb eelinformatsioonil. Ma arvan, et minu topeltpäritolu on andnud palju ainest, mille poolt ja mille vastu töötada. Lavastus, mis on hästi ja mõtestatult tehtud,  käivitab dialoogi publikuga ning aitab ületada eelarvamusi, millega inimesed on etendusele tulnud.      Sinu töödes kerkib esile intrigeeriv duaalsus poeetika ja kehalise brutaalsuse vahel.  Isegi kui lugeda lavastuste pealkirju „Lingering of an Earlier Event” („Olnu venitamine”), „We Failed to Hold This Reality in Mind” („Meil ei õnnestunud seda tegelikkust mäletada”), „I Saw The Snow and I Touched The Snow” („Ma nägin lund ja ma puudutasin lund”), siis kõik need on väga poeetilised. Palju poeesiat peitub ka sinu lavastustes, ent alati on see tasakaalustatud vahel isegi ebamugava tooruse ja realismiga. 

Mainitud duaalsus tuleb esile ka suhtes publikuga: tihti muutuvad üldised lood järsku nii isiklikuks ja vahetuks, et publiku seas istudes tunnen ennast isiklikult puudutatuna, mõnikord kogen isegi oskamatust suhestuda esinejaga. Kas olen ainus, kellel on jäänud selline mulje, või on see sinu teadlik valik kõikuda pidevalt kahe äärmuse vahel?       

Mulle tundub, et poeetiline on ühtlasi poliitiline ning seega brutaalne. Kord lugesin: „kuidas me saame rääkida poliitikast ilma armastuseta.” Ning kuidas saame rääkida armastusest ja mitte vägivallast, võimust, dialoogist, õnnest. Lavastuste toorus ja poeetilisus on omavahel seotud, me ei ürita olla poeetilised, poeetika tuleneb meeskonna lähenemisest materjalile. Poeetika, toorus ja ilu sünnivad siis, kui loobud pinnapealsusest ja üritad mitte minna kompromissile. Tegelikkus, mis lavalt paistab, on minu arvates tõeline ka koos lavalise valega, sest me oleme tõesti laval, see on  reaalsus, ning me oleme isiklikud. Isiklikud, aga mitte privaatsed, me ei palu enda suhtes üles näidata empaatiat, küll aga lavastuse ainese ja sisu suhtes. Tõesti, mõnikord tekitab isiklik teemakäsitlus ebamugavust ja sellest tulenev haavatavus omakorda vastasseisu, kuid publiku ülesanne on teha üks vastusamm ning astuda dialoogi laval väljendatavate mõtete, seisukohtade ja tunnetega.       

Millest räägib sinu lavastus „Lingering of an Earlier Event” („Olnu venitamine”)?

Lavastus räägib sellest, kuidas saab muutuda grupiks, kollektiiviks, ühiskonnaks, millel ei ole identiteeti, nägu ega sugu. See lavastus on vägivallast ja sellega toimetulemisest. Inimestest, kes usuvad aega ning kokkupõrgete  ja lahkarvamuste loovusse, usuvad pidevatesse läbirääkimistesse. Tegelikult teeme ju kõik kompromisse, teist valikut pole, ja siis me sureme, aga enne seda on palju, mille nimel elada ja võidelda.

Küsinud Mart Kangro

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming