Harrastus­teatrite liit väljub teismeeast

Rait Avestik

17 aastat liitu vedanud Jaan Urvet pühendub nüüdsest rohkem lavastamisele.  

Jaan Urvet. Foto: Rait Avestik

 

Selle nädala alguses võis ajalehtedest lugeda, et Eesti Harrastusteatrite Liidu (EHL) esimees Jaan Urvet astub oma ametikohalt tagasi, kuna Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital polevat just kõige heldemalt käitunud EHLi viimaste taotlustega. Postimehes ilmus uudis pealkirjaga “Harrastusteatrite juht süüdistab kultuurkapitali teatrivaenulikkuses”. Härra Urvet, mida see “kultuurkapitali teatrivaenulikkus” õigupoolest tähendab, milles see väljendub?

See tähendab liidule oluliste teatriprojektide rahastamata jätmisest. See “teatrivaenulikkus” on küll pressi sõna, aga ilmselt on harrastusteatrite tegevus või vabateatrite tegevus meie traditsiooniliste kultuuriridade vahel paljudele arusaamatu. See on selge, et paljud inimesed tantsivad ja laulavad, aga tehakse ka teatrit ja sageli arvestatavat teatrit, millega tõustakse teatrisündmuste ritta, käiakse maailmas harrastusteatrite festivalidel jne. Näitekunsti sihtkapitalist ei saa me harrastusteatrite kontekstis üldse rääkida, sest see kapital on pigem riigiteatrite eelarve pikendus. Projektide rahastuse üle otsustamine ei ole mingi eelis, vaid vastutus.

 

Kas me räägime praegu ikkagi näitekunsti sihtkapitalist või rahvakultuuri sihtkapitalist?

Me räägime praegu ikka rahvakultuuri sihtkapitalist, kuhu me oleme oma taotlusi saatnud. Me oleme sellest teadlikud, kui väike protsent läheb kvartalis ikkagi teatriprojektidele. Amatöörteatrite tegemised ongi nagu jäänud kahe sihtkapitali, näitekunsti ja rahvakultuuri oma vahele rippuma.

 

Rahvakultuuri sihtkapitalis tundub praegu kõige suurem teatrispetsialist olevat Toomas Lõhmuste…

Lõhmuste on professionaalne näitleja ja lavastaja. Ka väga hea pedagoog ja mängib kindlasti teatud rolli harrastusteatrite liikumises, eriti kooliteatrite osas. Aga kindlasti pole tal täit ülevaadet EHLi tegevusest. Ma leian ikkagi, et rahvakultuuri sihtkapitalis peaks olema üks EHLi esindaja, kellel on üldine nägemus ja ülevaade selles kontekstis toimuvast. Ja ta peaks teadma kõikide taotluste tausta.

 

Mis seisus on hetkel, kui juhid vahetuvad, EHL?

EHL on väljakujunenud kindlate struktuuridega, oma traditsiooniliste üritustega, oma koolitussüsteemiga kultuuriorganisatsioon. See on suure truppide arvuga, oma kindlate suundumustega.

 

Millised need suundumused on?

Meie tegevus peab olema laipõhjaline, arvestama nii tegijate vanuse kui ka nende regionaalsusega, ja meil peab olema tugevaid lavastusi, mida saata rahvusvahelistele festivalidele. Aga olgem ausad, neid ei ole meil just palju. See, mis on siin hea, ei pälvi paraku suurt tähelepanu välismaal. Ollakse tekstis liiga kinni.

 

Olete olnud EHLi esimees selle asutamisest peale, kokku juba siis 17 aastat. Mis on selle aja jooksul liidus muutunud?

1989. aastal oli kõige tähtsam leida igale liikmesteatrile üks sõprusteater Soomest, kust saadi ka igasugust abi ja tänu millele saadi ka võimalus jalg välismaal maha panna. Järgmine oluline etapp oli aastatel 1992 – 94, kui tulime “põranda alt” välja, kui meist saadi juba laiemalt teada. Ja see laiem tuntus tuli just tänu suurele vabaõhuprojektile “Circulus”, mille lavastas 1993. aastal Otepääl Merle Karusoo. See oli vististi esimene vabaõhulavastus uues Eesti vabariigis üldse. Sellega muutus suhtumine meisse, ka riigi tasandil, muutus rahastamine. Oluline aeg oli siis, kui Jaak Allik oli kultuuriminister. 1995. aastal tulime esile oma suurte riiklike harrastusteatrite festivalidega. Sel aastal korraldasime ka rahvusvahelise harrastusteatrite festivali “Intertheaterfest” Haapsalus. Ja sellest ajast peale hakkaski maailmaharrastusteater siia jõudma. “Intertheaterfest” toimus mitu aastat, aga tase hakkas langema, rahaline toetus vähenes ja nii selle korraldamine lõpetati. Aastatel 1997-98 sai muidugi prioriteediks koolitus ja see ilmselt jääb selleks väga kauaks ajaks.

 

Kui rääkisin eelmisel aastal TMK veergudel harrastusteatrist ja EHList mitmete asjasse puutuvatega, siis küsisin ka, kui oluliseks peavad nad sellise organisatsiooni olemasolu ning kas ja kuidas nad tunnevad organisatsiooni abistavat kätt. Selget vastust ei saanudki. Olge nüüd enda suhtes kiitev või kriitiline, aga mida te ise sellest asjast arvate? Kui oluline on EHL kuskil riigi äärealal tegutsevale harrastusnäitlejale-lavastajale?

See side võiks loomulikult tihedam olla. Me oleme oma pisitoimetustesse liialt sisse vajunud. Üle saja ürituse aastas on palju, me oleme enda peale võtnud kogu vahendustegevuse ja muu selletaolise. See kõik võtab aega ja jõudu. Aga, jah, äärealade trupid vahest tõesti ei tunnetagi vahel meie olemasolu, aga neil puudub ka teatud ambitsioonikus, sest teatrit tehakse peamiselt enda jaoks. Koostöö on alati kahepoolne ja truppe, kes on meiega tihedas ühenduses, ning nende liikmeid tunneme me nime- ja nägupidi. Selliseid truppe võiks loomulikult olla rohkem. Ja uue juhatuse peamisi ülesandeid olekski tihendada suhteid oma liikmeskonnaga. Aga EHLil on ka kohustus tegeleda nende truppidega, mis ei kuulu selle alla.

 

Mida soovitab endine esimees uuel juhatusel ja esimehel eriti silmas pidada?

Uude juhatusse kuuluvad Ain Saviauk, Maret Oomer, Jaanis Valk, Tiina Tegelmann ja esimehena Kristiina Oomer, kes on draamapedagoog ja töötanud EHLis juba 5 aastat, nii et teab EHLi kõiki tegemisi. EHL peaks vähendama korraldaja ja sellise lilleneiu poolt. Sellest peaks saama ikkagi selline ideoloogiline keskus, kus järgitakse kindlaid tegevusprintsiipe. Ja oleks aeg tõsisemalt tegelema hakata kunstitaseme küsimustega. Minu arust ei saa ikka ainult nii asjasse suhtuda, et tore, kui teevad. Tuleks ikka vaadata, mida ja kuidas tehakse. Kindlasti tuleb endiselt teha selgitustööd, et tagada traditsiooniliste teatriürituste finantseerimine. Kahju, et üleriigilise kultuuriliidu tegevus on põhiosas projektipõhine.

 

Eks vastuolud kultuurkapitaliga võivad olla tõesti üheks lahkumise põhjuseks. Kas ma eksin, kui ma väidan, et üks põhjusi EHList lahkuda on ka soov pühenduda lavastamisele? Astusite ju eelmisel aastal ka lavastajate liitu.

Ei eksi. Olen tõesti teinud otsuse ja leidnud äratundmise, et edaspidi võiks rohkem teatrit teha. Eks mingid kogemused ja oskused on ka olemas ja aja jooksul on teadmisi juurde tulnud. Ootamas on tõesti päris suured teatriprojektid: järgmisel aastal Varbolas ja 2008. aastal Mahtra sõjaplatsil, kus tähistame 150 aasta möödumist Mahtra sõjast. Ja nädal tagasi lõpetasin Velisel ühe mastaapse teatriprojekti. Ja jutte on ka selliseid, et paaris mõisas teha suveteatrit, ka lastele.

 

Kas näete sellistes marginaalsemates kohtades lavastamises ka täitmata nišši?

Näen küll. Sest eestlased hakkavad järjest rohkem liikuma oma kodumaal ja tänu teatrile leiavad nad igasugused huvitavad paigad paremini üles. Mõtlen seda umbes nii, nagu Raivo Adlas teeb Räpinas ja Palamusel, nagu Margus Kasterpalu teeb omi asju teatritalus Läänemaal. Selliseid kohti võiks olla märgatavalt rohkem ja nagu on näha, publikut jätkub. Pean tähtsaks teatritegemist ka väikestes kohtades väiksearvulisele publikule.

 

Olete öelnud, et EHLiga ei seo teid enam suurt midagi. Ometigi juhite te KA-teatrit, mis on ju harrastuslik…

KA-teatriga me ei  kuulu EHLi, sest nii oli mul esimehena kergem sellega tegeleda. KA-teater on selline projektiteater, mille nime alla on koondunud igasugused minu juhitud teatriprojektid. Neis teevad kaasa nii amatöörid kui profid. See on kujunenud reisiteatriks, aga üritame hakata andma etendusi ka Eestis.

 

Mitmete pressiteadete kohaselt sõidab müstiline KA-teater kohutavalt palju mööda kaugeid riike ja sealseid festivale. Mis üritustel te siis käite, keda-mida esindasite ning miks me pole saanud lugeda teie teatrivallutustest pikemalt, asjalikumalt ja kriitiliselt?

Jah, oleme käinud Kanadas, kolm korda Lõuna-Ameerikas, Jaapanis, Hispaanias, Rootsis, Venemaal, Lätis, Soomes. Need pole olnud ainult harrastusteatrite festivalid, vaid ka sellise vabade truppide festivalid. Argentinas ja Peruus käisime lihtsalt gastrollil. Eks ole ka lugusid toimetustele pakutud, aga paraku on vaid Sirp korra ühe sellise  avaldanud… Olla esimese eesti teatrina Peruus, Argentinas, Tšiilis või Venezuelas tähendab ilmselt eelkõige riigi esindamist neil kaugetel maadel. Kutsed tulid konkreetselt meie Alonso Alegria “Niagaara” lavastusele. Ja ma leian, et seda poleks saanud vahetada mõne teise teatri või lavastuse vastu. Nii et kellegi eest me mingeid reise näpanud küll pole.

 

Kuidas üldse mõni harrastusteater saab sõita välisfestivalile Eestit esindama? Kuidas see protsess toimub?

Kui kutse tuleb EHLile, siis tuleb muidugi mingil kunstinõukogul see lavastus leida. Kui aga teater saab otsekutse, siis on tal õigus ise otsustada ja sel juhul tuleb ka raha ise leida. Käinud on Võru Teatriateljee, Tammsaare teater, TEO-teater, vene trupid. Ka kooliteatrid reisivad, Varstu kooliteater käis Portugalis, reisitakse üsna palju. Ja üldjuhul laekub raha sõitudeks rahvakultuuri sihtkapitalist. “Niagaara” sõite on toetanud ka kultuuriministeerium.

 

EHLi

suursündmused

 

1993 – vabaõhulavastus “Circulus” Otepääl.

 

1995 – rahvusvaheline harrastusteatrite festival “Intertheaterfest”

Haapsalus.

 

1996 – asutati ülemaailmse harrastusteatrite liidu büroo Tallinnas.

 

1999, 2003 – eesti harrastusteatrid esinesid ülemaailmsel harrastusteatrite festivalil Marokos ja Kanadas.

 

2001 – Euroopa laste ja noorte teatrikohtumine Viljandis (osalesid 18 riigi lapsed).

 

2004 – Põhjamaade amatöörteatrite festival Viljandis.

 

Iga-aastased riigifestivalid.

 

Osalemine europro­jektides “Õppimine

parandab

elukvaliteeti” ja

“Demokraatia teed”. EHLi

suursündmused

 

1993 – vabaõhulavastus “Circulus” Otepääl.

 

1995 – rahvusvaheline harrastusteatrite festival “Intertheaterfest”

Haapsalus.

 

1996 – asutati ülemaailmse harrastusteatrite liidu büroo Tallinnas.

 

1999, 2003 – eesti harrastusteatrid esinesid ülemaailmsel harrastusteatrite festivalil Marokos ja Kanadas.

 

2001 – Euroopa laste ja noorte teatrikohtumine Viljandis (osalesid 18 riigi lapsed).

 

2004 – Põhjamaade amatöörteatrite festival Viljandis.

 

Iga-aastased riigifestivalid.

 

Osalemine europro­jektides “Õppimine

parandab

elukvaliteeti” ja

“Demokraatia teed”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht