Helged hetked, kui teatrilaval on hea olla

Tambet Kaugema

Huvitav töö on Hannes Kaljujärve, Taisto Noort ja Aivar Kallastet Vanemuises rohkem kui 30 aastat kinni hoidnud. Vanemuise 140 tegevusaastast 33 on selles teatris töötanud balletitantsija Aivar Kallaste ja ooperisolist Taisto Noor. Draamanäitleja Hannes Kaljujärvel on neid aastaid täis 31, kui Vanemuises Evald Hermaküla käe all lõpetatud õppestuudio aeg välja arvata. Kolmeharulise Vanemuise kolm kaalukat  lavajõudu meenutavad rohkem kui kolme aastakümmet, mis nad on truult selles teatris tööd teinud.     

 

Milline on teie esimene mälestuspilt Vanemuise teatrist, olgu lapsepõlvest või hilisemast ajast? 

Hannes Kaljujärv: Mul on mälestuskild seoses balletiga „Kevade” – laval öeldi „Kolumbus Krisostomus”. Harilikult balletis ju ei räägita. Olin koolipoiss, 1960. aastate teisel poolel, ja ilmselt toimus see etendus Vanemuise väikeses majas.

Taisto Noor: Mul on mälestusi kolm. Esiteks, ma õppisin konservatooriumis, kui Vanemuine tuli Tallinna Estoniasse Parsadanjani ooperiga „Sool”. Teiseks, Ülo Vilimaa telefonikõne, kui ta  kutsus mind Tartusse tööle. Ja kolmas mälestus on muidugi Kaarel Irdist.

Aivar Kallaste: Mina mäletan ennast seismas Vanemuise teatri kassaukse taga. Olin sõitnud Tallinnast kohale ooperit kuulama, see oli üks mu nõrkusi. Välja oli kuulutatud „Armujook”, kuid teatrimajja jõudes leidsin ukselt rippumas sildi: „Laulja haigestumise tõttu jääb etendus ära”. Selle asemel toimus „Merineitsi” eelesietendus. Ooperi asemel sattusin vaatama  balletti, selline oli minu esimene kogemus Vanemuisega.     

Mis meenub teile sellest ajast, kui juba vanemuislasena üle teatrimaja läve astusite? 

Taisto Noor: See oli õnnelik aeg, kui laval olid veel nii „Kauka jumal” kui ka „Põrgupõhja uus vanapagan”, lavastused, mis kumavad üle aastate ja aastakümnete. Jah, kindlasti see.

Aivar Kallaste: Mina imestasin, kui eripalgeline oli see teater. Samal ajal olid repertuaaris Ülo Vilimaa lavastatud „Madame Butterfly” ja seal kõrval mõni lavastus, mida ei kõlvanud üldse vaadata.

Hannes Kaljujärv: Minul läks Vanemuise stuudio  sujuvalt üle tööks teatris, seepärast ei olnud mulle selles midagi uut või üllatavat, olin kursis. Stuudiosse mind aga kutsuti, minu särav täht ei jäänud ainult Karlovasse. Ikka Karlovast edasi, Vanemuise mäe peale. Siin ma nüüd siis edasi munengi. Muna koorub ka LõunaEesti viljastavates tingimustes, pole vaja paest pinda.     

Olete kõik rohkem kui kolmeks aastakümneks jäänud truuks Vanemuisele. Miks?

Hannes Kaljujärv: Puhas mugavus, mis muud.

Aivar Kallaste: Nõukogude ajal olid ka piirid kinni, polnud võimalik välismaale tantsima minna, nagu saavad teha tänapäeva noored balletitantsijad. Tol ajal suunati noor spetsialist kuhugi tööle ning oligi otsustatud. Meil balletikoolis  oli ka lõpueksam ja komisjon otsustas, kes kuhu läheb. Kaks teatrit Eestis oli, kus balletti tantsiti. Mäletan, et kogu viimase kursuse valmistasin ennast ette nii-öelda kehvemaks variandiks ehk Tartu minekuks – vähemalt nii see mulle kui tallinlasele tundus, istusin ma ju igal õhtul Estonias. Talvisel koolivaheajal käisin Tartus etendusi vaatamas, valmistasin ennast ette, ja kui liisk langes, siis ei olnudki teise linna tulek trauma. Kogu see Vanemuises  oldud aga on olnud väga põnev, on olnud väga palju tööd. Mugavus või mitte, aga huvitavad tegemised on mind kinni hoidnud.

Taisto Noor: Just nimelt, huvitavad ülesanded on Vanemuises paigal hoidnud. Kui mina tulin, siis üsna varsti pärast seda haaras siin ohjad Ago-Endrik Kerge ja korraldas korraliku tormi, eriti ooperivallas, aga ka kogu teatris. Miks ma üldse Vanemuisesse tulin? Õpetaja soovitas, öeldes, et Vanemuine on hea paik, kus koguda  praktikat ja kogemusi, kus tunda, et lava kannab, et lavalauad on omad. Estonias poleks sellel hetkel tõesti midagi teha olnud. Mis aga puudutab mujale minekut, siis ettepanekuid on olnud, ühel korral olen isegi soostunud, aga jäin siiski siia. Külalisena olen ma küll teinud mõned hüpped Estonia lavastustesse, vist kolmel korral. Vanemuises on olnud palju huvitavat tööd: palju olen saanud teha, väga palju.

Aivar Kallaste: Estoniaga seoses läks mul kummaliselt,  elu käib ikka spiraali mööda, kakskümmend aastat pärast Vanemuisesse tulekut kutsuti mind Estoniasse tantsima nimiosa „Kratis”.     

Kas teil on Vanemuise teatrimajades mõni lemmikpaik, kus teile meeldib aeg-ajalt  olla, käia mõtisklemas või niisama istumas?

Taisto Noor: Kas ma seal just mõtlemas käin, aga tihti viibin ma Vanemuise väikses majas. Mida ma seal teen? Aeg lihtsalt kulgeb, ega päris täpselt aru saagi. Vist ei peagi. Hea on seal olla.

Hannes Kaljujärv: Mind ei ole vist eriti näha kuskil istumas-mõtlemas. Ju siis pole sellist lemmikpaika.

Aivar Kallaste: Vanemuise väike maja seostub  ka mulle rohkem teatriga kui suur maja. Väikses majas on aegade jooksul nii palju toimunud, maja on helidest otsekui läbi imbunud. Aga muidu on teatris minu tavapärane liikumiskolmnurk: garderoob, balletisaal, suitsuruum. Mõttetöö jääb suures osas koju, kodune töö on mulle tähtis. Teatrist ammutan seda, mida siit antakse, siis lähen koju ja hakkan sellega tööle. Loen praegu raamatut Jüri Järvetist. Ka seal on palju juttu koduse töö olulisusest  – seni arvasin, et mina olen ainuke loll, kes kodus töötab. Kodus ma muidugi ei hüppa nii, et lühtrid alla kukuvad, pigem istun ja mõtlen uue rolli üle või kordan vanu.       

Vanemuine on Eesti ja üldse ümbruskonna ainus kolmežanriteater. Kui palju on teil olnud juhust ja õnne teha Vanemuises tööd väljaspool oma kodužanri? Millised on olnud meeldejäävamad tööd naabervaldkondades?

Hannes Kaljujärv: Jah, mina olen käinud küll külas. Küll mitte ooperis, see-eest aga ühe korra koguni balletis: „Esmeraldas” mängisin Quasimodot. Rohkem olen ma kaasa teinud  muusikalides ja operettides. Tore vaheldus ja tuleb kasuks, arendab.

Aivar Kallaste: Laulda ooperis, ilmselt see jääbki mul unistuseks, aga tore, kui inimesel on unistusi. Siiski, oma kolm nooti olen ma ooperis ära laulnud. Nagu see Endel Pärna jutt, et toitis kolme noodiga ära. Mina ei toitnud. Juhtus see Nielseni ooperis „Maskeraad”. Mul oli küll tantsuline roll, aga ühes kohas tuli pisut ka häält teha. Pärast üks laulja küsis, kas mul oli  mikrofon küljes. Kena kompliment, mingi hääleraas on vist ikka olemas. Sõnalisi ülesandeid on olnud rohkem, varsti pärast teatrissetulekut andis Kaarel Ird mulle „Tagahoovis” rolli ja Ida Urbel „Lumekuningannas”. Neid on olnud veelgi.

Taisto Noor: Diplomi peal on mul ametina kirjas „ooperi- ja operetiartist”. Väga suurt kasu olen lõiganud just muusikaliklassikast: pean silmas muusikale „Minu veetlev leedi” ja  „Mees La Manchast”. Need kaks valdkonda, mis näiliselt on eraldi, saavad muusikalis kokku ja täiendavad üksteist suurepäraselt. Kordan, see on nii vaid muusikaliklassika puhul. Ma pole kursis kõigi muusikalidega, mis maailmas loodud, aga tõesti väärtuslikke muusikale, neid, mida on põnev teha, paistab olevat kolm-neli.   

Vanemuise ajaloos on kolm perioodi, mida heldimusega meenutatakse: Koidula aeg kui kõige algus, Menningu aeg ning HermakülaToominga teatriuuenduse periood, sekka ka Ird. Miks Vanemuises elatakse minevikus, paremaid aegu taga õhates? Või on see väljastpoolt sellele teatrile peale surutud müüt?

Taisto Noor: Kui minna ajas tagasi, siis mina  saan hakata rääkima alates Irdi ajast. Kaarel Ird, Ago-Endrik Kerge, Ülo Vilimaa, hilisemast ajast sinna kõrvale Aivar Mäe neli jõulist aastat – väärt mehed. Mõne mehe pöörlemiskiirus on nii suur, et võnkeamplituud pole veel rahunenud ja kõik tehtu pole veel kohalegi jõudnud. Ma ei arva, et teatris oleks võimalik midagi kunstlikult üleval hoida, tekitada väljastpoolt punnsund, ikka on vaataja-kuulaja mälu see, mis talletab ja sunnib rääkima. Hea näide: läks  Ird, kadusid Vanemuisest teatrikülastajate konverentsid, sest see oli ühe mehe show. Mis aga Hermaküla ja Toominga tippaega puutub, siis päästis selle ju valla Jaan Saul ning Ird targa inimesena sai aru, et tõepoolest on vaja lasta neil meestel midagi teha. Jaan Saul kutsuti kahjuks teispoolsusesse, kes teab, mis oleks veel siis saanud, kui ta oleks edasi elanud.

Aivar Kallaste: Ird oli kummaline inimene: ta oli ise kuulsus ning lasi ka teistel tegutseda –  Hermakülal, Toomingal, Vilimaal. Vanemuine oli ju kuulus ühel kuuendikul planeedist, kõik kolm žanri olid võimsalt esindatud. Kui aga midagi toimus, sõitsid Moskvast ja Leningradist kriitikud kohale. Ida Urbel lavastas esimesena Nõukogude Liidus Sergei Prokofjevi ooperi „Õnnemängija”.

Hannes Kaljujärv: Ma arvan, kõik on praegugi hästi. Muidugi meenutatakse nostalgiliselt 1960.-1970. aastate kõrgaegu, aga üheski organismis ei saa kõrgaeg kesta igavesti, vaja on ka hingetõmbeaega. Kõik on väga hästi, kõik kordub taas. Johtuvalt olnust on ootused Vanemuise suhtes millegipärast teistsugused – kas või siinsamas Tartus hakkab ajakirjandus kohe näppu viibutama, kui Vanemuine ei saa mõnda auhinda või pole sattunud nominentide hulka.  Kohe öeldakse: „Oi-oi-oi, mis lahti?” Need auhindamised on kõik ju vaid mäng ja sellest mingeid põhjapanevaid järeldusi teha on jama. Igal pool on kohalikke muresid ja suuremaid muresid, kohalikke rõõme ja suuremaid rõõme, nii see elu käibki. Mis tagasivaatamise ja tänapäeva vahekorda puutub, siis mina olen Mati Undi suur sõber ja minu meelest tegi tema omal ajal Eesti teatris ammu neid asju, mille kohta praegu öeldakse „oi, kus alles paneb!”.  Tegelikult on see kõik juba olnud.     

Milline on teatritegija kõige helgem ja milline kõige mustem päev?

Hannes Kaljujärv: Helge – see on mulle selline  abstraktne mõiste. Aga vahel on mul laval hea olla, tunnen etenduse ajal, et enesetunne on jube hea. Ma ei tea, kas organism toodab siis mingit õnnehormooni või on põhjus muus, aga mõnus on olla ja ühtlasi tunnen, et on olemas õigustus, miks ma seal laval olen. Nooruses oli kõik teisiti. Mäletan esimest lavastust, kus ma mängisin. Järgmisel hommikul pärast esietendust tõttasin kohe leheputkasse, et mida siis minust kirjutatakse. Et kas nüüd nägite! Lehes  polnud minust ridagi. Edevusjanu on nooruses kole suur, aga nüüd on laval lihtsalt hea olla. Need ongi helged hetked.     

Aivar Kallaste: Jüri Järveti juba jutuks olnud elulooraamatus on sellest samuti juttu: mingis vanuses hakkas ta tajuma, et laval on hea olla.  Ühe etenduse vältel tuli tal selliseid hetki ette kokku viis või kümme minutit, ei rohkem, sest sellised hetked on erilised.     

Hannes Kaljujärv: Mustemad hetked teatris  on ilmselt seotud mingite möödarääkimiste või arusaamatustega. Teatrijuhile on kõige mustem hetk küllap see, kui saal on vaatajatest tühi. Näitlejale ei pruugi see alati nii olla, omal ajal on olnud ka kuue või üheksa pealtvaatajaga etendusi, mis olid loominguliselt väga huvitavad. Sellistel puhkudel käivituvad mingid muud tegurid.       

Taisto Noor: Õnn kaldub kuidagi absoluuti. Aga tundub, et õnn on see, kui saad midagi teha. Inimene ju arvab, et ta on siia millekski kutsutud ja ta midagi suudab. Nii pikalt, kui me kolm oleme siin teatris olnud … pärast seda ei ole esinemine pelgalt millegi tegemine, vaid enamat. Kõige mustemaks päevaks võib olla see päev, kui tunned, et enam ei saa hakkama  teatri poolt pakutavaga.     

Hannes Kaljujärv: Tegelikult, isiklikus plaanis, kui sa selle õige lahkumishetke ära jagad, siis on see ikka helge hetk.

Aivar Kallaste: Kui tohib kokku panna helge ja musta, siis toimub see minuga iga kord enne  esietendust. See on nii helge kui ühtlasi ka must päev. Hirmud, ootused – kõik see keeb minus korraga. Sadakond esietendust, mis mu elus on olnud, on jäänud meelde väga erakordsetena. 

Kas on mõni lavastaja, näitleja, laulja või tantsija, kellega tahaksite oma teatriteel veel kindlasti koos tööd teha?

Hannes Kaljujärv: Viskan villast, kui võib. Mul on hea kolleeg Aivar Tommingas, kes on olnud minust isegi aasta kauem Vanemuises. Alles hiljuti, möödunud hooajal, panime tähele huvipakkuvat fakti. Meie oleme ikka endised, aga naislavapartnerid, noored, kes aga teatrisse  tulevad, saavad ikka meile. Kunagised naiskolleegid on ammu läinud, aga uued tulevad ikka meile, hakkavad koos meiega mängima. Rõõmustav tähelepanek. Tere tulemast, meie oleme siin!

Aivar Kallaste: Mul lähevad ka tantsupartnerid üha nooremaks, hiljuti „Giselle’is” oli mu partner 18aastane. Ähib ja puhib kõrval, muidugi inglise keeles: „Ma ei jõua, ma ei jõua, olen nii väsinud!”. Ma siis kinnitasin, et jõuab küll ning  me oleme üldse parim tantsupaar. Meil on nõukogudeaegne karastus, tänapäeva põlvkond on palju hellem. Unistuste ja soovidega tuleb aga olla ettevaatlik. Inimesed ja nende hulgas ka lavastajad on ettearvamatud, kunagi ei tea, milliseks kujunevad suhted lavastusprotsessi käigus.

Taisto Noor: Tõesti on vist parem usaldada saatust, vaadata, keda-mida see toob, ja võtta kõik tänuga vastu.       

140. sünnipäevaga ei saa ju teater otsa. Millised uued tööd ootavad teid Vanemuises ees pärast kosutavat suvepuhkust?

Aivar Kallaste: Minust saab sügisel karu Baloo, oktoobrikuus esietenduvas tantsulavastuses „Mowgli”. Teine roll on mul selles loos veel. Samuti õnnestus mul pääseda draamalavastusse: mul on tantsuline roll septembri alguses lavale jõudvas Peter Shafferi „Gorgo kingituses”.

Taisto Noor: Veebruaris esietendub Vanemuises Henry Purcelli ooper „Haldjakuninganna”, kus mul on roll, aga milline, veel ei tea, käskkirja pole seinale riputatud. Ootusperiood seega. 

Hannes Kaljujärv: Minul on kõik teada. „Quevedo”, Jaan Unduski suurepärane näitemäng – seal on mul üks uus roll. Proove on juba tehtud ja augustis lähevad edasi, esietendus on kohe septembris. Teine uus roll on Eduard Vilde „Tabamata imes”. Seda on hooaja kohta piisavalt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming