Head teed, Velda Otsus!

J?Lumiste

  Esmaspäeval saadeti viimsele teekonnale eesti teatri legendaarne näitlejanna Velda Otsus. Oma kolleegile ja lavapartnerile ütlevad hüvastijätusõnad igavikuteekonnale kaasa Kalju Orro, Merle Karusoo ja Jüri Lumiste.

 

Maude Draamateatri lavastuses “Harold ja

Maude” (lav Merle Karusoo, 1978).

GUNNAR VAIDLA

 

Esmeralda Vanemuise balletis “Esmeralda”

(lav Ida Urbel, 1941). Phoebus – Udo Väljaots. ETMM 

 

 Kui praegusel meenutamiste ajal on öeldud, et Velda oli nõudlik, siis see sõna seostuks nagu omakorda sõnaga “range”, aga see märksõna võiks olla pigem HOOLIV. Ja see oli see, mis meid ka lähendas. Velda jaoks olid väga täpselt paigas asjad, mis olid pühad ja puutumatud. Need, mida ei olegi vaja puutuda, mida ei tohi näperdada, mida võiks tabuks nimetada. Ja põhjus, miks Velda teatrist ära läks, mitmeid kordi, mitmest tükist, mitmest teatrist ära läks, oli minu meelest sellesama hoolivuse vastand – hoolimatus, mida ta ei talunud või ei kannatanud. Tema ei olnud see, kes oleks oma lubadused kolm korda ära salanud, enne kui kukk saab laulnud. Ja seda sorti inimesi olen mina elus kohanud väga vähe.

Velda oli minust ju ligi 40 aastat vanem, kui me kohtusime ja “Haroldis ja Maude’is” koos laval olime. See on rohkem kui põlvkond vahet. Kolleegidega lävitakse tavaliselt ju ikka – kui mängitakse koos, siis ollakse ka tihedamalt koos, räägitakse teatris omavahel, sõna siit, teine sealt, seltskondlikud üritused, esietendused ja sünnipäevad, muidugi suhtlevad ka erinevas eas inimesed, aga minul on tegelikult elus olnud ainult kaks vanemat kolleegi, kelle juures ma kodus olen käinud ja kellega me pole ainult niisama juttu puhunud, vaid kellega oleme väga tõsistest asjadest rääkinud. Põhiasjadest. Need on olnud Karl Ader ja Velda Otsus. Sõpradega on ju küll arutatud ja koos elu üle mõtiskletud, aga need on tavaliselt omaealised inimesed. Või siis pisut nooremad. Aga sellise põlvkonnavahe puhul on siiski üliharuldane, kui sa võid teist inimest oma sõbraks pidada.

Ja  seesuguseks generatsioonidevahe­li­seks ühenduslüliks, inimeseks, kelle olemasolu oli tähtis, oli Velda eesti teatris ka sümboolsel tasandil. Teda pole selleks hääletatud, keegi pole kunagi kokku leppinud, et valime Otsuse endale sümboliks – ta oli sümboliks lihtsalt kujunenud. Kas või seesama doina, mis tänagi oli matusel leinamuusikaks – igatsev, nukker, valus paaniflööt, meloodia, mis on pärit moldaavlase Ungureanu lavastusest “Meie nooruse linnud” moldaavlase Drutse näidendi põhjal – iseenesest pole sel ju eesti teatriga mingit sügavamat sidet, aga paradoksaalselt on see muusika, mille saatel Panso kirst Draamateatrist välja kanti, millega 7. lend on ära maetud, millega on tänini seotud kõik Toompea kooli tõsisemad üritused, nii rebaste ristimise pidulik rituaal kui ka Panso preemia peod… Velda andis sellele muusikale lihtsalt tähenduse. Kui selles ilusas stseenis, kus too muusika kõlas, poleks olnud laval 60aastast Velda Otsust ja 25aastast Juhan Viidingut, siis see meloodia ei oleks meie teatritraditsioonis juba üle kolmekümne aasta põlvkondliku järjepidevuse tunnusmeloodiaks, sest igasuguseid muusikapalu, ka taustamuusikat, on ju teatris tohutult. Paljude teiste inimeste jaoks, kuigi nad ise ehk ei teagi seda seostada Velda Otsusega, on samamoodi sümbolväärtusega Eesti Raadio laste unejutu signatuur “Mina ei taha veel magama jääda…”, mille on sisse laulnud Velda. Kuigi nüüd on tehtud sellest laulust ka uusi salvestusi, kasutatakse esimest versiooni varasemate, korduses kõlavate unejuttude puhul tihti praegugi. Kui palju aastaid, kui mitu põlvkonda eestlasi on selle laulu lõpusõnade saatel “…minagi magama jään” uinunud! See on põlvkondade side, milleks ta ise vähimatki aktiivsust ei ilmutanud, neid asju lihtsalt tajuti niimoodi. Eriti tänu sellele, missugune inimene ta oli.

Kujunes nõnda, et tema andis väga paljudele asjadele tähenduse, tema oli asjade mõõt: mis on väärtus, ja vastupidi – mis seda ei ole. Šapiro rääkis täna, et ta on lavastanud elus mitu korda “Kirsiaeda”, nii Venemaal kui ka mujal, ta on näinud teiste “Kirsiaia” lavastusi, kuid ta pole näinud iial niisugust Šarlottat, kui oli Velda. Ja kui ta siis oli meenutama hakanud, mida ta mäletab tööst selle imelise näitlejaga, selgus, et ta ei mäleta mitte midagi, et talle meenuvad küll proovid sama lavastuse teiste osatäitjatega, aga Veldat ta proovidest ei mäleta, ainult etenduselt – sel lihtsal põhjusel, et ta ei teinudki temaga tööd, Velda tuli ja oligi Šarlotta.

Šapiro naeris, et isegi Eskola pelgas Veldat natuke. Sel naisel olid väga kindlad põhimõtted, tõekspidamised. Ta teadis, mille poolt ja mille vastu ta on, millest ta hoolib, mis on talle tähtis. Inimesed enamasti teavad, mida ei peaks tegema, ja ikkagi teevad. Aga Velda oli see kriteerium, see etalon, see märk, mille järgi saab end mõõta või kontrollida. Me oleme elus päris suured šlikerdajad, kui jätta ka otsene kasukategooria kõrvale, siis ikkagi – mõeldakse küll selle peale, kuidas mõnes situatsioonis käituda: et võib-olla on see mulle endale kahjulik… Jäetakse midagi tegemata või ütlemata, püütakse olla kompromislik. Aga temal ei olnud seda. Siit tekivad ka konfliktid, solvumised… Ent siit tekib, teistpidi, ka üks väga oluline asi – inimese usaldusväärsus: ma tean, et ma võin tema peale kindel olla. Mulle on sellised isiksused alati meeldinud. Kui inimesel on väga kindlad seisukohad, mida ta hindab ja mida ta ei hinda, omad väärtused, siis ta ei tagane neist ka siis, kui ta arvamus talle parajasti kasulik ei ole. Sa võid tema hoiakuid ka mitte jagada, vahel hirmsasti kakelda, aga sa tead, et ta kaitseb oma vaateid ja oma inimesi igal juhul. Minu teatrikogemuses on ka näiteks kokkupuuted Irdi ja Komissaroviga. Ird võis isekeskis sõimata ja räusata mis hirmus, inimesi närvi ajada, jah, aga samas, kui oli vaja kedagi kaitsta väljastpoolt tulevate rünnakute eest, siis ta seisis nende inimeste eest. Täpselt nagu perekonnas: oma lapsi hoitakse, vihastatagu nende peale ja karistatagu neid kodus kuis iganes. Ma võisin Komissaroviga olla vahepeal nii raksus kui tahes, aga ma teadsin, et ta ei räägi teises kohas kord kokku lepitud asjadest või inimestest teistmoodi kui minu kuuldes. Mõtlemata sellele, kas see on talle hetkel kasulik või ei. Seepärast võib niisuguste inimeste peale kindel olla.

Ja mispärast Velda teatrist ära läks, on seesama hoolimine, sest sealsamas kõrval oli nii palju hoolimatust. Me võime rääkida, kuidas tollal tuli teha kompromisse, kuidas oli vaja munade peal käia, aga ei – vahel poleks olnud muud vaja kui inimesi hoida. Tilk tilga haaval, mingid tähelepanematused, tühised unustamised, väikesed taganemised ja käegalöömised kumuleeruvad, ning Velda oli seda sorti asjade suhtes ülitundlik, need riivasid teda. Muidugi, paljud ei pannud seda tähele. Nagu Merle täna ütles: ta lasi enesesse vaadata laval, kuid ei olnud kõigi jaoks avatud elus. Aga see “kõigi jaoks avatud” ongi ju ikka suuresti prostitutsioon. See, mis praegu domineerib, kus omaette väärtus oleks nagu see, et näitleja virvendab igal pool: ta peab olema Kroonikas ja Justis ja Nädalas ja Arteris, ta tahab ka “Tähelaeva”, ta peab kindlasti tegema reklaame, osalema igas seriaalis, suveprojektis, muusikalis, mida vaid pakutakse, vastab igale juhuslikule telefoniküsimusele iga suvalise asja kohta, võtab jutule iga intervjueerija, asjatundmatud ja ette pahatahtlikud kaasa arvatud… Vaevamata end kuigi palju kahtlustega, kas tal on ka midagi öelda, kas tal on kogunenud juba midagi uut, mida ta eelmises intervjuus pole ära rääkinud, või mingid näitlejavarud, mida pole veel ära kulutatud. Mul endal näiteks, kuna ma loen pidevalt, on kogu aeg tunne, et kõik on juba ära öeldud ja ära kirjutatud, mida saaksin ma sinna lisada… Velda eitas nii odavat-edevat enesemüümist absoluutselt. Ka praegune valitsev mentaliteet, “12 tooli” ja “Kuldvasikas”, oli muidugi Veldale äärmiselt võõras eluhoiak. Ma ei arva, et selle kohta peaks ütlema: vana aja inimene või kadunud väärtused…  Nii kindlameelseid inimesi on olnud ka varasematel aegadel vähe. Aga nende olemasolu on alati, ka praegu ja tulevikus, väga tähtis: nad annavad meile kriteeriumi,  kujunevad märgiks, et teistmoodi on ka võimalik elada ja käituda – oma arvamust ja oma suhtumist inimestesse maha salgamata. Aga neid ka ära lörtsimata.

Kalju Orro

 

 

On nii Sinu moodi, et see siin ei ole draamateatri lava, et kõnelejat ei kaitse kuulajate eest hämarus, ei toeta endiste kolleegide spaleerid Sinu viimase aseme ümber ja et tuha oma tulest oled Sa määranud Rahumäele.

Vaata – need siin on need, kes on Sind armastanud.

Toomas Paul on kirjutanud: “Iga suremine võtab kaasa tüki mahajääjatest. Oma lähedaste kaudu oleme saanud nendeks, kes me oleme. Surm purustab ühtekuuluvuse. Tulemuseks on paratamatult enesekaotus, enesemõistmise vankuma löömine, kuna pole enam teda, kelle kaudu ennast tunti ja määratleti.

Vist ei saa ega tohigi tahta, et lahkumine ei oleks valus. Ehk ei pea tõrjuma kurbust ja leina, vaid tohib paluda jõudu leina kandmiseks? Ehk tohib teada, et kaotusevalu ei ole vaja vältida, vaid just see on täna mu osa?”

Sa kuuled – ma varjan ennast teise inimese sõnadega, sest me kõik teame, kui pelglik-irooniline Sa oled sõnade suhtes. Aga ma julgen ka ise öelda. Enese nimel, sest igaüks meist näeb Sind ainult läbi oma silmade ja tunneb ainult lühikest rada Sinu teest.

Minu jaoks oled Sa olnud saadik sellest olematuks saanud minueelsest maailmast, elurõõmust joobunud, surmahirmust hullunud – leinavärvi kastetud vikerkaare-ilmast, mille puudutust saab tavaliselt tunda ainult läbi lahkunud laulikute laulude. Sina hoidsid seda maailma teatris.

Sa ei tulnud kunagi päriselt kaasa järgmiste inimeste tegusasse “uude ellu”.

See habras enesessesulgunud pelglik-jonnakas kogu langetatud päi teatri koridori seinaäärt pidi kulgemas – see oli kest, mis pidi iseolemist kaitsema. Sind tuli peatada, Sind tuli  kõnetada, et Sa pilgu tõstaksid ja otsustaksid, kas maksab möödakäijat ligi lasta.

Aga laval lubasid Sa enese sisse vaadata. Ja sealt kumas vastu, ükskõik kui elujulge Su tegelane ka polnud, mingi traagiline helk. Mingi TEADMINE.

Teatril oli Sind väga vaja. Kui Sa läksid, siis kadus teatrist miski väga oluline – PÜHADUS.

Ohjaa! Sa pead selle nüüd välja kannatama, sest mina pean selle kord välja ütlema. Sina olid esimene inimene, kelles ma tajusin seda, mis on meie kõikide pärisosa.

Meie argisuse kõrval on meis kõigis see PÜHA, aga me salgame selle maha,  see segab meid.

Sina kandsid seda minu jaoks valulikku pühadust ja seepärast ei osanud ma Sinuga olla. Suure jaoks ei ole ju sõnu. Ainult vaikimine. Ja hirm selle ees, kuidas loetakse su sõnu, kuidas kuulatakse su vaikimist.

Sina läksid oma teed. Juba siis, ja nüüd.

 

Toomas Paul on kirjutanud:

“Päev on olnud rahutu ja pingeline.

Mida vähem sellest on teistele välja paistnud,

seda enam on see mult endalt jõudu võtnud.

Olla alati rahulik, kõiki mõistev ja kannatlik,

üle oma meeleolust ja tunnetest – jah, mõnel

päeval läheb see korda, aga ainult Sina tead,

millise hinnaga! On Sinu kingitus, kui ma ei

ole teistele koormaks olnud, vaid suutnud

mõne koormat veidigi kergendada. Aga õhtul

ei ole enam jõudu. Siis, kui ma enam ei pea

näima tugevana, luba, et siis ma tohin

tunda end päris abituna!”

 

Ma tänan Sind, et olen tohtinud mõnegi sammu Sinuga ühte teed käia.

Merle Karusoo

 

Mingi iselaadi näitlejate hellus oli meie vahel.

Ma teadsin varem Teda kui legendi. Ja kui Ülo Vilimaa rääkis, et tahab teha “Mälu”, kus mul on võimalus Tema partner olla, veetsin mitmeid ärevaid unetuid öid. Aukartus, põnevus, kas-saan-hakkama-tunne… Ja kange tahtmine.

Ta oli algul pisut reserveeritud, aga heatahtlik. Tegime proove vaheldumisi Tartus ja Tallinnas, erinevates kohtades. Kord koguni Lilian Semperi avaras korteris.

Töö lähendab. Me klappisime küll. Ka väljaspool tööd. Aga omaks võttis Ta mind, tundub, alles esietendusel.

Iga etendus oli kui pidu. Rõõm! Ning sageli oli pärast etendust rõõmus improviseeritud pidu. Tal oli matkapudeliga tihtilugu konjakit kaasas. Või oli minu kord hoolitseda, et juttu jätkuks kauemaks. Ja juttusid jätkus ju küll. Teinekord laule. Just sel ajal tuli “Don’t worry, be happy”. Ta armastas seda lugu ja selle sõnumit ning ümises sealt katkeid.

Kui keskendunud ja pühendunud oli Ta laval mängides. See nakatas ja kiskus kaasa. Tema lavalolek tõi endaga kohale pühaduse (Merle Karusoo kuldaväärt tähelepanek). Aga see oli hell ja soe. Hooliv.

Hell pühadus.

Siis said etendused läbi ja meie kohtumised harvenesid. Lõppesid.

Hellus jäi.

Kui ma pärast ärasaatmist ja peiesid läbi tiheda vihma kodu poole sõitsin ja raadio ei-tea-mis-jaama edastas, siis arvake, mis lugu sealt kostis, kui ma Tallinnast väljumas olin? Ma olen veendunud, et see “Don’t worry, be happy” seal vihmasel maanteel oli Tema läkitus.

Ma mäletan Sind hellasti, kallis Velda!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming