Herta ehk Herta ja Lembit

KATRI AASLAV-TEPANDI

Lembit Eelmäe ja Herta Elviste lavastuses „Vladimiri väljak“.

Lembit Eelmäe ja Herta Elviste lavastuses „Vladimiri väljak“.

Tõnu Tepandi

See oli aastal 2004. Tegime Vanemuise väikeses majas Ljudmila Razumovskaja „Valdimiri väljaku“ proove. Esimene kohtumine oli väga lihtne ja loomulik. Näitemäng ise ka lihtne, ikka armastusest, kogu tema keerukusega. Näidend oli võetud Vanemuise repertuaari just nende kahe näitleja pärast. Istume siis kolmekesi ühe laua taga ja loeme. Esimene mõte, kui ma nende inimeste silmi nägin: milline usaldus ja heatahtlikkus vaatas sealt vastu. Herta ütles kohe, et võiksime ikka sinatada, ja siis ütles, et jumal tänatud, et sina sattusid meiega siin vaeva nägema, et me ei pea siis käte peal kõndima ja muud moodsat jampsi tegema, ja et ära karda, küll me selle teksti ka pähe õpime. Siis mõlemad ohkasid, et küll ikka palju teksti.

Teine lugu. Herta oli alati esimesena proovisaalis kohal, heas vormis, valmistunud prooviks. Seejuures mõtlik, vaikselt istus, ei lobisenud. Lembit tuli teinekord veidi hiljem. Siis Herta pahandas Lembituga, et lavastaja juba ootab ja sina jalutad, et lavastaja on ju meie pärast siin. Lembit kuidagi ühmatas midagi, ei muretsenud nii väga, oli harjunud Herta õpetussõnadega. Herta ja Lembit suhtusid teatritöösse väga suure respektiga, ka näitemängu teksti. Lavastajasse ka. Kui Lembit luges teksti sisse oma sõnu, siis Herta kohe parandas, ja ka vastupidi: kui Herta jättis mõne lause ütlemata, siis tegi Lembit kohe märkuse.

Omaette lood proovide ajal olid mälestuste rääkimised, kui Irdist, Kaidust ja Lauterist sai kuulda nii mõnegi loo, millest trükitud teatriajalugu peab kahjuks vaikima. Lugusid räägiti vaheajal. Me ei läinud tihti proovisaalist välja, jäime jutustama vanadest aegadest, eks ma muidugi küsisin ka. Need olid kummastavad hetked, terve teatriajalugu käis proovidest läbi. Niisamuti kui „Vladimiri väljaku“ loos käis läbi vana Peterburi ajalugu.

Oli kontrolletenduse hommik, läksin Herta garderoobi tere ütlema ja oma aruga julgustama. Herta istub õhukese särgi väel pärani lahtise oktoobrikuise akna all. Ehmatasin, et Herta, kas sul külm ei ole, ma panen akna kinni. Tema vastab, ei, mis külm, ei ole, et ma siin võimeldasin natukene. Tõnu pärast rahustas mind, et Herta on olnud niipalju, kui tema teda näinud oli, pidevalt treeningus. Tihtipeale oli ta ise treenides kohanud Hertat, kellel ka dressid seljas ja nahk märg.

Herta sisemine mootor, elutahe, loomisjõud oli väga tugev. Siin nad täiendasid teineteist Lembituga, kes oli suur, õrn, jõuline ja heatahtlik, ning Herta, kes oli ka jõuline, aga väga käre, kiire ja nõudlik. Tõnul tuli järsku meelde, kuidas Herta ei sallinud viinavõtmist teatris töö ajal. Istus koridoris pingi peal ja sajatas, kui Lemps ja teised temast üksteise järel mööda läksid: „Jälle lähevad äraseletatud nägudega sinna garderoobi. Ma kohe ei või seda vaadata.“ Ja marru läks Herta ka ropendamise peale, rääkis Tõnu vanadest Vanemuise aegadest.

Meie ühistes proovides tuli mõnikord klaarida ka nende perekondlikke vahekordi, kippusid üksteist õpetama ja olid omavahel kohati kannatamatud, aga kui algasid lavaproovid, mida lähemale esietendusele, siis nad lausa klammerdusid üksteise külge. Herta palus, et nad ei peaks laval üksteisest nii kaugel olema, ise põhjendas seda sellega, et ta ei kuule, mis Lembit räägib, aga kuulmine oli tal hea. Kõige rohkem meeldisid neile proovis need kohad, kus sai üksteisel käest kinni hoida ja Lembit sai Hertat kaisutada. Lembitul tekkisid lavaproovide ajal südames valud ja Herta oli väga endast ära, ütles mulle, et kõige rohkem kardab ta Lembitu pärast, Lembit ei hoia ennast, ta jätab ta maha, jätab siia ilma üksi.

Peale esietendust, kui lilled olid juba käes ja tugev-tugev aplauski olnud, kui publik püsti seistes tänas näitlejaid, ka esietenduse-järgne pidu oli läbi ja maja tühi, siis tuli Tõnu minu juurde, ütles, et mis nüüd on, tema vaatas teatri garderoobi aknast välja ja näeb, et Herta ja Lemps lähevad üksteisel käest kinni hoides ja suuri lillekimpe tassides mööda pimedat Vanemuise väikese maja aeda. Tõnu hüüdis, et kuhu te lähete nüüd siis niimoodi. Herta vastu, et koju. Tõnu jooksis alla, et kas autot või taksot või midagi ei ole, et Herta ja Lemps koju viia. Nemad rõõmsalt vastu, et läheme bussiga, pole vaja muretseda. Kuidagi see asi siiski lahenes nii, et autoga nad koju said. Tähtis on see, kuidas nad koos läksid, see tagasihoidlikkus ja sõltumatus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar