Heli- ja liikumisruum

Maarja Tõnissoni ja Nele Suisalu tantsulavastus „See on see“ on installatiivne lavateos, kus tooni annavad liikumine ja helilised otsingud.

IIRIS VIIRPALU

See on see“, autorid ja esitajad Nele Suisalu ja Maarja Tõnisson, tehniline abistaja Revo Koplus, valgus-, foto- ja videokunstnik Jekaterina Abramova. Esietendus 18. VIII SAALi biennaali raames Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas Tallinnas Pikal tänaval.

Tühi ruum. Kuulmisega seotud anatoomiaterminid seinal. Toolid. Kehad. Hääled. Kajad. Maarja Tõnissoni ja Nele Suisalu tantsulavastus „See on see“ on installatiivne lavateos, kus tooni annavad liikumine ja helilised otsingud.

Ruum avaldub peale tantsu ja liikumise, millel on ruumiga olemuslikult tihe side, ka helide-kajade ja nende modifikatsioonide kaudu. Kehade dialoog ja kahe hääle sulandumine on lavastuses kesksel kohal, nagu ka kontakti­otsingud publikuga. Liikumis- ja helikeel näib kohati improvisatsiooniline, esile on tõstetud mõlema tantsija-etendaja isikupära. Esimese stseeni koreograafias valitsev nurgelisus ja esmapilgul ebamugavad asendid loovad nihestatud ja ebaloomuliku üldmulje, mida etenduse kulgedes täiendavad ootamatud ja tähenduseta häälitsused.

Lavastust iseloomustab minimalism ja hõredus – ruumi tühjus ja avarus torkab silma juba sisenemisel. Tühi ruum on nagu lõuend, kuhu hakkavad ilmuma liikumisjooned, hääled, helid, suunatud valgus. Objektid peaaegu puuduvad: kujunduselementidena kasutusel prožektoritele ja hõbelehtedele liituvad seinale kirjutatud sõnad. Nii kandub kogu rõhk liikumisele, etendajate ja publiku kehadele, mis täidavad ja tihendavad ümberpaiknemisega ruumi stseen stseeni haaval.

Mõneti leiab paralleele elava installatsiooniga, kui toetuda näiteks Evelyn Raudsepa magistritööle installatiivsusest etenduskunstides. Raudsepp kirjeldab, kuidas „ruumi organiseerimine ehk installeerimine saab installatiivsetes lavastustes nähtavaks“.1 Praegusel juhul manipuleerivad etendajad nii valguse kui ka publiku asukohaga – lavastusse on ruumimanipulatsioon sisse kirjutatud. Samuti haakub installatiivse lavastuse tunnustega Raudsepa välja toodud joon, et esemete puhul on tegu pigem manipuleeritavate objektide, mitte rekvisiitidega:2 selles töös toolid, valguslaigud ja hõbepaber ei tähista, vaid on.

Maarja Tõnissoni ja Nele Suisalu tantsulavastust „See on see“ iseloomustab minimalism ja hõredus.

Jekaterina Abramova

Sihitus ja lahtisus domineerib nii lavastuse struktuuris kui ka ruumis: häälitsustel ei ole justkui adressaati, etendajate omavaheline suhtlus on ebamäärane. Näib, et tegevuse adressaat on pigem ruum kui teine etendaja või publik. Fookus lähebki ruumisuhetele ning seegi on üks installatiivsusega seotud jooni.

Hõredus ilmneb ka dramaturgias: sündmustik on hõre, pigem on rõhk seisundil, pausidel, ootamisel – just selle kaudu luuakse atmosfäär ja tempo. Lavastus ongi jäänud veidi staatiliseks, pinge lahjaks ja dramaturgilist edasiarendust on vähevõitu. Jääb mulje, et taotlus pole realiseerunud: miski jääb õhku rippuma, midagi on lavastuslikus ja dramaturgilises tervikus justkui puudu või lõpuni läbi töötamata.

Kui hõredus ja staatika ongi olnud autorite eesmärk, siis see on saavutatud: liikumine ja hääled täidavad ruumi otsekui uduna, kulminatsioon jääb tulemata, ruumis sündiv on ühtlane ja minimalistlik. Installatiivsus ilmneb ka selles, et tegu on pigem liikumisest, ruumiasetusest ja häälemanipulatsioonist sündivate piltide, mitte sidusa tervikuga.

Lavastuse üks rõhuasetusi on publiku kaasamine: seda nii puudutuste, ruumilise ümberasetumise kui ka häälitsustest kokku põimitud kutsungitega. Eesmärgiks on võetud panna publik liikuma. Publik ümbritseb küll etendajaid ja nendevahelist pidevas kujunemises ruumi, liikumisjooniseid, ent vaatajaist kujuneb ühel hetkel ruumi keskmes teos: huvitava liikumise tõttu objekti-subjekti tasandil saab vaatajast ühel hetkel vaadatav. Passiivne vastuvõtja küll kaasatakse, kuid külastaja jääb siiski vaatleja tasandile ka siis, kui etendajad loovad publikuga kontakti. Paradoksaalselt kerkib neljanda seina lahustamise tõttu esile etendajate ja publiku suhe: seda nii hägustatakse kui ka joonitakse alla.

Vahest huvitavaim on etendajate kahekõne vaatajate vahel liikudes ja neile toetudes. Fraasidena esitatud dialoog, mida võimendab ja paljundab tehnoloogia, suunab mõtted puudutamise ning isikliku sfääri poole. Mis on lubatud ja mis keelatud? Kes ja kas selles ruumis kellele ette jääb? Milline on publiku positsioon ning kes annab loa puudutamiseks? Etendajate ja publiku kontakti silmas pidades kerkib küsimus, kuidas on paslik ja lavastuse kontekstis põhjendatud publikut kaasata, eriti puudutada? Kutse kohta vahetada ja midagi teha esitatakse nii puudutuse kui ka häälitsustega. Oluliseks saab etendaja ja vaataja kontakt: kas kommunikatsioon leiab aset, kas üksteist mõistetakse? Publik näib küll saavat aru, millal kohta vahetada, reageerib kutsele, kuid päris sügavat ja aktiivset kaasamist siiski ei sünni. Ka ruumi keskmes jääb publik siiski vaid kõrvaltvaataja rolli.

Lavastuse huvitavamad detailid, sealhulgas tähelepanu pööramine kuulmisele kui füsioloogilisele protsessile, jäävad paraku üldise staatilisuse ja hõreduse varju. Häälitsustest ja nende kordumisest tulenev meditatiivne atmosfäär haakub omakorda lavastuse tempoga, kuid jõulisem arendus või oodatud murdepunkt jääb tulemata. Lavastuse tugevuseks võib pidada just heliga manipuleerimist ja neljanda seina lõhkumise püüet: esimesega lisatakse liikumisele nüansse ja suhestutakse ruumiga, teise puhul uuritakse nüüdisetenduskunstis üsna levinud publiku kaasamise võimalusi.

1 Evelyn Raudsepp, Installatiivsus teatrilavastustes. Eesti teatri näitel 2014–2017. Eesti Kunstiakadeemia, 2017, lk 20.

2 Samas, lk 22-23.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming