Hipsterid, millenniumlased ja ajalugu

Kas vanaema oli ise süüdi, et ta ära küüditati?

VALLE-STEN MAISTE

VAT-teatri „Revolver“, autor Gábor Görgey, tõlkija Edvin Hiedel, lavastaja ja muusikaline kujundaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma, valguskunstnik Oskar Punga. Mängivad Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Risto Vaidla ja Karmo Nigula. Esietendus 5. IX festivalil „Draama“  Tartu Genialistide klubis.

Lavaka kevadel lõpetanud XXVII lennu tegemisi jälgides olen tundnud kadedusega (kuulun ju Viljandi teatrikooli perre) segatud vaimustust. Seda mitte ainult seoses näitlejaisiksuste arenguga – tähelepanekutega selles osas tuleks nii varases faasis jääda pigem vaoshoituks. Võlunud on sügavus ja filosoofilisus, mis lennu töödes ajastule omase mängulisuse ja postdramaatilisusega kaasas on käinud. Mõttetihedus ja kultuurilooline erudeeritus torkasid silma juba tudengite varastes etüüdides, stand-up-ülesastumistes, „Uhkuses ja eelarves“ ning avaldusid iseäranis koostöös Anu Lambiga valminud kroonijuveelide puhul.

Oma ettevõtmistes on see lend kasutanud tihti samasugust mustrit: interpreteeritakse kultuuriloolisi tekste piiblist XX sajandi klassikani ning kirjutatakse need oma põlvkonna elutunnetusest ja probleemidest lähtuvalt ümber. Ka „Revolver“ toetub teatraali ja poliitiku Gábor Görgey Ungari totalitarismipärandist ja Nõukogude Venemaa agressioonist inspireeritud draamale „Vader, kus tukk on“. Selle Praha kevade päevil kirjutatud näidendi lavastas 15 aasta eest Theatrumis Lembit Peterson ning 2002. aasta algul käis mõni kuu hiljem Ungari kultuuriministriks saanud autor tulemust ka Tallinnas vaatamas.

Ehkki Karl Koppelmaa on pikkinud oma lavastusse hulganisti Görgey teksti, on tegu siiski omaette näidendiga. „Revolver“ peegeldab lennu varasematest töödest enam just etendajate endi hoiakuid – Anu Lambi, Peeter Raudsepa ja teiste õpetajate nõu ja hool avaldub juba kaudsemalt. Lavalt pakutavad mõtted haakuvad üksjagu tähelepanekute ja klišeedega, mida Y-generatsiooni kohta on tehtud alates William Straussi ja Neil Howe’ krestomaatilisest teosest „Millenniumlaste tõus“ kuni Guardianis tänavu kevadel publitseeritud mahuka artikliseeriani.¹ Ka Koppelmaa on ühele jubedale väljaandele antud usutluses rõhutanud kuulumist nimetatud generatsiooni.²

Egod või kollektivistid. Millenniumlastega seostuvad vastuoksuslikud arusaamad. Ühtedele on nad nartsissistlikest eneseimetlejatest mina-põlvkond,³ teistele ühistundegeneratsioon, solidaarsust väärtustavad maailmaparandajad.⁴ Millenniumlased usuvad, et infotehnoloogia toel suudavad nad luua oma vanematest kergemini inimlikke sidemeid.⁵ Ometi leiavad vaimutervise uurijad, et praegused noored kannatavad tugevalt eraldatuse ja suhtevaeguse käes. Teenusmajandussektori rahavood pidavat peatselt hakkama just hingepaituskohtumisi ja kehahellitusseansse pakkuvate üksinduseleevendamise ettevõtete arvele voolama.⁶

Vanematele mõistetamatult on praegune noorus valmis asju sõprade ja ka lihtsalt tuttavatega jagama. Sovetiajal sirgunud individualistile on oma auto laenamise ja eramu jagamise mõte üsna eemaletõukav. Aga hipsterite kohta levivad kuuldused, et nad elavad ühiskorterites ja käivad hängimas mitme peale soetatud jalgratta või autoga. Ometi, nagu nähtub üleslöödud endiste tööstus- ja kõduasumite fänsidest poekestest, ihaldab ka uus kollektivistlikum sugupõlv kalleid ja tähendusetuid fetišistlikke nipsasjakesi. Uus põlvkond olevat hoolivam, ent seejuures püsimatu ja võimetu pühenduma.

Paradoksidega võib jätkata. Straussi ja Howe’ järgi on tänapäeva noored vanematest vähem vägivaldsed, ropud ja seksuaalselt laetud, ent just nüüd sai maailma juhtriik pretsedenditult ropu, seksi ja vägivalla osas seninägematult loomaliku imagoga presidendi. Ometi on Y-generatsiooni uurinud netiärimehe Eric Greenbergi arvates universum tõusmas millenniumlaste esilekerkimisega krahhist paradiisi äärele: niivõrd avatud meelega, empaatilised, vabatahtlikule panustamisele ja aktivismile orienteeritud olevat praegused noored. Nad võtvat Ameerika ja maailma üle, et parandada neid jäävalt, muutes USA absurdset tervishoiusüsteemi, õnnistades tulevikuühiskonda uute energiaallikatega jne.

Konstruktiivne pohhuism. Greenbergile omasest enesekindlusest ja optimismist lavaka lõpetanud noored siiski ei pakata. Mihkel Seeder on kahtlustanud „Revolvri“ tegijaid koguni nihilismis,⁷ ent selle üha enam oportunistliku karjerismi ja räige hoolimatusega seotud tiitli lükkab Koppelmaa tagasi, määratledes end konstruktiivse pohhuistina. Lavastuses kujutatakse tegelasi vahelduva ideoloogilise taustaga piirsituatsioonides, vaadeldakse, kuidas eri inimtüübid ja maailmavaated kohanevad. Läbi põlvkondlike hoiakute prisma pakutakse mõtteainest poliitika, vägivalla, rahvusluse, traditsioonide, identiteedi, ajaloo jm teemadel. Noorte lähenemine on tugeva filosoofilise taustaga, ent äraspidiselt groteskne, küsiv, otsiv ja ebakindelgi.

„Nii näitlejate kui ka laiemalt noortega rääkides on tunda tugevat skisofreeniat. Teatud küsimustes on noortel nii siiber, et mitmed sõbrad on Eestist lahkunud. Isiklikult pean kuidagi rumalaks olla Eesti üle uhke lihtsalt sellepärast, et ma olen eestlane,“ räägib Koppelmaa KesKusis Seedrile, kes on segaduses, kas „Revolvris“ sarjatakse eestlust või valutatakse selle pärast südant. Koppelmaa jätkab: „Samas mulle meeldib siin elada, suhelda teiste eestlastega, lugeda eesti kirjandust, kuulata eesti muusikat. See on ambivalentne seisund. Võib-olla on minu generatsiooni taak, et meil ei ole enam erilist sidet nende oluliste sündmustega, mis puudutavad meie vanemaid: laulev revolutsioon, Balti kett, laulukaare all kätest kinni hoidmine ja koos nutmine. Ma olen tänulik selle eest, mis sai tehtud, aga minuealiste jaoks taasiseseisvumisega meie missioon ei lõppenud.“⁸

Sadadele miljonitele noortele sarnase essentsi omistamine on mõneti ehk astroloogiastki labasem. Ometi on jooni, nagu vanematega võrreldes suurem avatus, tolerantsus jms, mille Y-generatsioonile omistamises ollakse üsna üksmeelsed. Ka kosmopoliitsus, senisest ulatuslikum identiteedi, rassi, rahvus- ja riigipiiridest ülevaatamine ning nendega seotud painetest ja vihast vaba olek on millenniumlastele omane, samuti skepsis poliitikute ja traditsiooniliste poliitika tegemise viiside osas ning uute aktiivsusvormide otsing. Greenberg kannab ette, et uhkus ameeriklane olemise üle on noores põlvkonnas kahanenud ning Koppelmaalegi ei ole see esmatähtis. Taandumas on ka militarism ja geopoliitilised vaenud.

Bush koletum kui Stalin. Millenniumlasi on süüdistatud hägusas ajalootajus. Ei mäletata tegeliku sotsialismi kitsaskohti ja ollakse vastuvõtlikud Bernie Sandersi laadse sotsialisti (mõne arvates) pehkinud visioonidele. Äsja lõi maailmas laineid uuring, mille kohaselt kolmandik USA noori usub, et George W. Bushi süü tõttu on hukka saanud rohkem inimesi kui Stalini põrgus. Esimees Maod, Leninit ja koguni Putinit sageli ei teatagi.⁹ Ka „Revolvriks“ ümbermeigitud (remake) Görgey näidendis ei kõnelda algupärandile omaselt totalitarismikogemusest, vaid see esindab noorte naiivset, üksjagu äraspidist arusaama survevõimust.

Lavastuses püssitoruga silmitsi seisev seltskond ilmutab enam uljaspäisust ja vallatlevat targutamisiha, kui totalitaarsetes ja valdavalt ka autoritaarsetes režiimides mõeldav. „Revolvri“ õhustik ei peegelda koledust, millega võim on suuteline inimesed tasalülitama.

VAT-teatri töös ei avaldu ängistav väljapääsmatus, mis kaasneb saatanliku võimu survejõu kujutamisega nt Andrzej Wajda filmides. Koguni Richard Rampton, kogu XX sajandi vaba püsinud Suurbritannias elav advokaat, kes kogus tuntust holokaustieitaja David Irvingi vastasel protsessil, sõnab PÖFFil linastunud filmis „Eitus“, et temas tekitab õõva kahtlus, kas tal oleks jätkunud totalitaarses ühiskonnas mehisust inimeseks jääda.

Seda silmas pidades on „Revolvris“ pugejalikkust, tallalakkumist ja kaasajooksiklust ebaobjektiivselt vähe. Rusutist, mis tekib ideoloogilise ja füüsilise surve all, ei mängita välja. Pigem on eesmärk peegeldada tüdimust, mida mis tahes identiteedi rõhutamisele rajanev võitlus, poliitika, ideoloogiad – olgu need kodanlaste, proletariaadi, aristokraatia, intelligentsi või rahvusluse huvidega looritatud – noortes tekitavad. Lavastuse pealkiri osutab nii vägivallale kui ka sellega kaasnevale võimuahnele lõputule tühikeerlemisele. Teisalt jääb noori painama totter küsimus, kas nende vanaemad olid siis rahvustunnet kandes ise süüdi, et nad Siberisse küüditati.

Gaasitajale mehele. PÖFFil linastunud Chris Krausi romantilises palaganis „Eilsed lilled“ näeme omamoodi iseäralikke tegelasi. Saksa neonatsipere võsu esivanem on omal ajal gaasitanud surnuks prantsuse juuditari vanaema. Mõlemat noort painab juhtunu sedavõrd, et nad hakkavad sügavuti ajalooga tegelema. Juuditar soovib koguni inimest, kelle esivanemad on talle nii palju halba teinud, isiklikult tundma õppida ning läheb tema juurde praktikale. Ehkki mõlema kodus on teise kohta fantaseeritud õõvastavaid kujutluspilte, leiavad noored teineteises kõige huvitavama ja ihaldatavama inimese.

Millenniumlastele nime andnud nn põlvkonnauurijate Straussi ja Howe’ väitel ei jaga generatsioonid pelgalt ühiseid hoiakuid, väärtusi ja uskumusi, vaid põlvkondade vahetuse taustal võib täheldada teatavate tüüpiliste mustrite ringlust, kindlate suhtumiste ja nende tagajärgede tsüklilist kordumist ja igavest taastulekut. Y-põlvkonnas näevad Strauss ja Howe kangelase arhetüübi esindajaid, kes idealismist hoolimata ei suuda kriisiajastut ära hoida. Sugupõlvede uurijate jäiga rehkenduse järgi ei ole millenniumlased need, kes maailma kriisist välja toovad. Süsteemi kokkuvarisemine on paratamatu.

Ent olgugi Strauss ja Howe erudeeritud ja terava pilguga, krahhe ettekuulutav futuroloogia on siiski lollus. Praegu ei toonud millenniumlaste alternatiiviotsing võimule nende lemmikut sotsialist Sandersit, vaid Trumpi. Võimalik, et maailmas süvenevad autoritaarsed suundumused, nihilism ja riigistruktuuride hävinemine. Ent sama hästi on mõeldav, et sallivamate, vähem minakesksete, identiteedipõhisest vihast ja vastandumistest vabamate noorte püüd sõjakusest hoiduda ei lase XX tragöödiate mõõtkavas jõledustel korduda.

Karl Koppelmaa on tunnistanud, et talle on enesestmõistetavaks teatritegemise viisiks Von Krahli teatrile omane käsitluslaad ning abituna tunneks ta end pigem psühholoogilist suhtedraamat lavale tuues. Von Krahli teatri meetodit on hakatud meie teatripildis kuritarvitama. Usutakse, et põlveotsas lavastuse kokkupanek on käkitegu ja sellega kaasnevad automaatselt teatritöö uudsus, kunstiline avangardsus, aktuaalsus ja kõnekus. Ent VAT-teatri lavastus on postdramaatiline teater selle kõige paremas mõttes.

Koppelmaa ja sõbrad on olnud tublid brikolöörid, kes kultuuri ja mõttelugu taaskasutades on Von Krahli teatri koolkonna vääriliselt isiklikud, siirad ja sügavad, ent seejuures ka iroonilised, lahedad ja teravamõttelised. Erilised kiidusõnad tahan dramaturgile ja lavastajale edastada filosoofialoo orgaanilise, leidliku ja vaimuka kasutamise eest. Rakendatud olid heerosed Platonist eksistentsialistide ja Žižekini (kus sa temata saad!) ning nihilismi, ajalugu ja väärtusi käsitlevas lavastuses oli iseäranis lahkamisel muidugi Nietzsche.

Näitlejaist ilmutas end kõige silmatorkavamalt Lauli Otsar, kes seni on vahel jäänud suurepäraste kursuseõdede Liisa Saaremäeli, Saara Nüganeni ja Ester Kuntu grotesksuse, värvikuse ja lopsakuse varju. „Revolvris“ tegi Otsar aga suure ja põneva rolli, kandvalt ja veidi hullult kiledalt kriisates, ent mõjudes ka intellektuaalselt sügava, küpse ja iroonilisena. Meesosatäitjate puhul tugines Koppelmaa üksjagu koolitöödest tuntule, ent siingi oli rõõmustavaid nüansse. Risto Vaidla on meeldesööbiv näitleja, kelle ülesastumistes on seni olnud palju – ehkki meisterlikku – maneerlikkust. „Revolvris“ ilmutas Vaidla krampliku kunstilise voolituse kõrval õrnalt, kuid senisest enam ka oma inimlikku ja isiksuslikku palet (Von Krahli teatri laadis lavastuse vääriliselt) – ja see mõjus hästi.

Aare Toikkale tuleb vaid õnne soovida, et tal on õnnestunud VAT-teatri niigi ainult heade ja väga heade lavastuste reaga liita järjekordne suurepärane teatritöö.

1 Lingid kõikidele lugudele leiab siit: https://www.theguardian.com/world/series/millennials-the-trials-of-generation-y

2 Ragne Jõerand, Dramaturg Karl Koppelmaa: Y-põlvkond tahab mängida oma mängu! – Pealinn 17. VI 2016.

3 Jean M. Twenge, Generation me: Why today’s young Americans are more confident, assertive, entitled – and more miserable than ever before. Simon and Schuster, 2006.

4 Eric Greenberg, Karl Weber, Generation We: How Millennial Youth are Taking Over America And Changing Our World Forever. Pachatusan 2008.

5 Samas, lk 25.

6 Emily White, Loneliness will be the next great moneyspinner. – Guardian 20. IX 2016.

7 Mihkel Seeder, Revolutsiooni ei tulegi! Absurd! – KesKus IX 2016.

8 Samas.

9 Vt. http://victimsofcommunism.org/new-report-reveals-u-s-attitudes-on-socialism-communism-on-eve-of-2016-election/

Arvamusküsitluse korraldas Kommunismiohvrite mälestusfond, millega on olnud seotud nii uuringus põhjatud Bush kui ka Lennart Meri.