George Tabori – maailma vanim lavastaja

Madli Pesti

Juut, kelle isa hukkus surmalaagris, aitab naeru abil sakslasi ajalookrambist vabaneda.  

Repro

 

24. mail tähistati Berliinis tõenäoliselt maailma vanima lavastaja George Tabori 92. sünnipäeva. Etendati tema enda lavastatud Samuel Becketti näidendit “Godot’d oodates”. Pärast etendust tõid teatritöötajad lavale 92 Tabori-kooki, mis üksteise järel üles loetleti. Seejärel laulis Berliner Ensemble’i täismaja vanahärrale sünnipäevalaulu.

George Tabori on: lavastaja ja näitekirjanik, Budapestis sündinud ungari juut inglise passi, ameerika eksiili ja saksa teatriajalooga, armastatuim ja vanim teatritegija maailmas, kelle elu on tema enda sõnul valitsenud juhus. See juhus on mehe viinud Ungarist läbi Inglismaa Bulgaariasse, Türki, Iisraeli, Egiptusesse ning kahekümneks aastaks Ameerikasse. Praegu on ta ringiga Saksamaal, elab Berliinis ja töötab palgalise lavastajana Claus Peymanni juhitud Berliner Ensemble’is. Järgmiseks augustiks lavastab ta Sophoklese “Antigone”.

 

Imeilus naine jalutab köiel, kukub alla ja sureb

 

George Tabori elu on olnud sama kirju ja vastuoluline kui XX sajand. Tema esimene teatriga seotud mälestus seletab võib-olla kogu tema hilisemat teatrimõistmist. Tabori oli kolme- või neljaaastane, kui isa ta esmakordselt tsirkusesse viis. Tsirkuses oli imekaunis sädeleva kleidiga köielkõndija, kes kukkus keset etendust kõrgelt alla surnuks. Väike Tabori arvas, et selline võikski teater olla: imeilus naine jalutab köiel, kukub alla ja sureb. Kõik on aus ja ilus.

19aastasena läheb Tabori esimest korda Berliini, töötab peenes hotellis kelneri ja administraatorina ning näeb, kuidas Hitler 1933. aastal võimu haarab. Seejärel on Tabori juudina sunnitud lahkuma: ta emigreerub Londonisse, kus asub tööle ajakirjaniku ja väliskorrespondendina. Tööülesanded viivad teda Sofiasse, Istanbuli, Jeruusalemma ja Kairosse. Sõja ajal läks olukord Istanbulis nii teravaks, et noor Tabori peab lavastama oma enesetapu, kirjutama lahkumiskirja ning elama kolm aastat valenime all härra Turnerina. Istanbulis olles helistab ta vanematele Ungarisse, et nad emigreeruksid, kuid vanemad jäävad siiski Budapesti. Isa hukkub Auschwitzi gaasikambris, kuid ema saab imekombel põgenema ning elab pärast sõda poja juures Londonis. Tabori emast on Michael Verhoeven 1994. aastal lavastanud filmi “Mutters Courage”.

1947. aastal külastab George Tabori USAd. Algselt kolmekuuseks plaanitud reisist saab üle kahekümne aasta pikkune kirev eluperiood. Tabori elab Hollywoodis ja New Yorgis, on sõber Greta Garbo, Gene Kelly, Elizabeth Tayloriga, töötab koos Elia Kazani ja Alfred Hitchcockiga, tutvub Bertolt Brechti, Thomas Manni ja Lyon Feuchtwangeriga.

 

Värvikate isiksuste keskel Kazan, Hitchcock, Brecht…

 

Lavastajana peab ta oma õpetajaks aga režissöör Elia Kazani, kuid 1952. aastal jookseb nende vahelt läbi suur must kass. Senaator McCarthy’ ajal sattus Tabori kommunistliku partei liikmena musta nimekirja. Sinna sattumise eest peab ta tänama just Kazani, kes andis oma naha päästmiseks parteikaaslased võimudele välja. Sellega oli kriips peal Tabori töötamisel Hollywoodis või televisioonis. Tabori oli Kazani peale muidugi vihane ega rääkinud temaga viis aastat. Juhuslikult New Yorgi tänaval kohtudes leppisid nad lõpuks siiski ära.

Koostöö Hitchcockiga vältas Tabori jaoks vaid ühe filmi jagu, sest Taborile oli vastumeelne Hitchcocki ülim täpsus juba enne võtteperioodi algust, samuti ei nõustunud ta Hitchcocki suhtumisega näitlejatesse kui orjadesse. Taboril on aga näitlejatesse täiesti teine suhtumine: ta armastab ja austab neid ning lavastusprotsess on tema jaoks suur koostöö, kus kedagi millekski ei sunnita. Tabori ise aga ütleb: Hitchcock oli armas inimene ja tema juures sai alati hästi süüa.

New Yorgis elades töötab Tabori kümme aastat Lee Strasbergi näitestuudios. Stuudiost saavad alguse tema teatritöö põhimõtted ning sealt võtab ta kaasa moto: näitlejad peavad muutuma inimesteks ja mitte vastupidi. Ta kohtub ka Brechtiga, kes istub tavalises teksaülikonnas põrandal ja suitsetab sigarit. “Brecht ei olnud meeldiv inimene, kuid üks paremaid näitekirjanikke pärast Shakespeare’i,” arvab Tabori. Ta lavastab Brechti korduvalt nii New Yorgis kui Saksamaal.

1969. aastal kolib Tabori Saksamaale. Küsimusele, miks, vastab ta, et ilmselt seepärast, et tol ajal oli Saksamaal maailma parim teater. Ja ilmselt on tänaseni, lisab ta. Saksamaal asutab ta Bremeni teatrilabori (1975 – 78), kus rakendab Strasbergi stuudios saadud kogemusi. Pikemalt elab Tabori Viinis, kus juhatab teatrit “Der Kreis” (“Ring”).

 

Lavastab “Mein Kampfi”

 

Oluliseks lavastuseks saab 1987. aastal “Mein Kampf”, kus Hitlerit kujutatakse naeruväärse karikatuurina. Tol ajal oli säärane ajalookäsitus skandaalne. 1992. aastal saab Tabori esimese mitte saksa keeles kirjutajana maineka Georg Büchneri auhinna (enamik ta tekste on inglise keelest tõlkinud ta praegune abikaasa Ursula). Austrias teeb Tabori koostööd lavastaja Claus Peymanniga, kellega koos tulevadki 1999. aastal Berliner Ensemble’isse. Tabori Brechti-lavastusega algab Claus Peymanni ajastu Berliner Ensemble’is.

George Tabori on kirjutanud umbes 30 näidendit, mille läbiv teema on surm ja selle kujutamine naljana. Nii oma romaanide kui ka näidenditega soovib Tabori hoida inimeste mälu erksana ning leida lepitust ajalooga. Teater on Tabori jaoks lõputu protsess. Teatris saab alati kahelda ning teda saab alati uuesti avastada. Becketti kuulus lause: “läbi kukkuda, uuesti proovida, paremini läbi kukkuda” käib täpselt Tabori kohta.

Berliner Ensemble’i mängukavas on kaks Tabori lavastust – tema enda näidend “Juubel” (kirjutatud 1982. aastal) ja sünnipäevaks lavastatud “Godot’d oodates”.

 

Surm läbi naeru

 

“Juubel” räägib loo surnuaial kohtuvatest inimestest: kokku saavad hauakaevaja ja noor neonats ning perekond surnuid. Surnud tegelastest keegi pole surnud loomulikku surma: Lotte upub telefoni keskjaama keldris enne veel tuttavatele helistades ja nendega hüvasti jättes; noor tüdruk Mitzi paneb pea gaasiahju; homo Helmut poob end üles; juuksur Otto, viimase armastatu, võtab unetablette ja upub vannis. “Juubel” on tüüpiline Tabori näidend, mis kujutab surma läbi naeru. Eriti jõhkraid nalju teeb neonats: “Kuidas mahutada kakskümmend juuti Volkswagenisse? Kaks ette, kolm taha, teised tuhatoosis kaasa.” Taborile on omane eriliselt must ja groteskne huumor. Näidend on kollaaž, mis koosneb mälestuskildudest. Selle eessõnas kirjutab Tabori: “Igal elul on oma algus, keskpaik ja lõpp, kuigi mitte ilmtingimata selles järjekorras.” Üks näidendi tegelastest küsib: “Mis saab otsa lõppenud laulust?” “See jääb,” vastab ta ise. Seegi on Taborile omane mõttekäik: kõik, mis on kunagi toimunud, jääb alles ning eksisteerib edasi inimeste mälus ja mälestustes.

Kui “Juubeli” lavastus tundus oma mälestuste kuhjas kuidagi surnud ja tolmune, siis “Godot’d oodates” oli märksa elavam. Alguses plaanitud – nagu “Juubelgi” – Berliner Ensemble’i väikesesse saali, kuid publiku nõudmisel viidi lavastus suurde saali üle. Tõesti, Tabori on siin armastatud, piletid “Godot’le” on pikalt välja müüdud ning sünnipäevaetendus oli puupüsti täis.

 

Becketti krestomaatiline näidend kui tsirkus

 

Beckettit peabki Tabori parimaks näitekirjanikuks. Mõne aja elasid nad isegi kõrvuti tubades Berliini ühe ülikooli ruumides, kuid Beckett oli hommikuti alati kiirem ning nii ei näinudki Tabori teda. Beckett soovis “Godot’d oodates” kirjutada lõbusa näitemänguna ning lavastaja Tabori on seda ka nii mõistnud. Laval on avali teatrimäng, õigemini tsirkus, kahe klouni Vladimiri ja Estragoniga. Näeme rohelise vaiba ja neoonrohelise äärega kaetud ringi. Kohustusliku puu kõrval on lava kohal ka valjuhääldi, mis lööb särama iga kord, kui nimetatakse Godot’ nime. Teises vaatuses lülitab Vladimir kolm neoonrohelist puulehte põlema – on kevad. Enne etenduse algust ripub lava ees õhuke valge kardin, mille peale on trükitud Hieronymus Boschi maal “Kristus kannab risti” (1490). Mitu elementi viitaksid justkui näidendi Jumalaga seotud tõlgendusele, kuid Taborit see siiski põhjalikumalt ei huvita. Võib-olla tuli talle lavastades meelde artikli alguses mainitud lapsena kogetud tsirkuseelamus ning ta tahtis sarnast ausat ja avali teatrit ka ise publikule näidata.

Vladimir ja Estragon on kui vananev klounipaar. Vladimir on vanem ja kogenum, Estragon on noor ja roheline sahmija. Vladimir mäletab kõike, samal ajal kui Estragon kõik unustab. Nad on klounid pappnina, triibuliste sokkide ja punase parukata. Tsirkuslikkust rõhutab ka see, et Godot’lt teateid toovat poissi mängib üleni punases liliput. Näidend on lavastatud teatrimänguna. Näitlejad astuvad pidevalt oma rollist välja ning võtavad mängu ka etteütleja, kellega suhtlemine tekitab mitmeid koomilisi situatsioone. Estragon etteütlejale: “Vladimir ei ütle midagi. Mida ma pean tegema? Kas on juba vaheaeg?” Etteütleja: “Ei, mängi edasi.” Ja ütleb talle lauseid ette. Estragon suhtleb ka publikuga ning seletab: “Midagi ei toimu. Kedagi ei tule. Kedagi ei lähe. Jube.” Liigutavalt terav reaalsuse sissetung toimub stseenis, kus Vladimir üritab puu all magada ning unelaulu asemel hakkab Estragon koos publikuga vaikselt laulma sünnipäevalaulu. Estragon toriseb selle peale: “Mitte nii valjusti!”

 

Viimased 10 – 12 aastat teeb aina oma viimast lavastust

 

George Tabori on teatritegijana eelkõige huvitav kui nähtus. Ta ise arvab, et ta on üldse maailma vanim aktiivne teatritegija ning märgib, et näiteks Sophokles lõpetas 80-aastasena. Viimased kümme-kaksteist aastat teeb Tabori enda jutu järgi oma viimast lavastust ning ta on öelnud, et tahaks lõpetada maailma kõige parema näidendi – “Kuningas Leari” – lavastamisega.

Ilmselt on saksakeelses teatrimaailmas Tabori suurim teene holokausti teemaga tegelemine. Sakslastele on siiani omane oma ajalukku – just Hitleriga seotud ajalukku – suure krambi ja paatosega suhtuda. Tabori on oma näidendite ja lavastustega seda krampi kindlasti leevendanud: kui juba juut, kelle isagi sai kontsentratsioonilaagris surma, vaatab ajalugu läbi nalja, siis suudaksid võib-olla sakslasedki oma krambist üle saada.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming