Gombrowicz, järjest lahjemas kastmes

Hendrik Lindepuu

Laulatusest pulmadeni ja neitsilikkusest Poolas  

”Neitsilikkus”:  tühjal laval on näitlejanna kasutada vaid kolm rekvisiiti – kiik, õun ja kaltsunukk. Przemyslaw Wisniewski

 

Gombrowiczi rahvusvahelist teatrifestivali on korraldatud Poolas 1993. aastast ning tänavune oli järjekorras seitsmes. Festival toimub tavaliselt iga kahe aasta tagant. Kui esimesed olid pühendatud puhtalt Gombrowiczi loomingule, siis viiendast festivalist peale üritatakse teha temaatilisi festivale, kus Gombrowiczi lavastuste kõrval näidatakse vastavalt festivali teemale teisi sobivaid teoseid.

Tänavune festival kandis pealkirja “Laulatusest pulmadeni”. Esimese all mõeldi Gombrowiczi “Laulatust” ning teise all Wyspiański “Pulmi” (“Wesele”). Kui Gombrowicz on meil Eestis suhteliselt hästi tuntud autor, siis Stanisław Wyspiański on jäänud seni tõlkimata. Põhjuseks ehk see, et tema enamjaolt värsivormis draamateoste keskmes on rõhutatult Poola probleemid ja müüdid. Ometi oli Wyspiański sajand tagasi samasugune avangardne autor kui Gombrowicz pool sajandit hiljem, vähemalt poolakate endi meelest.

Festivalil õnnestus mul näha kokku 11 lavastust (12 neid kokku oligi) ning kohe esimene nendest oli Elmo Nüganeni lavastatud “Laulatus” Toruni teatri esituses. Olin seda “Laulatust” näinud aasta tagasi külalisetendusena Vanemuises ning pean ütlema, et Radomi festivalil nähtu köitis palju enam. Ehk kippus see Vanemuise ilmatusse saali lihtsalt ära hajuma.

Ka festivali lõpetav lavastus oli kõrgest klassist, nimelt Wyspiański “Vabastamine” (“Wyzwolenie”) Krakówi Stary Teatri esituses (lavastaja Mikołaj Grabowski). “Vabastamine” on laiahaardeline ettevõtmine, see on arveteõiendamine teatriga, Poolaga, müütidega. Peategelane Konrad võitleb siin teatri, ühiskonna ja traditsioonide maskidega, ning, paljastades teisi, paljastab ka iseenda. Poolaka identideedi mõttes kahtlemata oluline teos. Laval olid paljud Stary Teatri esinäitlejad, näiteks Jan Peszek ja Jerzy Trela.

Nii Toruni “Laulatus” kui Stary Teatri “Vabastamine” olid festivali ühed professionaalsemad ja paremad lavastused, ometi ei andnud need mulle täielikku elamust. Ei vaidle vastu, et tegemist on kõrgetasemeliste töödega, ometi ei haakunud need hästi minu teatrimaitsega. Kui nendesse oligi pikitud tabavaid lavastajateatrilikke kujundeid, siis enamjaolt oli tegemist ikka n-ö psühholoogilise teatriga. See viimane teatrilaad pole aga minu kahtlemata ebaõiglaselt subjektiivset teatrimaitset kunagi eriliselt köitnud.

Festivali kõige täiuslikumaks lavastuseks pean monodraamat “Neitsilikkus” (“Dziewictwo”, Gombrowiczi samanimelise jutustuse järgi), mille esitas noor näitlejanna Alina Czyżewska. Täpselt ja irooniliselt kaevus ta tütarlapse psüühikasse, tema tegelane püüdis mõista neiu ihasid ja soove. Tühjal laval on näitlejanna kasutada vaid kolm rekvisiiti: kiik, õun ja kaltsunukk. Julgelt loob ta mängu käigus nendega kujundeid, kusjuures etenduses pole ühtki üleliigset liigutust. Ehkki kavalehel on märgitud ka lavastaja Przemysław Wiśniewski nimi, on lavastus peamiselt neiu enese looming. Muuseas, juba mitmeid auhindu saanud näitlejannal pole näitlejadiplomit.

Ka teine monotükk oli festivali kavas, “Gombrowiczi tüübid” (“Gombrotypy”) Przemysław Gąsiorowiczi esituses. Tegemist oli samuti heal tasemel etendusega, kus noor näitleja esitas mitmeid Gombrowiczi tegelaskujusid. Aga kuna “Gombrowiczi tüübid” tuli kohe pärast Czyżewska “Neitsilikkust”, siis jäi mällu domineerima esimene.

Tükk, mille laad oli mulle kõige südamelähedasem, oli Ukraina Tšerkassõ Ševtšenko-nimelise teatri esituses Gombrowiczi “Ferdydurke” instseneering. Lavastaja Serhij Proskurnia oli ilmselgelt teinud kummarduse Tadeusz Kantorile, tema lavastus jäljendas kadunud poola teatrimaestro lavastusstiili. Kahjuks oli etendus liiga pikk, seal oli palju üleliigset. Kui lavastaja Serhij Proskurnia oleks raatsinud kärpida kolmandiku välja, oleks tulemuseks etendus, mida poleks häbi näidata ühelgi rahvusvahelisel festivalil.

Oma ekspressiivse lavastuslaadi poolest oli Ukraina teatrile lähedal ka Poznańi teater Porywacze Ciał (tõlkes Kehade Röövijad), kelle Gombrowiczi jutustuste põhjal valminud lavastus “Saladus” (“Tajemnica”) läks ilusti käima, aga siis vajutati pedaal nii põhja, et hakkas lausa piinlik. Näiteks ei markeerinud mehed naisterahvaste tisside pigistamist, vaid vajutasid nii, et ribikondid ragisesid. Väikese saali jaoks ilmselgelt ülepakutud mängulaad.

Ukraina teater oli ka ainus välismaine teatritrupp seekordsel “rahvusvahelisel” festivalil. Kuluaarides räägiti rahapuudusest, ka Gombrowiczi tõlkijatest olin mina ainsana kohal (tänu Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali abile) . Mingi seos on rahapuudusel ka suure poliitikaga, nimelt on praegu Poolas võimul parempoolne populistlik valitsus ning haridusministeerium on juba kohustusliku kirjanduse nimekirjast tõmmanud maha Gombrowiczi “Trans-Atlantiku”. Haridusministri arvates sobivad noorte patriootlikuks kasvatamiseks hoopis paremini Henryk Sienkiewiczi patriootlikud romaanid kui rahvustunnete ülev irvitav Gombrowicz. Tegelikult on Gombrowiczi loomingule ehk paremgi, et noored seda kohustuslikus korras lugema ei pea, sest noortes tekitab igasugune kohustus trotsi.

Lisaks eespool nimetatud kuuele  õnnestus festivalil näha veel mitut lavastust, aga nendest pole põhjust pikemalt juttu teha. Tegemist oli ilmselgelt küündimatute ettevõtmistega, mis vähemalt festivalil oleks võinud vabalt näitamata jätta. Tundub, et poola teater on Gombrowiczist veidi väsinud, ei leia enam värsket lähenemist tema loomingule. Ning vanamoodi lähenemisest on publik väsinud.

Kuluaarides arutati, mis võiks olla järgmise festivali teema. Pakuti välja näiteks “Gombrowicz ja Genet” või “Gombrowicz ja Pasolini”. Eks anna seegi aimu, et Gombrowicz üksi ei kanna praegu täiemahulist teatrifestivali välja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht