Fiktiivne auhinnagala Lõuna-Prantsusmaal

Madli Pesti

Madli Pesti jagab tänavusel 61. Avignoni teatrifestivalil nähtule personaalseid auhindu.

Hüperrealismi preemia

Selle saab Ariane Mnouchkine’i ja Théâtre du Soleil’ kaheksatunnine lavastus “Les Ephémères” (eesti k ‘põgusad, üürikesed’). Etendus oli küll paras kannatuste rada, sest kuigi pause tehti iga pooleteise tunni järel ning turgutuseks jagati küpsiseid ja vett, olid kõik neli vaatust ühes võtmes ilma erilise arenguta. Kunstiliselt oli selline valik oluline, et rõhutada aja ja inimese elutee kulgu.

Ariane Mnouchkine on isa poolt vene juurtega maailmakuulus prantsuse lavastaja. Ligi seitsmekümneaastane hallipäine daam tuletas igal vaheajal meelde, et etenduse ajal mobiiltelefonidega ei räägitaks, ning kui lavastaja näitlejatega koos kummardama jooksis, ei tahtnud ovatsioonid lõppeda.

Lavale – publik istub kahel pool lava – keerutatakse stseen stseeni järel ümmargusi või kandilisi poodiume, mille peal hüperrealistlikud elutoad, vannitoad, palatid, haigla ooteruumid, magamistoad, söögitoad. Näiteks ühte korterit tähistavad laval on mitu poodiumi: magamistuba, elutuba ja ühel nelinurksel ainult uks. Väljast tulev tegelane astub kõigepealt läbi ukse ning siis jälle alla näiteks elutoa poodiumile. Poodiume liigutab alati kaks inimest, ilmselt tantsijat, sest nad liiguvad madalalt, voolujooneliselt ja sujuvalt. Poodiume keerutatakse lavale kahelt poolt ning need on pidevas sujuvas liikumises, keerlemine intensiivistub-rahuneb vastavalt seal toimuvale tegevusele. Seega rütmistab poodiumide keerutamine lavastust ning annab vajalikud aktsendid.

Igas ruumis, mis lavale tuuakse, on elu. On näha, et seal on enne lavategevust midagi toimunud, seal elatakse-töötatakse. Lastetoas on lapsed just mängimise lõpetanud, kogu tuba on segamini. Või lebavad kellegi töölaual kõik paberid justkui keset tööhoogu. Etendus näitab tavaliste inimeste igapäevastseene, kuid mida vaatus edasi, seda lineaarsemaks muutuvad nende inimeste lood. Kooruvad välja natuke seebiooperlikud perekonnalood. Stseenid vahelduvad filmilikult – üksikuid detaile tuuakse suurde plaani. Lavastus kulgeb postdramaatilisest võtmest dramaatilisuse ja loolisuse suunas. Alguses on etendus stseeniline, hüplik, katkev, pilku siia-sinna viskav, hiljem aga lineaarne, põhjuse-tagajärje seosele orienteeritud. Mnouchkine’il õnnestub tekitada kummaline sulam: ühest küljest toimub laval totaalne illusiooni loomine ning teisest küljest on kõik need poodiumid ja inimestevaheline suhtlus ülimalt tinglik.

Eesti teatrihuvilisel on “Les Ephémères‘i” huvitav võrrelda Alvis Hermanise “Pika eluga” – temaatika on sarnane (tavaliste inimeste igapäevaelu) ning ka kunstnikutööd saab võrrelda (hüperrealism). Oluline vahe seisneb küll selles, et “Pikas elus” püsib lavapilt muutumatuna, Mnouchkine’i lavastuses aga annab lava pidev muutumine omapärase aja- ja elutunnetuse.

 

Postdramaatilisuse preemia

Kongolase Faustin Linyekula “Dinosaurus”,  multimediaalne dokumentaalteater autori mälestustest. Faustin pöördub välismaalt tagasi koju, kus üks tema sõber on surma saanud. Ta kutsub kokku oma tuttavad (kontratenor ja paar tantsijat) ning teeb lavastuse. Lavastuses on kasutatud erinevaid vahendeid huvitavas sulamis: laul, tants, ekraan fotodega ning ekraanile projitseeritud poeetiline tekst. Kõige eksootilisemad on stseenid, kus jutustaja-lavastaja Faustin ise tantsib ekraani ees, kuhu on kuvatud fotod tema kodukohast. Aafrika tants seguneb kaasaegsega.

 

Interkultuurilisuse preemia

Interkultuurilist teatrit on tavaliselt leitud ikka Ariane Mnouchkine’i lavastustest, kuid seekord oli prantsuse daam läinud teist teed. Interkultuurilisusega seotud mõtteid tekitas aga hoopis üks off-programmi lavastus. Keenialase Fernando Anuanga “Reis tulevikku” pani mõtlema, kuidas ja miks esitada eksootilisi kultuure. Imepisikeses mustas saalis esines pool tundi üks meestantsija, demonstreerides eurooplasele võimatut imelist kehatehnikat – ta väänles, pöörles, hüppas, väristas. Seejärel tuli lavale veel seitse värvilistes rahvariietes meest ning etendus muutus rahvamuusika esitamiseks estraadivõtmes. Etenduse esimene osa väärib kindlasti Eugenio Barba nimelist preemiat – mitteargine kehatehnika ja eelekspressiivsus olid täiesti kohal. Küsimus on aga, miks panna rahvalaulud ja -tantsud musta kasti ja jätta vaatajale seletused andmata. Vaatajad ja laval olijad asuvad hoopis erinevates märgisüsteemides ning ühisosa nende vahel saab olla vaid minimaalne. Eurooplasest vaataja tunneb end suuresti kui loomaaias – samaaegselt nii puuris sees kui väljas.

 

Totaalsuse preemia

Sellenimelise pälvivad võidukalt berliinlane Sasha Waltz ja tema trupp. Avignoni tõid nad 2003. aastal tehtud lavastuse “insideout”, mis on Gesamtkunstwerk kõige ilmsemas tähenduses. Suurde ümmargusse, aga hubasesse angaari on ehitatud maailm: eri tasapindadel tellingutel, platvormidel toad, poodiumid, mitukümmend erinevat ruumi, kus üheaegselt toimub erinev tegevus. Waltzi trupp koosneb tantsijatest üle maailma ning kõik nad esitavad omaenda isiklikku lugu. Kes räägib, kes sosistab, kes tantsib, kes esitab video. Lavastuse jaoks on kirjutatud kaasaegne klassikalise muusika helikeelega teos, mida esitatakse klaveril, trompetil, kitarril, trummidel. Külastajad liiguvad mööda ruumi vabalt ringi, piiluvad akendest sisse, vaatavad nurgatagustesse. Vuajerism. Vabadus valida, mida, kus ja millal vaadata. Teadmine, et kõike ei jõua. Kaasaegse maailma infoküllus. Vahepeal tantsijad kogunevad ja esitavad klaaskastide sees teisteski Waltzi lavastustes nähtud ideedeküllast sürri.

Näinud varem kolme Waltzi lavastust, võis tabada mõningaid tuttavaid elemente (nt just see sürrealistlike ideede küllus), kuid seekord puudus visuaalselt ja tehniliselt pingeline tants. Ükski teine Waltzi lavastus pole pretendeerinud sellisele totaalsusele, kuigi ta on teinud neid väga erinevatel teemadel. Näiteks eelmise aasta “Gezeiten” (“Tõus-mõõn”) lahkab globaliseerumise ja terrorismi probleeme ning seda võiks nimetada poliitiliseks tantsuteatriks.

 

Baudrillard’i-nimeline preemia

Läheb jagamisele. Kaks järjest nähtud etendust olid kui ühe planeedi poolused.

Lavastajate maailmas uue tõusva tähe, bulgaarlase Galin Stojevi Belgias lavastatud “Genees nr 2” teksti on kirjutanud Antonina Velikanova ja Ivan Võrõpajev (viimane tegutseb Moskva teatris teatr.doc ning tema võimas debüütfilm “Eufooria” on tuttav ka eesti vaatajatele). Mustal laval tegutsevad kolm näitlejat ja kolm muusikut (tšello, viiul, akordion). Räägitakse vaimuhaiglas viibiva naise Antonina peas toimuvast, tegelasteks on nii Antonina, Ivan kui Galin, jumal, Lott ja Loti naine. Võrõpajev komponeerib oma teksti kui muusikalist partituuri, samamoodi polüfooniliselt on lavastanud selle Stojev. Tekst on teravmeelne ning vaatamata sellele, et ei nimetata kordagi Baudrillard’i, Barthes’i ega Derridad, kirjeldab lavastus nende maailma.

Prantsuse-austria multimediaalse kunsti- ja teatrigrupi Superamasi lavastus “Big 3rd episode. Happy/end” on hoopis teisest puust, kuid räägib täpselt samast maailmast. Superamas on otseütlevam ning täis puhast iroonilist huumorit. Ta ründab ajastu vaimu selle ajastu enda vahenditega ning kujutab seda ajastut, mitte ei interpreteeri. Postmodernistlikult segatakse kokku kogu popkultuuri Nirvana –  “Smells Like Teen Spirit’i” originaalsalvestusest 90ndate diskotantsuni. Tekstiliselt kasutatakse Kundera novelli rokkaritest ja naistest ning “Seksi ja linna”-tibide omavahelisi kõnelusi. Videoekraani vahendusel pilatakse võlts-idamaist joogandust ning näidatakse autoõnnetuse stseeni David Lynchi “Mulholland Drive’ist”. Kogu virvarri lõpuks ilmub ekraanile Derrida krüptiliselt mõjuv tekst dekonstruktsioonist.

Kogu lavastuses esitatud tekst on loetud linti inglise keeles seebiooperlike intonatsioonidega, näitlejad laval maigutavad vaid demonstratiivselt suud – kaasaegne vahendatus, võlts tegelikkus, illusioon, dekonstrueeritus. Kõiki stseene esitatakse kordustes, katkestustega, milligrammilise täpsusega.

Tunniajalise briljantse etenduse alapealkiri on “Happy/end”, aga nagu Derrida ütleks: “…lõpuks, nagu me teame, lõpeb kõik väga halvasti. Absoluutse hea saavutamiseks ei ole mingit võimalust. Tegelikkus on alati jagatud, katkine…”, ja Superamas lisab: “ … ja isegi kui keegi püüab meile müüa unistust tulevasest õnnest, siis tänu taevale, me ei saavuta seda kunagi.” (Vt videolõiku ja fotosid lavastusest: www.superamas.com.)

 

Poliitilise teatri preemia

Nii Hollandis kui Belgias lavastava Guy Cassiersi “Mefisto for Ever” (Klaus Manni romaani põhjal dramatiseerinud Tom Lanoye) on poliitiline ohudraama. Samavõrd hästi ja puhtalt lavastatud kui poolaka Krzysztof Warlikowski “Inglid Ameerikas” (muide, ka Cassiers on selle Tony Kushneri näidendi lavastanud), kuid veelgi lõikavam, vahedam, kasutatud on uudseid väljendusvahendeid. “Mefisto” etendus muundus aeg-ajalt justkui videokunstiks ning siin mängib olulist rolli Cassiersi graafilise disaineri taust. Laval on korraga 10 – 15 kaamerat, mis projitseerivad lava tagaseinale ja ekraanidele nii näitlejaid kui ka näiteks põranda faktuuri. Cassiers (sarnaselt Warlikowskiga) on võimas atmosfääri looja: Avignoni linnateatri klassikaliselt tumepunasesse-kuldsesse saali loob lavastaja tõeliselt ähvardava, äärmus-parempoolsuse eest hoiatava kunstiteose. Poliitiliseks teeb lavastuse vastuvõtu ka teadmine, et kui “Mefisto” eelmisel sügisel Antwerpenis välja tuli, olid valimisi võitmas radikaalsed parempoolsed. Poliitiline teater, mis ei ole deklareeriv ega otseütlev, vaid mõjub sisemiselt ja sügavalt.

 

Sadomasohhismi eripreemia

Poola lavastajateatri hiilgus Krzysztof Warlikowski (sünd 1962) on üle-euroopaliselt silmapaistvaid lavastusi teinud kümmekond aastat, Avignonis on ta näidanud oma lavastusi kolmel korral. Tema selleaastane “Inglid Ameerikas” kestis viis ja pool tundi kella poole neljani öösel, aga see on ka ainus põhjus eripreemia väljaandmiseks, sest tegemist on ikkagi mõjuva ja kaasaegse teatriga. Ühest küljest traditsiooniline teater (täpselt Kushneri teksti järgi), teisest küljest kaasaegne, kõnetav, inimlik. Veidi teatraalne, puhastatud, kunstlik lavastusstiil, kuid pinna all on olemas peen psühholoogia. Võimsa energiaga näitlejad, kes suudavad ka festivalimelust väsinud publikut enda haardes hoida. Warlikowski on atmosfäärimeister, Avignoni etendusel mängis olulist rolli koolihoov ja selle kohal kõrguv tähistaevas. Kui peegliga kaetud lavaseinte kohalt ja tähistaeva alt hakkas lumeks maskeerunud kustutusvahtu sadama, võis vaatepilti nimetada ülevaks.

 

Igavuse eripreemia

Saksa koreograafi (õigemini etendaja) Raimund Hoghe tantsuetendus “36, Avenue Georges Mandel” anti põnevas paigas: vana, veidi lagunenud gooti kiriku ühte serva oli ehitatud lihtne lava. Sellega aga etenduse põnevus ka piirdus ning pooleteise tunni jooksul vaid gooti sammaste silmitsemine muutus samuti veidi ühetooniliseks. Lavastuse pealkiri viitab majale Pariisis, kus Maria Callas oma viimased eluaastad elas ning ka 1977. aastal suri. Kogu etenduse muusika koosnebki Callase ooperiaariatest ning küüraka Raimund Hoghe liikumisest laval. Väga lihtne, kontseptuaalne kunst, kuid kahjuks igav. Hoghe tegi laval võimalikult aeglaselt lihtsaid argiseid liigutusi. Ka etenduse mõte tundub lihtsakoeline: üleva, õilsa, kauni ooperilaulu ja madala, koleda, argise mehe liikumise vastandus. (Raimund Hoghest ja tema lavastustest annab hea ülevaate veebikülg aadressil www.raimundhoghe.com.) Kuid nagu ütleb Leszek Kołakowski oma hiljuti eesti keeles ilmunud raamatus “Miniloengud maksiprobleemidest”: “…igavus on hind, mida maksame selle eest, et oskame olla uudishimulikud; kui mitte miski poleks igav, siis poleks ka midagi huvitavat” (lk 115).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming