Heledad küünikud ? tumedad irved

PILLE-RIIN PURJE

Jaan Rekkor vahendab teemat ?võib naeratada ja olla ise tõbras? rafineeritult Ria Alster  ? Piret Laurimaa ja August Dranberg ? Jaan Rekkor. ANTS LIIGUS

Inga Abele ?Tumedad hirved?. Tõlkinud Enn Keerd. Lavastaja Tiit Palu. Kunstnik Leen Võrno. Osades Piret Laurimaa, Enn Keerd, Lii Tedre, Jaan Rekkor, Jüri Vlassov, Feliks Kark.  Esietendus 28. veebruaril  Endla Küünis.

Läti menuka kirjaniku Inga Abele (sünniaasta 1972) võrdlemine meie Jaan Tättega tundub natuke otsitud, reklaamimaiguline võte. Vähemalt Abele näidendi esmalavastamise põhjal Eestis on ühisnimetajat raske leida. Kui Tätte lavatekstides kordub imelik saladuse mõõde ning reaalsus nihestub, siis Abele perekonnadraama ?Tumedad hirved? toimib psühholoogilise realismi võtmes. Pigem ikka tõsilugu kui muinaslugu. Võrrelda annaks seda lohutut külaelupilti ehk Urmas Lennuki näidendiga ?Rongid siin enam ei??.

Tegevus toimub talumajas, kus suhted pereliikmete vahel pingestatud. Inimesed on töörabamisest muserdatud, neid häirivad ka minevikuvarjud (ema vaimuhaigus jm.), millele autor vihjab, aga sündmusi päris ära ei seleta. Üheks läbivaks teemaks kujuneb raha. Terav konflikt hakkab hargnema peremehe otsusest maha parseldada ehk tappa lasta tumedad hirved; 14aastasele üksildasele tütrele tähendavad hirved aga midagi enamat kui täiskasvanutele, kes näevad elusolendites pelgalt tuluallikat.

Vastukajad ?Tumedate hirvede? kavalehel viitavad tõlgenduste paljususele. Endla teatri lavastus kinnitab, et näitlejatele pakub läti nüüdisdraama põnevaid mänguvõimalusi; et lakooniliste repliikidega näidendis saab rolle lugeda ridade vahelt.

End publiku irriteerijana kehtestanud Tiit Palu peaks loomuldasa olema pigem Tätte kui Abele lavastaja ? või õigupoolest mitte kummagi? Palu lavastajakäekirjale on tunnuslik iselaadne absurdivõrgustik, well made play jonnakas põlgamine, õrritavad vormimängud? Mõnikord sihilik hõredus, et kombata vaataja taluvuse piire: parim näide poleemiline ?Raimund?, mis minu arvates jäi oma otsingutes, Valgre müüdi lõhkumises/avardamises kuhugi vahejaama toppama.

Esimene pilk ?Tumedate hirvede? olustikulisele lavakujundusele Endla Küünis (kunstnik Leen Võrno) teeb valvsaks. Palu senise loomingu taustal näib ?võõrastetuba, ühtlasi ka köök? kusagil Läti külas Rasa-Panemunes erandlik mängukeskkond. Kui Jaan Rekkor linnavurhvi külalise rollis kärmesti tulehakatist raiudes peaaegu aplausi pälvis, meenus Tõnu Kargi kirvesoolo ?Eesti matuses?, kus puuhalud märksa toekamad.

Meeldivalt üllatab ses ansamblilavastuses suhete läbikomponeeritud reþii: vana hea psühholoogiline teater, mis mõistagi ei tähenda olustikulisust. Mängulaad ei ole üksühene, kindlasti mitte maadligi. Näitlejad esitavad oma rolli õhulise distantsiga, mis vähemalt nähtud etendusel (6. mail) stiilipuhtalt õnnestus. Kerguse mõõde on lavastuse köitev isikupära. Rängad ja valusad arveteklaarimised sooritatakse Küüni laval küünilise nõtkusega, vihatakse ja kannatatakse napi naeratuse varjus. Tõsi, need reeglid kehtivad täiskasvanud tegelaste lavaelus. Teismeline tütar Ria on Piret Laurimaa hapras, delikaatse sisseelamisega loodud rollis siiras, teeskluse kaitsekihita. Eks temagi valda manipuleerimise reegleid, vähemalt teatud piirini. Aga ägedamad ja hüsteerilisemad teod (kitarrikeele purukslõikamine) sooritab Ria nagu unes, rollijoonis püsib pastelsena.

Lavastuse poolehoid kuulubki naistegelastele. Ka Lii Tedre ?venelasemutt? Nadine on mängitud tundlikult ja halamata: mahepilkliku alatooniga, loomuomase väärikusega. Kui vaimukalt Lii Tedre kitarril trotsivaid akorde plõnnib, nõnda rolli sisima tõrksuse ja tüdimuse kuuldavale toob! Ka Nadine äraminek näib laval sõltumatum, vabanenum tegu kui tekstis.

Enn Keerd passib peremehe Alf Alsteri ossa juba üksnes füüsisega: kandiline, tahumatu, muserdatud mees, morn ja endassesulguv. Kõige realistlikum osalahendus, sest kui näitleja hetkiti veiderdamisi distantseerub, ei mõju see päris orgaaniliselt.

Sujuvalt iroonilise, parasjagu kaleda võõritusekirmetisega visandavad oma tegelasi ülejäänud mehed. Feliks Kark, tööusku Taat, sünge vana, kes ?on nagu on? elus pooltoone ei tunneta, ligimeste hingeilmast ei hooli. Koloriitse tüübi esitab Jüri Vlassov ? mahlaka sõnapruugiga ärimees Leon, levist väljas ?debilnik? paelaga kaelas. Enn Keerdi tõlkes kõlab tekst suupäraselt ja mahlakalt.

Nagu Nipernaadi suguvend imbub majja ?läti kosmopoliit? August Dranberg.

Seda jultunud kelmi mängib Jaan Rekkor nauditava pingevabadusega, väikese saali vahenditega, ilmekaid nüansse kergelt varrukast puistates. Esmapilgul näib August ligitõmbav ja sümpaatne, ?Lolitat? tsiteerivale Riale paras ära armuda. Ent Nipernaadi mask pudeneb peagi tolmuks. Iga viivuga närusemaks muundub too rahajahil ?linnu-rõngastaja?, pealekauba veel jänespüks, kohe valmis plehku pistma. Isand August võiks ?Põrgupõhja? Kaval Antsu veelgi õigemini valetama koolitada, hea tasu eest! Jaan Rekkor vahendab teemat ?võib naeratada ja olla ise tõbras? rafineeritult, nakatava mängumõnuga.

Inga Abele ?Tumedate hirvede? väljamaised vastukajad osutavad Tðehhovi hingusele, Strindbergi mõjudele? Tõepoolest, Nadine lõhub ?ema kella? nagu Tðebutõkin ?Kolmes ões?; August ahvatleb Riat rahavargusele nagu Jean preili Julie?d. Mina lisaksin Ibseni ? tumedate hirvede tapmist võiks ju võrrelda metspardi ohverdamisega? Piret Laurimaa õrnukese Ria puhul küll. ?Metspardi? Hedvig hukkub, Ria jääb ellu, jääb koos isaga koju. Igal juhul on see rahustavam lahendus kui ?seiklus? Augustiga. Isa käsi hoidvalt tütre laubal ? lavastuse lõpukaadris on oleviku ängi, aga ka nukrat leppimiselootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming