Festival mällu

Rait Avestik

Asjad ja olud, mis tuletavad “Draama 2005” mõnda aega meelde  

Oleme märganud, et pärast etendust jäävad publikule alles suveniirid, fotod, kavalehed ja muu taoline kombitav. Olulisem on aga see, kuidas etendus vaatajale mõjus, kui palju, mida ja kuidas jääb inimesse seda, mida ta endas hakkab kaasas kandma. Ja et selline mõju oleks pikaajaline.

Festivalide talletamisega on asjad mõnevõrra erinevad ja mingis mõttes sarnased. Erinev on infohulk, teatrit on rohkem, igasugust. Suured festivalid jäävad meelde kas mõne üksiku etendusega, millest erilise õnnestumise korral võib saada pealtvaataja biograafia osa; kas sellega, et ühel päeval ühes kindlalt piiritletud maa-alal on võimalik vaadata näiteks 500 etendust; või üldise festivali atmosfääriga, mida on raske kirjeldada, aga mis festivalist festivali teeb.

Ühtlaselt tugevat (ja/ehk kvaliteetset) ja kompaktset ükskeelset festivali aitavad mällu talletada näiteks kaks moodust (legaalset): paar võõrkeelset lavastust, mis millegi poolest on eelnevalt silma- ja kõrvatorkavaks muditud ja millel mingi seos maaga, kus festival toimub, ning paks festivaliraamat.

 

Festivaliraamat

 

Selle aasta eesti teatri festival meenub hiljem just nende kahe põhjuse tõttu. Olgem ausad, aastate möödudes ei mäleta enam päris täpselt, kas Ojasoo sai preemia aastal 2005 või sai 2003, või sai mõlemal või sai preemiad mingil muul üritusel. Ei ole huvitav, kui ei mäleta, mille eest sai, aga mäletada tahaks. Teatriloo, harimise ja igasuguse mälu mõttes on selle festivali raamat tänuväärt teos. Pole ju sellist kogumikku kodumaise teatri  kohta varem nähtudki. Rahulikult võib seda pea sajaleheküljelist teksti- ja fotorikast raamatut nimetada millekski enamaks kui lihtsalt teatmikuks. Tutvustav-kriitilised tekstid ja tekstilõigud kõikide festivalietenduste kohta koos intervjuudega paljude eesti teatriinimestega annab mingi pildi praegusest olukorrast eesti teatris kindlasti. Ja see pilt antakse asjatundlikult, kuna tekstide autoriteks on grupp teatrikriitikuid. Siiski häirib tuntavalt asjaolu, et raamatu sees on tekstid ilma autori nimeta. Vahest taheti sellega suurendada lugude objektiivsusprotsenti? Aga kas tavalugejale üldse ongi tähtis, kes mida kirjutas? Ja selles asi ongi. Üheaegselt raamat säilitab festivali ja paneb selle n-ö tallele ning on ka mahlakas lugemine. Aga seda eelkõige laiemale teatripublikule, sest eesti teatrit tundev inimene sealt palju uut ei leia, kaasamõtlemisainet aga küll. Seda pakub eelkõige raamatu ühe koostaja Ivar Põllu pikem essee eesti teatrist tänases turumajanduslikus olukorras. Sirbi lugejale juba mingis mahus tuttav teemaarendus vaidlema ei kutsu, mõlgutust teatri ja selle ümber toimuva teemal aga pakub. Siiski – Põllu tunneb muret ja kahtleb, kas teatriteadlik inimene suudab vahtupekstud teatrisündmuses eristada vahtu ja teatrit. Olen kindel, et oskab. Aga see on tõesti ainult asja üks külg. Teine asi on kirjutamine ja nähtu teadvustamine ja sellest teatamine. Oluliseks saab, kuhu, milleks, kui ruttu ja millest teatada-kirjutada. Paraku toetavad ikka ja jälle esinevad “teatriarvustused” Põllu kartust. Aga see on juba teine teema.

Pole teada, kas tegijad on sellega arvestanud, aga raamat on täpselt sellise mahu ja kontseptsiooniga, et näiteks tõlge inglise keelde oleks rusikas silmaauku. Ka intervjueerijad on kodutöö teinud ning teatrisse armunud inimestele kerget lugemist jagub. Pealegi saavad nad kõige muu hulgas teada, et Rakvere teater, mis on valminud 1940, on väike teater Virumaal Põhja-Eestis. Üks väike- ja lasteteatrifoobiat põdev inimene on hädas VAT-teatriga. Ta küsib retooriliselt: “VAT-teater – kas uus Noorsooteater?” Aga ilmutab ka kindlust:  “Ja pole mingi üllatus, et pärast “Teenrit” sai paljude jaoks VAT-teatrist “päris” teater.” Eks ta ole.  

Ja keegi nimetab Eesti Nukuteatri auhinnatud  “Troll-poissi” elitaarseks lastelavastuseks. Saan aru, mida on mõeldud, ja olen auhinnaga loomulikult nõus, aga mis asi on elitaarne lastelavastus!? Kõlab väga jubedalt. Aga sellised veidrused on üksikud, raamat on asjalik ja aitab mäletada. Sest mälu on tähtis.

 

Välislavastused

 

Elmo Nüganeni Toruni Wilam Horzysa nimelise teatri lavastus, mida sai näha nüüd nii Tartus kui Tallinnas, aitab festivali mäletamisele kaasa. Paraku oli see Witold Gombrowiczi “Laulatus” ja paraku Vanemuise suurel laval. Lihtsalt Undi “Laulatus” oli ees. Aga asi pole ka selles. Tugev poolakate promo sellele kõrgelt (au)hinnatud lavastusele pani midagi muud ootama. Võimsust. Tartus tundus kõik kuidagi maadlemisena kujundite ja tekstiga. Nüganen teeb väiksel laval imet, suurel laval mitte.

Väidetava maailmaesietenduse andsid prantslased. Claude Buchvaldi lavastuses mängisid noored naised Homerose “Odüsseiat”. Prantslaste efektne ja erootiline “mäng mängus” ei pakkunud küll psühholoogilist realismi ja teist plaani otsivale vaatajale suurt midagi. Festivalile abiks ja kogemuste rikastamiseks oli see asi omal kohal. Ühesõnaga – Tartus hakkab tekkima festivaliatmosfäär.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming