Helisevatest kividest aed üle virvendava liiva

„Meretaguse paradiisi“ maailm Sadamaaidas saab ja jääb isiklikuks igale vaatajale, kellel Saaremaaga side, olgu juurdumine siis sündimisega ettemääratud või aastate ja aastakümnetega ise tekitatud.

PILLE-RIIN PURJE

Mari-Liis Nellis

„Meretaguse paradiisi“ läbivaim saatuseliin on Harry Kõrvitsa mängitava isa ja Marian Heinati tütar Tiiu rännak saarele.

Mari-Liis Nellis

Kuressaare Linnateatri „Meretagune paradiis“, autor ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja ja helilooja Peeter Konovalov. Mängivad Piret Rauk, Marian Heinat, Harry Kõrvits, Andres Raag ja Jürgen Gansen. Esietendus 31. VII Kuressaare Sadamaaidas.

Tahtsin, et selle loo pealkirjas oleks aimatav luuletus, aga ka teatritegu. Sest heaharva sulavad need kaks üheks – just heaharva, mitte pahatihti. Tiit Palu näidendis ja lavastuses „Meretagune paradiis“ kujuneb kvintessentsviivuks Heiti Talviku luuletus „Legendaarne“, millele Peeter Konovalov on loonud tundliku viisi. Seda laulab Kuressaare Sadama­aidas Harry Kõrvits, oma rolli mõtliku ja seejuures kirgliku sisemonoloogina, saatepilliks kaasa kumisemas Andres Raagi kitarr. Seesinane luulelaul oli esietendusel nõnda lummav, et kõik kenad sõnad ja üllas viis, mis pärast veel järgnesid, muutusid võrdlemisi ülearuseks.

„Meretagune paradiis“ on vaadeldav kahes mustris, mõistagi ka nende ristumises. Üks on Kuressaare Linnateatri lavastuste omailm, kus meeldejäävamad ikka need näitemängud, mille aineseks oma kodusaar. Kavalehe andmetel on Kuressaare Linnateatris mängitud üheksateistkümne aasta vältel seitsekümmend kolm lavastust. Teatri veebilehte sirvides lugesin kokku, et Saaremaaga otsesemalt või kaudsemalt seotud lavalugusid on neist tubli neljandik.

Teine vaatlusmuster on Tiit Palu lavastajateekond, mille algusaastaks 1994. Palul on nüüdseks lavastusi kogunenud ligi kuuskümmend, neist julgesti pool tema enda dramatiseeringud või originaalnäidendid, sest see piir on Palu loomingus sümpaatselt suhteline.

„Meretaguse paradiisi“ muhedad pajatused, publikus rõõmsat elevust tekitanud huumorivälgatused, nöökivad sõnamängud ja riukalised mõtteuidud on Tiit Palule omased, ent kohati ka jahmatavalt põlissaarlase moodi kirja pandud. Näiteks kohanimede tabav huumor või Saaremaa sõna „kena“ eriline intonatsiooniküllus, piiritu tähendusrikkus.

Jõulise ning vaimuka tragikoomika väega sööbib mällu Piret Raugi mängitava saare ürgnaise Anne monoloog metssigadest. Seda kõike kuulatades tuleb vägisi meelde Jüri Tuuliku kirjapandu, tema tore pealkiri „Meretagune asi“, mille Palu teisendanud meretaguseks paradiisiks. Seejuures, nii mõnestki Andres Raagi Vasseli maailma tekkimise arutlusest, ta värvikalt kirjeldatud oaasidest ja miraažidest, aga ka Jürgen Ganseni kuut ametit pidava ärijuntsu Mati mõtteuperpallidest kumab läbi ka vaimusugulust Ülo Tuuliku terake teistmoodi loomestiiliga. Üksiti meenub Tiit Palu eelmine Kuressaares lavastatud näidend „Talgud“ (2013).

Nimetatud Tuulikute assotsiatsioonid on mõeldud tunnustavalt ega lahjenda Palu sõnastamise ja mõtestamise originaalsust. Tema lavatekstidele ongi iseloomulik kummaline vastuolu, õigemini ühisosa: vahetum, kodusem, otsekohe läbinähtav huumor seguneb Palul täiesti loomulikult rafineeritud kujund­likkuse ja intellektuaalsusega. Südamlikkus ja nihestatus mahuvad tal vabalt samasse hingetõmbesse. Näitlejad tunnetavad ja vahendavad seda mängulisust ja distantsiloomet kerguse ja mõnuga.

Paradiis on üks lavaloo võtmesõnu, nagu ka kivid ja kiviaed, sümfoonia ja kohale jõudmine. Luuletuseks muutub ka Silver Vahtre lavaruum oma eheda kiviaia, virvendava liiva ja kõrkjapuhmastega, mille pääl luilab miraaži­karva valgus. Mänguruumis sünnib isiku­pärase saladusega saar, keset valendavaid koopajooniseid mustal ajatul seinal.

See maailm Kuressaare Sadamaaidas saab ja jääb isiklikuks igale vaatajale, kellel Saaremaaga side, olgu juurdumine siis sündimisega ettemääratud või aastate ja aastakümnetega ise tekitatud. Viieliikmelises näitetrupis kehtivad mõlemad variandid, oma isiklik meretagune slepp ei puudu ka lavastajal. Mis minusse puutub, siis olen ema poolt saarlane, sestap tundsin kohemaid ära Andres Raagi Vasseli avamonoloogi Kaarma mehe, kes ehitas eluaeg kiviaeda. Neid mehi on Saaremaal muidugi palju-palju rohkem, aga üks oli mu onu Uno, ametilt kiviraidur, kutsumuselt kiviaedade rajaja, hingelt pühendunud töömees. Kui sulle lavalt räägitakse su lihasest onust, kes nüüd juba seitsmendat aastat ehitab oma kiviaeda edasi ses teises paradiisis, siis ei ole sa enam mingi teatrikriitik, isegi mitte teatri­vaatleja. Siis oled sa kohale jõudnud ja selle eest tasakesti tänulik.

Aga selles lavastuses peitub midagi veel. Midagi, mis võiks pugeda naha alla, uuristada hinge ka siis, kui sa ei ole mitte kuidagipidi saarlane. Sest see paradiis, millest räägitakse, kuhu ilmsi jõutakse siinsamas maises elus, on seotud sisemise tunnetusega, vaimse vabaduse ja elus olemise rõõmuga. Tiit Palu tekstist hoovavas elutunnetuses on pihtimuslikku huumorit ja harmoonia usaldamist. See näikse olevat Palule praeguses elu- ja loomejärgus tunnuslik ja vaatajale ütlemata tervendav.

Usun, et selle helistiku juures on saanud üheks kaalukeeleks Pärnu Suveteatris lavastatud näidend „Klarissa kirjad“ (2016, Raadioteatris 2018), kus ehe dokumentaalne armastuslugu põimub Palu kirjapandud kargete kujunditega. Muuseas, eesti luuleklassikale viitamine on Palul juba süsteemne. Nimetan praegu kolme luuletust: Artur Alliksaare „Veendumus“ „Klarissa kirjades“, Betti Alveri „Tulipunane vihmavari“ tänavu suvel Pärnu Suveteatris esietendunud lavastuses „Inriid ja Toomas Nipernaadis“ ning nüüd Heiti Talviku „Legendaarne“.

Läbivaim saatuseliin „Meretaguses paradiisis“ ongi Harry Kõrvitsa mängitava isa ja Marian Heinati tütar Tiiu rännak saarele. Päris alguses, lapsena, Tiiu pelgab selle teekonna tähendust ja meie saalis pelgame koos temaga, sest lapsesuu-küsimused paradiisi kohta kõlavad kui kardetav aimus. Aga ennäe, läheb mööda kakskümmend aastat, siis nelikümmend aastat. Ja see vikat, millega isa niidab, mida ta luisukiviga luiskab, ei ole surmatantsu vikatimehe vikat, kuigi Niguliste kiriku maali mainib isa kui tõelise niitmise eeskuju, uhkes kolmainsuses Lev Tolstoi ja Vargamäe Andresega.

Nüüd ma tahangi jälle kord rääkida Vargamäest. Olen Tiit Palule tuhandest tänulik selle eest, mida ta laseb öelda oma isa elutöö kohta täiskasvanud Tiiul. Ja Marian Heinatile tänulik, et ta ütleb seda nii heleda, rahunenud sisemise veendumusega. Et tööd on tehtud ja tehakse, aga armastus ei jäänud tulemata. Oi, ma olen ammu ära väsinud „Tõe ja õiguse“ I osa lollilt lihtsustavast ühe-lause-retseptsioonist ja ses nõmedas süüvimatuses Andres Paasi ahtasse hinnanguvakku tõukamisest. Aga kuna seda tuleb ette ikka veel, vahel isegi täitsa arukate inimeste puhul, siis pean sellest üha rääkima nagu rikkis grammofon. Sest Indrek Paas, kelle elus Vargamäe kividel on ränk ja saatuslik osa, jõuab ju viimaks koju tagasi. Oma isa pojana. Indrekule saab sunnitööst Vargamäel tõsine lepitus iseendaga.

Nüüd tuleb mängu Harry Kõrvits, kes pole teatrilaval üles astunud üle veerand sajandi, keda tänapäine publik esimese tuhinaga küllap tunneb kui Esna tümikavõitu vallavanemat teleseriaalist „Naabriplika“. Aga kui see hallipäine mees „Meretaguses paradiisis“ kujuteldavat vikatit kindlalt käes hoiab ja korraks ka Vargamäe Andrest nimetab, siis tuleb meelde hoopiski Indrek meie esimesest „Tõe ja õiguse“ ekraniseeringust, Mikk Mikiveri filmist „Indrek“ romaani II osa põhjal, Tallinnfilm 1975. See noore Harry Kõrvitsa vaikijana vaatlev, mõtlike silmadega pikk Paas Mauruse koolis. Nüüd näeme laval väsimata õhinaga oma paradiisi otsivat isa, kes hoopis teise ilmakorra ajal saarele sõites mahutas oma parempoolse rooliga Moskvitši, lisaks naisele ja lastele ja koerale, kušetile ja vikatile ja pikkadele ehituslaudadele ja muule kraamile, ka tõhusa virna raamatuid, sest talle meeldib lugeda.

Harry Kõrvitsast kujuneb vargsi lavastuse ilmasammas, tema vapralt lauldud „Legendaarne“ paneb Heiti Talviku luuletust kuulatama justkui esimest korda, maiselt igapäise rännaku ja igavikulise kohalejõudmise lihtsas, enesestmõistetavas koostoimes. Aga ega Kõrvitsa kohalejõudmise kompromissitus ei kahanda kröömigi lavastuse rõõmsat ansamblilisust, trupi ühtehoidmist, mis Kuressaare Linnateatrile üldse iseloomulik. Tore on uute partnerite kohtumise lahke mängurõõm: heaks näiteks Heinati ja Raagi kena-dialoog oma napis nüansipuhtuses, täpseim kooskuulatamine sünnib aga kivide helina häälestamise rituaalis Raagi, Raugi ja Ganseni trio poolt.

Kas pole teatris lavastamine ja mängimine, aga ka teatrietenduste vaatamine samuti omamoodi lõppematu kivide ladumine kiviaeda. Näiliselt on see kiviaed kui merelainetele või virvendavale liivale ehitatud miraaž, aga mälus ja legendides võib jälg olla hoopis püsivam, olulisem, kaitsvam oaas. „Mere­tagune paradiis“ puistab variante, mida keegi kiviaiast otsib. Ja kui juba otsib, küllap siis ka leiab. Kes otsib kivide sisse maetud rahapatakaid, uduumbe küsitud eurotoetusi. Kes pealiskaudse turistina tühirabelevat tõtlemist, meelelahutuse kähku unuvaid pealiskihte. Kes aga kividesse salvestatud mälestusi, ausat loovat tööd teinud inimeste hingi. Ikka ja jälle elustuvaid, aga ometi igal uuel õhtul kordumatuid helinaid, millest saab sümfoonia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht