„Hamleti” filmimine Alamkolka stuudios

Veiko Märka

„Ülem-Austrias” ollakse laval võltsimatult võltsid, selleks et olla võltsitult võlts teleekraanil. Vilde teatri „Ülem-Austria”, autor Franz Xaver Kroetz, kunstnik Jaanika Kolk, lavastus valmis ühistööna. Mängivad Piret Kuub, Peeter Piiri, Oleg Želudkov, Dljara Jakovleva, Suzanna Golovko, Juri Seredenko, Sven Paulus ja Richard Naar. Esietendus 2. XII Tartus Pepleri 27 alumise korruse suures saalis. Vilde teatri „Ülem-Austria” on lavastus, mida ühekordse vaatamisega päris lahti ei haruta. Suuremat osa laval toimuvast jäädvustab kaamera ning publiku kõrval nähtavalt teleripildilt näidatakse seda sünkroonajas hoopis teise, naeruvääristava ja destruktiivse vaatenurga alt. Laval toimub täielik absurd, ent kaamera kitsas rakurss sulatab selle odava (väga odava!) seriaali „loomulikuks” telepildiks. Tähelepanu tuleb korraga pöörata mõlemale, nii elavale kui ka digitaliseeritud pildile. Vaataja on korraga nii võtteplatsil kui vaatab ka filmi ehk viibib ühel ja samal ajal ekskursioonil seebitehases ning kümbleb vannis. Kolmandaks ei pääse mööda ka narratiivile kaasaelamisest. See on küll sisult triviaalne – naine tahab last, mees ei taha –, kuid siiski silmatorkavalt tabava ja vaimuka tekstiga, nii et sageli tuleb lisaks kahestunud nägemismeelele rakendada ka oma aju veel mitmeti.

Pealtnäha meenutab „Ülem-Austria” tehniline teostus Viljandi Ugala lavastust „Minu isa. Kakskümmend aastat hiljem”, ent kui viimases video toetab või võimendab näitlejate mängu, siis „Ülem-Austrias”, vastupidi, vastandub sellele, muudab laval toimuva võltsiks ning on ka ise võlts – ehkki hoopis teises paradigmas. Laval ollakse võltsimatult võltsid, selleks et olla võltsitult võlts teleekraanil. Kokkuvõttes moodustab lavastus pideva ja halastamatu pilke seebikatrafarettide pihta. Iga vähegi oluline misanstseen rõhutab, kui elutu ja naeruväärne on seriaalide võtteplatsil toimuv. Eriti näitlik on korduv võte: kitsal teleekraanil tunduvad näitlejad intiimselt koos olevat ja vestlevat, kuigi laval (filmimisel) eraldab neid mitu meetrit ega vaadata isegi teineteise poole. Aga võlts on ka kõik nende ümber: vihm, lumi, tuul, grillimine, suitsetamine, möödakäijad. Isegi tolmuimejat ei raatsita täies ilus kasutada, võetakse vaid taustaurin ning osa voolikust koos harjaga. Eriti tore on mitme dublandiga kudumis­stseen – ainus, kus absurd ka telepildis üle võlli keeratakse.

Lavastuse fantaasia on lennukas: kui voodistseeni mängimist püstiasendis olen teatris varemgi näinud, siis sellega haakuvat istumisstseeni 90 kraadi (ehk kummuli) keeratud tooliga veel mitte. Oluline on seegi, et naturaalsed värvid laval transformeeruvad telekas mustvalgeks (võltsi sisu kooskõla võltsi vormiga). Kogu see hale, ent vaatajat siiski täielikult eksitav butafooria luuakse väga lihtsalt, nagu möödaminnes. Ainult kaameramehe õige positsioonivalik (või pigem lavale mahtumine) tundus kohati raskusi valmistavat.

Lavastuslikult on „Ülem-Austria” täiesti ulmeline, kindlasti nõudis see iga liikumise ja žesti punktuaalset ettejoonistamist. Näitlejate, võttegrupi ja statistide asend iga kaadri kompositsiooni loomisel ja jäädvustamisel peab olema perfektne. Ning on ka.

Pealkirja võiks Eesti oludesse üle kanda kui „Järva-Jaani”: suurest ilmast (München, Viin, Tallinn, Tartu) ühtmoodi kaugel. On mees (Peeter Piiri) ja on naine (Piret Kuub) – noored, aga juba depresseerunud. Raha on vähe, haridust on vähe, lootusi on vähe ning vähe on minevikkugi, millele raskel hetkel toetuda. Suurim unistus on minibassein 43 x 34 cm hülgekujuga. Näidendi kulminatsioon on hetk, kus kauba laialivedajana töötav mees purjuspäi autojuhtimise pärast load ja ameti kaotab, kuid sellest hoolimata end üles ei poo. Küllalt tuttav situatsioon ka Eesti oludes.

Peeter Piiri on sedavõrd pretensioonitu tegelase kohta liigagi särav, eriti ekraanil suures plaanis. Seal meenutab ta kaunikesti Bulgakovi Peemotit. Ja eks ole tema põhitegevus – veenda naist aborti tegema, et oma isakohustusi iga hinna eest vältida – isakassilikult ignorantne. („Aga mis siis, kui need kuus kuud möödas on? Laps elab kaua!”). Piret Kuub seevastu on loonud absoluutselt usutava ilmetu, vaese ja rumala provintsitari kuju, kes aga rasedaks jäädes võtab kokku kõik oma vaimsed ja hingelised ressursid, et loodet kaitsta. „Ülem-Austria” puhul langeb ära muidu nii huvitav kutseliste ja harrastusnäitlejate taseme võrdlemine. Näitlejad on siin nagunii marionetid, „mängijate mängijad”, igasugune professionaalne isikupära ja lavasarm lööks selle lavastuse esteetikal jalad alt.

Visuaali poolitamine teatri- ja videokeelde tekitab pideva võõritusefekti. Seda võimendab „episoodide” filmimise vaheaegu ja ettevalmistamist täitev vali ja võimukas venekeelne mölisemine. See teeb intiimse põhiteksti kontrastsemaks, aga ka mõttetumaks, sest rõhutab, et tegu on lavastusega – või koguni topeltlavastusega.

Kogu selle näiva tinglikkuse virvarri keskel jääb seletamata seegi, milline on laval olijate sisuline identiteet. On nad naiivsed seriaalivaatajad provintsist, kelle kodune elu kulgebki teleri taktis? Või näitlejad, kes seda teemat käsitlevas seriaalis mängivad? Passiivne auditoorium või selle valitsejad? Valik sõltub sellest, kas pidada meest ja naist ümbritsevat võttegruppi reaalseks või kujuteldavaks.

Suurepärase algmaterjali, lavastuse kontseptsiooni ning teostuse taustal tekitab kaastunnet ja masendust kitsuke mängusaal, kus toimuvat saab täielikult nautida vaid kuus inimest ehk esimene rida. (Tagumistest on täielikult näha küll telerid, aga mitte lava.) Ja neilgi tuleb jalad aeg-ajalt konksu tõmmata, et mitte segada hoogsalt ringi sebivat kaamera­meest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming