Haridusministri lemmikõpetaja

Teema olulisuses pole kahtlust: haridus on valdkond, mille kohta armastatakse sõna võtta ja mille juurde jõutakse lõpuks ükskõik milliste teemade lahkamisel.

MEELIS OIDSALU

Kinoteatri „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“. Lavastusmeeskond: Henrik Kalmet, Diana Leesalu, Paavo Piik ja Paul Piik; mängib Priit Kruus. Esietendus 19. IX Tallinna kohvikus Sinilind.

Et etendusele sai tuldud kohtuma päris õpetaja, mitte tegelasega, siis ei häirinud ka Priit Kruusi monotoonsevõitu esinemislaad kuigivõrd.

Et etendusele sai tuldud kohtuma päris õpetaja, mitte tegelasega, siis ei häirinud ka Priit Kruusi monotoonsevõitu esinemislaad kuigivõrd.

Siim Vahur

Kinoteatri lavastuslike elementidega loengus „Õpetajate Tammiku rehabiliteerimine“ lubatakse kummutada õpetajakutsega seotud müüte. „Soovime näidata iga mündi teist külge,“ nendib emakeele ja kirjanduse õpetajana töötanud Priit Kruus, kelle initsiatiivil ja isiklikust kogemusest projekt sündis.

Teema olulisuses pole kahtlust: haridus on valdkond, mille kohta armastatakse sõna võtta ja mille juurde jõutakse lõpuks ükskõik milliste teemade lahkamisel. Kõiksugu hädades on ikka lõpeks süüdi aegunud koolisüsteem, rumalad haridusametnikud, paindumatud õpetajad, järjest õppimisvõimetumad õpilased. Seetõttu on üllatav, kui vähe on eesti teater algupäraselt lahanud kasvatus- ja haridusküsimusi, kui „Kevade“ või „Tõe ja õiguse“ II osa tõlgendused välja arvata. Õigupoolest tundubki, et kooli- ja maaelu on kaks teemat, mis vähemalt teatris virelevad tänini krestomaatiliste tekstide varjus. Selle asemel, et tunda siirast empiirilist huvi tänapäevase haridus- või maaelu vastu, on teatraalil mugav toetuda tüvitekstidele: Lutsul või A. H. Tammsaarel on ju neil teemadel alati midagi igavikulist öelda, midagi, mis on piisavalt ümar, et „meie kaasaaega kõnetaks“. A. H. Tammsaare muuseumis järjekordset teatraliseeritud talupojaelu ekspositsiooni nautides või „Kevade“ vormiuuenduslikust balletiversioonist vaimustudes tõrjume alateadvusse teateid maapiirkondade allakäigust või uuringutulemusist, mille kohaselt on Eesti kooliõpilased Euroopa õnnetumate hulgas.

Selle taustal on Kinoteatri ettevõtmine igati tänuvääne – olgugi mitte kõige huvitavam – projekt varasematega võrreldes. Nii ideeliselt, dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult on Kinoteatri ühe-teema-lavastused olnud taotluslikult ligadi-logadi, elulise sattumuslikkuse läbi saavutatav võimalikult vahetu puude ühiskonnas toimuvaga on Kinoteatrile omane. Ent nt pereväärtuste või ekstreem­elamuste teemaliste projektide puhul heastas vormilist sattumuslikust eripalgeliste elukogemuste kaleidoskoop, mis kokku andis rikka ja esindusliku sissevaate uurimisalusesse teemasse. Seekord toetutakse ühe inimese ahtale elu- ja töökogemusele ning siit tasub otsida põhjust, miks „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ on sisuliselt üldistusväetim ja etendusena kobavam.

Näitlejahariduseta inimese õlule ühe-mehe-tüki usaldamine oli teadlik riskantne samm millegi teistsuguse poole. Et etendusele sai tuldud kohtuma päris õpetaja, mitte tegelasega, siis ei häirinud ka Priit Kruusi monotoonsevõitu esinemislaad kuigivõrd. Hoopis enam huvitas mind, mida õpetaja Kruusil on publikule öelda. Seda, et Priit Kruus ei esita laval tegelast, vaid ka omaenda seisukohta, kinnitas õpetaja isegi. Loengust jääb kõlama eluterve üleskutse lõpetada õpetajaameti ja üleüldse koolihariduse ülemäärane fetišeerimine. Igati nõus. Popkultuurist pärit näited erisugustest õpetaja-stereotüüpidest toovad sõnumi Kinoteatrile omase sundimatusega kohale.

Põhjalikumalt lahatakse õpetaja ühiskondliku, nii rahalise kui ka mitterahalise väärtustamise küsimusi. Kruus esindab selgeid hoiakuid nii õpetajate streigiõiguse kui ka õpetajaameti väärtustamise suhtes. Neist hoiakuist paistab kätte üks oluline probleem: see on kalduvus serveerida isiklikke poliitilisi hoiakuid õpetaja-eetose pähe.

Enesestmõistetavus, millega Priit Kruus (küll eneseirooniliste sutsakate saatel) avaldab arvamust, et õpetajale ei ole kohane streikida, sest et see toob kaasa avaliku haletsuse ja õõnestab streikija autoriteeti või väärikust, tekitab küsimuse, kas õpetaja Kruus on ikka teadlik oma suhteliselt resoluutse suhtumise võimalikust mõjust õpilaste poliitilisele enesetajule. Probleem on esiteks see, et poliitilist aktiivsust võetakse üleüldse õpetajapositsioonilt normeerida. Õpetaja-õpilase suhe on peale muu ilusa ka võimusuhe, õpetaja on suuremal või vähemal määral valitseva ideoloogia võimukas agent ning seda võimu peaks iga pedagoog teadvustama, sellega õrnalt ümber käima. Eitav suhtumine streikimisse ei ole iseenesest halvem pooldavast. Ent küsimusel, kas inimene peaks eelistama oma õiguste nimel streikida või mitte, pole midagi pistmist kutseväärikusega. On erialast tulenevaid piiranguid streigiõigusele, ent on oluline vahe seaduse tasemel kokku lepitud praktiliste kaalutlustega piirangutel ja üksikisiku tasemel tehtava enesepiiranguga, mida õpetajaametile üldistada on meelevaldne.

Säärane suhtumine märgistab streikimise, mis on normaalne demokraatlik osalusviis, kui millegi häbiväärse ja piirab õpetaja poliitilise ampluaa tuima valitsuskuulekusega. Õpetaja peaks aga eelkõige olema lojaalne riigile, mitte valitsusele. Haridusminister Ligi oleks pidanud Kinoteatri esietendusekutse vastu võtma – kus mujal kuuleks minister õpetajat lavalt kuulutamas, et „haridusminister pole jõuluvana ja õpetaja pole kommi manguv laps“ või et „kui õpetaja on tasemel spetsialist, siis on kõrgem palk asjadele loogiline jätk“.

See on probleem muidugi ainult juhul, kui eeldame, et koolihariduse eesmärk on kasvatada poliitilistest valikuvõimalustest teadlikke ühiskonnaliikmeid, kellele kool annab kaasa julguse ja oskused aktiivseks osaluseks ühiskonnaelus, ent ei kirjuta otseselt ette, milliseid suhtumisi evida ja osalusviise valida. Oskus ja vilumus koos tegutseda, otsustada, ühiselt probleeme lahendada ning selle käigus paratamatult esinevaid rühmasiseseid konflikte lahendada on üks olulisemaid oskusi, mida kool noorele inimesele saab kinkida.

Loengus ei jäeta mainimata Viljandi koolitulistamise juhtumit, täpsemalt sellele järgnenud meedia reaktsiooni: „Üks päev pärast seda ehmatavat sündmust avaldas Eesti Õpilasesinduste Liit pöördumise. Pöördumises oli kirjas, et liiga palju koduseid töid, faktipõhine õpe ja kontrollimine põhjustavad koolirõõmu vähenemist. Samal ajal ilmus meedias üleskutse „Anna teada, kas oled kogenud mõne õpetaja kiusu“. Olen Priit Kruusiga täiesti nõus, et siunamine ja süüdistused on õpetajatöö tänamatu kaasanne, ometi oleks oodanud, et lavastuses oleks kas või poole sõnaga puudutatud asjaolusid, mis Eesti õpilasi takistavad koolis õnnelik olemast.

Loeng keskendub kramplikult õpetajale, õpilasi mainiti vaid möödaminnes. Juhul kui Kinoteatri eesmärk oli õpetaja rolli koolis demüstifitseerida, oleks oodanud, et õpetajat esitataksegi kui õppeprotsessi üht võrdväärset osalist paljudest. Koolisisest sotsiaalset osalust väärtustava pedagoogika ideaali poole näib Kruusi õpetajakogemus olevat teda vähemalt õpetamise tehnilises osas juba suunanud, loengu lõpus tunnistab ta, et „sa ei saa üksinda vastutada tunni õnnestumise eest. [—] Koolitund peab olema võimalus üheskoos midagi sisukat teha. Nad ei saa seda mitte kuskil mujal teha. Ole asjalik, õpi nendega koos.“ Ehk annab ka see projekt õpetajaile võimaluse vaadata end kriitiliselt kõrvalt ja seeläbi arendada.

Üldmulje õpetaja Kruusist ei ole sugugi rõõmustav: oma nooruse kohta silmatorkavalt konservatiivne grammar nazi, kelle poliitiline enesetaju näib „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimise“ näitel piirduvat õigekirjavigade tuvastamisega linnaruumis. Emakeeleõpetaja on nimelt silmanähtavalt rahul, et teavitas keeleinspektsiooni õigekirjavigadest oligarh Kofkini vorstiputkal. Algus seegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming